Möödus suvi, II peatükk

Pildil vasakult: Silvia Reisner (Georgi esimene pruut), Georg Vaher, Endla Saar, Otto Peetso, Tartus 1942.
---------
Järgmisel päeval talule lähenedes nägime juba eemalt heledas suvekleidis pikka saledat tumedajuukselist neiut õuel hobust vankri ette rakendamas. Raimund pilgutas mulle kavalalt silma ja hüüdis:
“Halloo, kaunitar, juhatage palun, milline tee viib siit Rasina!”
Tütarlaps asus innukalt seletama ning heitis meile seejuures tähelepanelikke pilke.
“Te nähtavasti sõidate ka ise peole?” katkestas teda Raimund.
“Jaa.”
“Ja hobusega?”
“Aga muidugi.”
“Siis võib-olla võtate meidki kaasa? Me muidu eksime siia metsa ära,” palus Raimund alandlikult.
Tütarlaps naeratas ja lausus: “Hästi, ainult minge ees. Tee on siin vilets ja Vana Valge samuti. Sõidan teile järele ja võtan peale.”

Kui liikusime mööda künklikku ja porist külavaheteed maantee suunas, sõnas Raimund: “Kena laps, ainult natuke pikavõitu. Sinule oleks ta paras.”
“Brünetid pole minu maitse. Ja mulle tundub, et sina meeldid talle rohkem.”
“Ära näe viirastusi. Sellise lühikese tutvuse järel ei saa midagi otsustada. Tüdrukud on kavalad kui porikärbsed.”
“Aga tead mis,” sõnas ta järsku, “laseme tal endal valida. Muidu lähme veel plika pärast tülli.”
“Aga kuidas sa tead, et ta just meie seast valida tahab?” küsisin.
“Aga kuidas siis?” küsis omakorda Raimund ja ta heasüdamlik nägu võttis sedavõrd totra ilme, et puhkasin tahtmatult naerma.
Aga juba kostiski selja tagant vankrimürinat ning me peatusime ja jäime ootama. Peagi jõudis hobune meieni ja neiu hüüdis hoogu peatamata:
“Hüpake peale!”
Haarasin kiiresti vankriredelist kinni ja vinnasin enese vankrisse ning tundsin seejuures, kuidas mu püksid millegi külge kinni jäid ja kärisesid. Hetk hiljem istusin vankri päralaual ning hoidsin kahvatudes kinni oma tuliuusi pükse, milledesse neetud nael oli rebinud küllaltki aukartustäratava augu. Vaatasin lootusetult üle õla sinna, kus istus Raimund ja jutustas midagi lõbusat meie kaaslannale.

“Ütle, sõber, mis oleks sina minu asemel teinud?” pöördus Jüri siis Atsi poole, kes kuulas naeru kihistades oma sõbra jutustust.
Ats kehitas õlgu ja sõnas viimaks: “Ega vist muud üle poleks jäänud, kui teha kiiremas korras sääred, et end mitte naeruvääristada.”
“Alguses mõtlesin minagi sedasi,” jätkas Jüri, “kuid viimaks otsustasin, et nii arglik lahinguväljalt põgenemine oleks mind veel rohkem häbistanud, ja katkestades Raimundi kõnemuline, rääkisin oma õnnetuse neile julgelt ära ning avaldasin soovi pöörduda tagasi jahilossi. Harva suudab mind mingi olukord punastama panna, kuid seejuures tundsin küll, kuidas mu kõrvad õhetama hakkasid.
Tütarlaps pistis naerma, nähes mu küllaltki haletsusväärset ilmet, kuid muutus kohe tõsiseks, peatas hobuse ja käsutas:
“Võtke püksid jalast!”
Nüüd ei suutnud ka Raimund end pidada ja pistis hirnuma, nii et terve mets kajas, kuid neiu saatis talle niivõrd kurjakuulutava pilgu, et mu “kaastundlik sõber” vaikis, nagu ta oleks saanud poksilöögi solaari.
Õnneks olime metsa sees ja ma tõmbasin vankri varju hoidudes püksid jalast ning ulatasin nad siis oma veetlevalt naeratavale küüdimehele. Hetk hiljem olid leitud niit ja nõel ning auk pükstes parandati nõnda osavalt, et pealiskaudsel vaatlusel ei torganud see üldse silma.

“Aga kuidas on teie nimi?” päris Raimund, kui sõitsime edasi.
“Ludmilla, kuid hüüdke mind Lulliks, sest mu nimi ei meeldi mulle põrmugi,” oli vastuseks.
Kui astusime peoruumi, kutsus mind kõrvale üks vanema kursuse metsameestest hüüdnimega “Vürst”, elu-, nalja- ja löömamees, ning seletas mulle kiiresti:
“Jüri, ole ettevaatlik, selle plika pärast on varemgi olnud lööminguid. Pealegi on tal kindel peigmees. Igatahes kui löömaks läheb, siis hoiame kokku. Meid on siin umbes kakskümmend poissi ja kuigi matse on rohkem, ära karda midagi. Lase käia!”
Ja andes mulle sõbraliku müksu ribide vahel, saatis Vürst mind minema.
Pöördusin tagasi oma kaaslaste juurde, kuid leidsin eest vaid Raimundi, kes põrnitses vihase ja morni näoilmega enda ette. Küsisin Raimundilt, kuhu ta Lulli jättis, ja see jutustas mulle siis, et vaevalt olin ma nende juurest lahkunud, kui tuli üks poolpurjus tegelane ja viis tütarlapse tantsima…