Täna suri minu isa

Irja koos isaga Sagadis, 11.07.2007.

Täna suri Rakveres õunapuu all minu armas isa. Rääkisin temaga täna hommikul telefonis ja ta oli väga õnnelik, kiitis uut voodit, mille olin talle ostnud, ja ütles, et tervis on hea, ainult pea pööritab. Pea oli tal pööritanud juba tükimat aega, nädala jagu või nii, ja mul oli plaan ta järgmisel nädalal Tartusse kardioloogi juurde viia. Aga läks nii, et isake, kes on mul tragi ning kärsitu, läks lõunapaiku aeda õunu korjama ning saatis ema kõrvalhoonesse õunariiulit valmis sättima. Ema siis sättis seda riiulit ligi pool tundi ja kui isa vaatama läks, siis oli isa oma lemmikõunapuu all siruli. Ema üritas talle teha kunstlikku hingamist, aga ei midagi. Ja helistas mu onule, kes hüppas jalgrattale ning kimas kohe Paju tänavale. Kutsuti kiirabi, aga kiirabi ei saanud midagi teha, sest isa silmapupillid ei vibreerinud enam. Ta oli vähemasti kümme minutit kliinilises surmas olnud.

Neli aastat tagasi oli isakesel infarkt siin Tartus, Võru tänaval. Vinnas ta siin raskeid kartulikotte trepist üles ning parandas üht toru, kuni kukkus põrandale pikali. Õnneks olin mina teises toas Vapraid ja Ilusaid vaatamas, tormasin kohe isa juurde ja helistasin kiirabisse, kiirabi tuli Era tänavalt 2 minutiga ja isale anti elektrishokke. Ma olen siiani nii väga tänulik Tartu Maarjamõisa haigla arstidele, kes isa elu päästsid. Me saime niimoodi veel 4 aastat koos veeta.

Ja need olid tõepoolest toredad ajad! Käisime isakesega pea iga päev kahekesi linnas ja poes, arutasime köögilaua taga maailma asju, käisime kohvikus ning vaatasime telekat. Isa julgustas mind kõiges, mida ette võtsin. Tänu temale olengi nii julge nagu ma olen. Tänu temale olen mina mina. Ta oli maailma parim isa, sõna otseses mõttes. Oma lapse suurim fänn ning parim sõber. Tal oli alati minu jaoks aega. Tahtsin olla talle maailma parim tütar ja usun, et mul õnnestuski see. Isa oli nii uhke minu üle, seda eriti viimasel ajal. Talle meeldisid minu arvamuslood ja meie blogi. Panime talle Innoga interneti ning kinkisime läpaka. Isal oli hommikul esimene asi arvuti lahti teha ning vaadata, mida uut me blogis kirjas. Ta oli väga uudishimulik ning kell 7 algavad uudised olid tema jaoks püha asi. Samuti luges ta kõiki Eestis ilmuvaid ajalehti. Tema lemmiksarjadeks olid mõrvamüsteeriumid, eriti Midsomeri mõrvad ning Surnud ärkavad, aga ta vaatas meelsasti ka Inetut Bettyt. Isa polnud varem sushit söönud, aga kui Inno talle seda tegi, siis ta sõi hea meelega. Samuti meeldis talle käia meie juures mullivannis. Isa armastas väga pikutada, see oli ta lemmiktegevus minuga telefonis rääkimise ning ajalehtede-krimkade lugemise kõrval. Ses suhtes olen väga isa moodi, et minagi armastan pikutada.

Inno nuttis täna, tal oli tunne, nagu ta oleks kaotanud armsa isa. Ja isa suhtuski Innosse nagu oma poega. Isal oli väga palju sõpru. Ta sai inimestega alati väga kergesti jutule, mistahes rahvusest nad siis olid. Kui linna läksime, siis öeldi talle sagedasti tere.

Isal oli maailma kõige ilusam naeratus, selline päikeseline. Kui ta naeratas, siis oli selline tunne, nagu päike tuleks välja. Mulle on sama öeldud. Ma olengi oma isa tütar. Sama visa ja kangekaelne, sama uudishimulik ja laisavõitu.

Isale oli väga oluline käia igal aastal toimuval leegionäride kokkutulekul Keilas. Ta astus 17-aastase poisikesena Saksa väkke, et kaitsta Eesti iseseisvust, ja oli selle üle väga uhke. Olen õnnelik, et eelmisel aastal saime Keilas käia ning seal ka isa filmida, kui ta näitas oma lahingupaiku ning rääkis uhkusevärinaga hääles sõjasündmustest. Isa oli minu sangar ja ta on seda siiani. Isa oli tõeline vabadusvõitleja. Mina võitlen omamoodi vabaduse eest edasi.

Ma tean, et ta oli õnnelik, et mina olin õnnelik. Mitu korda ütles isa mulle telefonis, et ta on nii õnnelik, et tal on selline väimees nagu Inno. Kes ostis talle muruniiduki, parandas ära lekkiva katuse, paigaldas talle digitelevisiooni ja interneti, ning viis, kuhu vaja. Isa oli ainus tunnistaja meie pulmas Tartu perekonnaseisuametis 31. mail 2006. Ta oli selle üle nii uhke! Ja kui me 2005nda aasta suvel temaga Võrumaal, ta sünnikodus Osulas ning Haanjas ringi sõitsime, siis oli isa nii kange, et ronis 78-aastasena jalgsi Munamäe tippu. Kui uhke ta siis oli. Pole ma miski hädine vanamees, ütles isa siis. Eelmisel suvel tõime isa Massiarru, Tartu NAKi suvepäevadele. Ta käis koos meiega mere ääres ning meil oli koos nii tore. Isa oli vahva kambajõmm.

Isa pidas väga lugu heast naljast, talle meeldis mulle igal aastal aprillinalja teha ja ma jäin alati uskuma. Eelmise aasta jõulud ja aastavahetuse veetsime isa ja emaga, isa oli vaaritanud suure hulga roogasid, mille me isukalt kinni pistsime, ja meil oli lõbus ja hea. Tahtsin selgi aastal jõulud Rakveres veeta.

Olen kurb ja ei ole ka. Isa on surnud ja samas ei ole ka. Tunnen, nagu ta oleks minuga ja ütleks talle omasel moel, et pole viga, lapsekene, elu läheb edasi ja kõik saab korda. Isa armastas mind nii väga ja mina armastasin teda. Kui talle helistasin, siis ta lausa hõiskas telefoni, et tere lapsekene, ja mul jooksis siis soe hoovus südame alt läbi. Ja ma helistasin talle ju lausa 3 korda päevas, iga päev, sagedamini, kui ta oli haige. Tajusin, et ta vajas mind kui õhku.

Aga ma tajusin ka, et isa on väsinud. Tal oli olnud neli aastat tagasi raske infarkt ja ta paranes sest niivõrd, et tervis oli vahepeal väga hea, aga nüüd, viimasel ajal oli tal jälle kehvem. Rohud ei mõjunud enam nagu varem, tal käis pea ringi ja ta minestas tihti. Tahtsin teda juba varem arstile viia, aga isa ei armastanud arste ning ei ilmutanud ses osas erilist vaimustust. Kui ta neli aastat tagasi infarktiga Maarjamõisas taastusravil oli, siis helistas ta mulle niikaua öösiti, kui ma nõustusin talle järele minema ning teda ise kodus ravima. Tegin seda heameelega, kuna mulle meeldis isaga koos olla. Aga Maarjamõisa sanitaride arust oli isa üks jubedamaid patsiente, kes neil kunagi olnud. Teadsin, et isa vihkab haiglaid, ning lasin tal nüüd seepärast mõnusasti kodus põdeda. Käskisin puhata ja lootsin, et ta saab terveks, küll siis jõuab arstilemineku uuesti jutule võtta.

Isa oli mulle mitu korda öelnud, et ta ei taha surra aeglaselt, vaid niimoodi prauhti, et kohe minek. Nüüd ta siis läkski niimoodi prauhti, oma armastatud aias õunapuu all. Ta oli täna hommikul nii õnnelik ning tal polnud ühtegi muret. Ta ütles, et kui jaksab, siis läheb ja korjab aiast mõned õunad. Lubasin talle õhtul helistada.

Armas isakene, sa oled maailma kõige parem isa. Ma olen nii tänulik nende 30 aasta eest, mis ma olen saanud veeta sinu seltsis, sinu tütrena. Sa olid minu parim sõber, mu kalju. Loodan, et ka mina olin sulle hea tütar. Head teed, armas isa. Sina usud nagu minagi reinkarnatsiooni. Me kohtume veel!