Isakene on mul muidugi väga tubli. Ja ma armastan teda väga, aga... ega see suitsetamisest loobumine tal ikka nii väga kergelt ei tulnud.
Kui ta 2003nda aasta veebruaris siin Tartus torusid parandades infarkti sai, siis seisis ta süda tõepoolest lausa 5 minutit ja ma kartsin juba halvimat, aga tänu Tartu kiirabi kiirele tegutsemisele ning Maarjamõisa arstide tublile tööle oli ta varsti jälle triksis-traksis.
Aga. Kui ma teda esimest korda haiglasse vaatama läksin, oli isa väga sõjakas. Küsis kurjalt, et kus on suitsud. Vastasin, et nüüd on suitsudega kõik. -No ole hea laps, too mulle suitsu, palus isa alguses ilusti. Ei too, jäin mina endale kindlaks. -Kas saab suitsud toodud!!! karjus isa hädise häälega ning üritas endalt juhtmeid ning voolikuid küljest kiskuda, et ise suitsude järele minna.
Seda tegi ta pärast veel korduvalt, nõnda et Maarjamõisa haigla kardioloogia osakonna sanitaridel oli tema pärast närv must. Nad ütlesid, et neil pole hullemat patsienti olnud kui minu isa. Tõin neile siis mitu karpi Raffaellot, et nad ikka isakesse hästi suhtuks, mispeale nad juba natuke leppisid. Ähvardasid isa, et kui ta oma sahmimist ei lõpeta, siis nad seovad ta paeltega voodi külge kinni. -Ma teile seon! ütles isa suurustlevalt lõuga ette ajades ja vist isegi raputas rusikat.
Mina sain muidugi ka oma jao. Käisin isa iga päev haiglas vaatamas ning sanitarid ütlesid, et ma võiks teda sööta, kuna ta olevat toiduga väga kapriisne. Et ehk tütart kuulab. Kus sellega. Püüdsin isale lusikaga suppi anda, aga ta lõi selle lusika mul peost. Ja kui me siis emaga tema voodi peal istusime, teine teisel pool, siis torises isa, et oleme nagu "vaarao valvurid". -Ega ma ratsahobune ei ole, et mul ratsmed külge pannakse, pahandas isa ja kiskus endal vist juba kahekümnendat korda elutähtsad voolikud küljest.
Njahh, kõik seepärast, et ta ei saanud suitsu. Ja kuidas ta köhis! Pärast haiglast kojutulekut vähemasti kuu aega ärkas öö jooksul mitu korda, et köhida välja kopsudesse kogunenud röga.
Lõpuks isa muidugi enam suitsu ei tahtnud. Ta oli lihtsalt nii kaua sunniviisiliselt suitsuta olnud, et suitsetamise isu oli üle läinud. Nüüd ei kannata ta enam suitsu lõhnagi.
Ja terve, reibas ning nooruslik on ta tõepoolest. Seda muidugi ennekõike oma rõõmsa ellusuhtumise pärast. Isa on huvitatud kõigest maailmas toimuvast. Ta loeb aktiivselt lehti ning raamatuid, vaatab telekat ning kuulab raadiot, uurib internetti ja meie blogi, käib väljas ning suhtleb inimestega. Mis peamine - peab lugu naljast ning on uudishimulik. See, ma ütleks, ongi igavese nooruse saladus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar