Lugu, mida Ekspressi peatoimetaja avaldada ei lubanud

Panen siia loo, mida Eesti Ekspress ei avaldanud. Saatsin loo just Ekspressile, sest möödunud aastal avaldas Ekspress ühe Irja julge kirjutise ja minu arvamust mööda oleks Ekspress olnud sobilik avaldamiskoht.

Saatsin umbes paar nädalat tagasi loo Ekspressi Areeni toimetajale Kalev Keskülale, kes teatas, et on puhkusel ja saatis asja edasi Barbi Pilvrele ning Margit Tõnsonile. Aga ma ei saanud Ekspressist kippu ega kõppu. Pärisin siis eile Kesküla käest uuesti järgi ja sain täna oma e-postkasti järgmise vastuse:
Tere,
peatoimetaja otsusel ei saa teie kaastööd kiriku teemal paraku Eesti Ekspressis kasutada,
lugupidamisega,
Barbi Pilvre
EE arvamustoimetaja

Mis siis ikka, näib et Priit Hõbemägi on kiriku sala-agent.

Aga siin on see artikkel ise.

Eestlased peaks ise ristiusu vastu võtma

Erinevalt paljudest teistest Euroopa rahvastest, kes ristiusu ise vastu võtsid, on eestlased kositud vägivaldselt, mistõttu ei sünni sellest suhtest kunagi armastust.
Selleks, et hakata risti ja sellega seotud usku armastama, peavad eestlased selle usu ise vastu võtma. Laiali saatma ristisõdade õigusjärglasena tegutseva kiriku ning looma omaenda usuorganisatsiooni, kui see vajalikuks peaks osutuma.

Miks ma nii arvan? Lugedes 15. septembri Eesti Päevalehest Eesti usujuhi, EELK peapiiskop Andres Põderi vastuseid küsimustele, tundub, et kirik on läinud valede ja demagoogia teele. Või siis, õigemini jätkab sama vana, sissetallatud pettuste rada, mis sai alguse ligi 1000 aastat tagasi Vatikanis, kus fabritseeriti dokument, mis on tuntud kui Constantinuse kingitus, ja mille järgi sai paavst laialdased õigused ja võimu kogu Lääne-Rooma riigis. Paljuski sellele võltsingule toetudes algatas paavst ristisõjad, mis peaaegu hukutasid eesti rahva. Ja ometi ei saa ma aru, miks kirik ei võiks aus olla. Kas tõesti arvab kirik, et rahvas ei saa pettustest aru? Või on võim nii kullakallis, et sellest on raske loobuda ja sellest tuleb iga hinna eest kinni hoida? Et eesmärk pühendab abinõu?

Mis kõige enam välja paistab, kristluse kahjuks, et selle usundi üks Eestis resideeruvaid emissare Andres Põder on ühelt poolt osav demagoog, aga teiselt poolt pehmelt öeldes rumal. Kui ta oleks tark mees, tunnistaks ta ristilipu all eesti rahva kallal toime pandud mõrtsukatöid ja vabandaks oma kunagiste marodööridest usuvendade pärast. Sest kristlus pole süüdi selles, et seda usundit kellegi haigete ambitsioonide ja fantaasiate tarvis kasutatakse. Nii nagu pole kommunismil midagi pistmist Nõukogude Venemaa terrorirežiimiga.
Põderi väide, et kristlased viisid Eesti omariiklusele, on sama tark, kui väita, et Nõukogude Armee tõi Eestile 1944. aastal vabaduse. Kui lugeda ajaloolisi raamatuid, siis võib üheselt väita, et kristlased röövisid eesti rahvalt vabaduse, orjastasid rahva, ristisid sunniviisiliselt. Ja siis tuleb Põder ja ütleb, justkui õigustuseks, et 1922. aastal oli 99,3% rahvast kristlased. Kuidas teisiti, küsiks mina. Nii nagu olid 99% Eestis elavatest inimestest Nõukogu Liidu kodanikud, ega nad seepärast seda liitu ihanud ja armastanud.

Põderi väide, et rist on võidu sümbol, on sama tark, kui väita, et Tõnismäel seisnud pronksmees on võidu sümbol. Sõltub, kelle mätta otsast vaadata. Ja Põder väidab seda Eesti ajalooliste vaenlaste mätta otsast. Ma saaks aru, et seda räägiks taanlased, kellele olevat ristilipp taevast kaela sadanud Lindanise linnust (praegust Tallinna) vallutades ja eestlasi tappes. Mina ei leia mingit õigustust eesti rahva kallal toime pandud genotsiidile ristimärgi all ligi 1000 aastat tagasi. Rist on võidu sümbol neile, kes eesti rahva orjastasid. Ja ma ei pea õigeks, et ori hakkab õigustama enda orjastamist. Ükskõik kui hästi orjastajad seda ka põhjendaksid.

Põder väidab, et kirjutatud ajaloo lehekülgedele asusid eestlased ristiusu saabudes. Aga kust Põder seda teab? Kust teab Põder, et kirik ei hävitanud Eesti kultuuripärandit, nii nagu hävitas kirik suurema osa Vana-Rooma kultuuripärandist? Eestist on juttu teinud mitmed varasemad ajaloolased nagu Tacitus, Saxo Grammaticus, anglosaksi kroonikud. Nii kirjutab Inglise kuningas Alfredi ajal 9. sajandil Eestit külastanud rännumees Wulfstan (The Anglo-Saxon World, Oxford, 1999): „Eesti on väga suur, seal on palju linnu ja igal linnal on kuningas, seal on palju mett ja püütakse kala. Ja kuningas ning ülikud joovad mära piima ning vaesemad mehed ja teenrid joovad mõdu.“ Alles äsja on kirjutanud ristisõdadest Eestis, Preisimaal ja Baltimaades Oxfordi ajaloolane Christopher Tyerman oma raamatus „God’s War“ (Jumala sõda, Harvard, 2006), mis on varustatud ohtrate viidetega. Näiteks väidab Tyerman, et eestlasi ei tahetudki ristida, kuna suurem huvi oli rahvas orjastada ja orjana hoida. Teise ristisõja käiku on uurinud värskelt ajaloolane Jonathan Phillips, kelle uurimuse järgi (tutvustus ajakirjas BBC History, august, 2007) pöördusid ristisõdijad Põhja-Euroopasse pärast hävitavat lüüasaamist Lähis-Idas, Jeesuse sünnikodus. Soov oli maine päästa. Nagu kirjutab Tyerman, ei leitud põhjapoolsetele ristisõdadele põhjust ning lõpuks kuulutati Preisimaalt kuni Soomeni ulatuvad alad Jeesuse ema neitsi Maarja maaks ning tuldi neid „vabastama“. See oli formaalne põhjendus, nagu kirjutab Tyerman, tegelik põhjus oli röövimine ja orjastamine. Näiteks sai Taani omale Eesti vallutamisega rohkem varandust kui terve varasema viikingi-aja jooksul kokku.

Põder oleks võinud ausalt rääkida, et ristilipu all küll eesti rahvas orjastati ja rööviti paljaks, aga sellel orjarahval polnud iseseisvuse saabudes muud sümbolit kui ristimärk. Nii nagu polnud paljudel muud raamatut kui piibel. Kõik muud sümbolid olid hävitatud, koos suure osa ajaloolise mäluga. Austusest selle aja inimeste vastu ja seda iseseisvumise aega mälestades oleks ristimärgiga sammas õigustatud. Või siis andestusest kristluse suhtes, mille maine on kirik viimase 1000 aastaga nii täis teinud, et mul on vastik selle usundi peale mõeldagi. Kuigi selle usundi poolt propageeritavad põhimõtted on üldhumaansed ja üllad. Ja ma usun, et kui Kristus praegu elaks, siis hoiaks ta kirikust kaugele eemale. Sellest soolapuhujate kontorist. Ja ma usun ka seda, et kui Kristus oleks teadnud, mis jäledusi tema nime all hiljem korda saadetakse, ei oleks ta hakanud palvetamagi, vaid endale sealsamas otsa peale teinud. Et kirik tema nime kuritarvitada ei saaks.
Usund, ükskõik milline, on hea ja õigustatud vaid siis, kui rahvas on selle ise vastu võtnud. Kirik, mis eesti rahva sunniviisiliselt ristis, on oma olemuselt kuritegelik institutsioon ja tuleks panna Eestis toime pandud kuritegude eest vastutama. Eesti rahvast massiliselt hävitanud kirikult tuleks võtta ära ebaseaduslikult saadud vara ja anda see rahvale tagasi, see on siis Eesti riigile.

Ja kirikumehed võiks ümber õpetada, näiteks on praegu vaja keevitajaid, aga ka õpetajaid koolides, või siis marjakorjajaid. Kui kristlus on eestlastele armas, peavad nad leidma ise tee selle usundi juurde. Tutvuma Kristuse sõnumiga. Ja siis ise organiseeruma. Valima omale juhid. Minupärast kasvõi metsas. Miks ei võiks kristluse põhimõtteid hiiemetsas arutada? Ma saan aru, et kivist monstrumid pakuvad jahedust Lõuna-Euroopas. Aga Eestis? Siin on nad rõsked, pimedad ja jahedad majad, kuhu ei taha kuidagi sisse minna, isegi mitte suvel. Ja kas praegusel interneti-ajastul on usuasjade ajamiseks üldse vaja mingeid hooneid. Ma kahtlen selles. Inimene ei vaja jumalaga suhtlemiseks vahendajat.