Sattusime täna õhtul Irjaga puht-juhuslikult Tartu Toomemäel toimunud action-sündmusele, mis pole imekspandav, sest jalutame Toomemäel pea iga päev. Vahel mitu korda päevas. Sest meile meeldib Toomemägi, seal on kuidagi eriline aura. Aga tänane päev oli eriline, Toomemägi, vähemasti selle põhjapoolne nõlv oli kaunistatud aiaküünaldega ning Alberti-nimeline kirikuhoone seisis tõrvikutega ümbritsetuna pidurüüs. Mõtlesin juba, et on ehk mõni kirikupüha. Aga see kahtlus haihtus, kui jalutasime mäest alla ülikooli peahoone ette ning seal toimus suuremat sorti koosviibimine, kus peeti kõnesid ja lauldi laule. Enamikud neist arusaamatus võõrkeeles. Kuigi kõik kohalolijad näisid olevat eestlased, vähemasti pruukisid nad omavahel eesti keelt. Aga võõrkeeles laulmine polnud imekspandav, sest eesti haritlased on traditsiooniliselt häbenenud oma emakeelt. Ülikoolis on isegi võõrkeelte teaduskonnad, kuigi aru ma ei saa, miks ei võiks ülikooli tasemel võõrkeeli õppida seal, kus on nende keelte kodumaa.
Venelaste ja baltisakslaste sõpruse ning eestlaste orjapõlve pikendamise märgiks rajatud ülikooli peahoone juurest marssisid eesti keelt kõnelevad inimesed rutakal sammul mööda Ülikooli ja Lossi tänavat üles Toomemäele, lippude lehvides. Mööduti Baeri ja Reimani ausammastest ning jäädi siis kiriku varemete juurde seisma. Kus mängiti ette üks karnevali-etendus ning lasti pärast seda rakette. Justkui eesti rahva orjastaja piiskop Alberti, ja tema venna Hermanni, hilisema Tartu piiskopi meeleheaks.
Kuskil polnud märgata eestikeelse ja -meelse kõrghariduse lätte, Eesti Üliõpilaste Seltsi austamist. Peale selle, et rongkäigus oli näha Seltsi sini-must-valget lippu ja selle liikmeid. Tuvastasin auvil! Mart Soidro peanupu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar