Suitsetamisest veel, ja suhetest ka

Olen kirjutanud suitsetamisest ja selle põhjustest veidi juba varem, aga paha ei oleks üle korrata: suitsetamise põhjus pole sõltuvus.

Või õigemini on sõltuvus, aga mitte sõltuvus sigaretist. Vaid sõltuvus antidepressandist, milleks on suits. See mõjub rahustavalt mitmel moel: rahustav on juba imemine, siis võimalus irduda suitsu "seltsi", teha pause, ja siis tubakasuitsu uimastav toime.

Aus vastus on, et suitsetamise põhjus on pinge, stress.

Ja ma pole üldse kindel, et tubakasuits on see, mis vähki ja südamehaigusi põhjustab. Millest üldse selline arvamus? Mina väidan, et need inimesed, kes suitsetavad, on keskmisest tundlikumad, vastuvõtlikumad stressile, või on nende elu keskmisest pingelisem, mistõttu on neil juba loomulik soodumus kõiksugu haigusteks, kaasa arvatud vähk ja südamehaigused. Suitsetamine on samasugune kaasnähe pingete ja stressi puhul nagu haigused. Nad esinevad koos, ja sellest on tehtud järeldus, et üks tekitab teist. Mis on minu arvates vale.

Ma ei suuda muu kui rahustava toimega seletada põhjust, miks mul Irjaga kohtudes kadus igasugune suitsetamise isu. Sisuliselt päevapealt. Nii et ma ei saanud aru, miks ma varem üldse olin suitsu teinud. Tõsi, ma polenud ahelsuitsetaja, aga ma olen seda tüüpi, et suutsin suruda oma suitsetamise soovi ka kõvasti maha. Kui ma seda poleks teinud, oleksin olnud selline "kolm pakki päevas" vend.

Minu jaoks mõjus suits nagu antidepressant: mõjus rahustavalt, vähenes pinge, kaasa arvatud seksuaalne. Ma tahtsin vähem seksida, näiteks. Näiteks olukorras, kus tahtsin end ise rahuldada (sest vajadus selleks oli suur) ja panin samal ajal suitsu ette ning tõmbasin mõned mahvid, vajus riist kohemaid longu. Mis oli minu jaoks positiivne. Sest ma väsisin end ise rahuldamast, see mõjus kuidagi nadilt, see pihku peksmine. Mis on veel huvitav, et suitsetamine iseenesest oli minu jaoks väga erutav, erutus tekkis siis, kui suitsu läitsin. Ja kui suits hakkas mõjuma, kadus erutus. Või, ütleme siis, jäi märksa väiksemaks. Mis oli teiselt poolt hea, sest suitsetades olin voodis naise jaoks "võimekam", pidasin kauem vastu. Aga ma polnud ise eriti õnnelik sellise võimekuse üle, sest see oli naer läbi pisarate, kui piltlikult väljenduda.

Küsida võib, kust tuleb siis see salapärane pinge, mille leevendamiseks inimene suitsetab, joob alkoholi, tarvitab mõnuaineid, rahusteid, teeb hullumeelselt sporti, sooritab enesetappe. Minu teooria on, et inimesi on maamunal liiga palju, mistõttu käivituvad teatud tüüpi enesehävituslikud instinktid. Tekib pinge, mis lõppkokkuvõttes tapab. Ok, kaasaja meditsiin on õppinud sellele pingele vastu seisma, aga see ei tee pinget olematuks.

Elu maamunal ei saa kiviaega tagasi pöörata. Samuti pole ilus lasta inimkonnal kuristikku söösta, kõigi oma pingetega lõputult vaevelda. Lahendus oleks ehk kohanemine uue olukorraga. Ja pinge vähendamiseks on moodus, mida soovitan, proovida kooselu sobiva inimesega. Praegu enamasti astutakse koosellu sellega, kes on (enamasti teiste jaoks) kõige rikkam, ilusam, muul moel karja hulgas atraktiivsem. Või siis kellegi juhuslikuga, stiilis, et muidu tuleb elada üksi. Mina soovitan rohkem tunda ja usaldada iseennast. Mitte joosta karjaga kaasa. Ja elada koos just selle inimesega, kellega tuntakse, et on koos kõige parem.

Eraldumine, üksiolek pole kah lahendus, eriti pikemas perspektiivis, sest inimene on väga seksuaalne olend ja vajab elus paarilist. Kellega seksida. Erinevalt paljudest loomadest tunneb inimene seksimisest mõnu, sestap ei saa palju seksivaid inimesi võrrelda loomadega. Võib isegi väita, et seksimine, sellest mõnu tundmine on inimlik. Paljud inimese sarnased loomad seksivad vaid mõned korrad aastas, siis kui on jooksuaeg. Inimene on selline loom, piltlikult öeldes, kellel on jooksuaeg kogu aeg. Ja kindlasti võin öelda, et seksimine aitab maandada pingeid.

Pinged, mis ühelt poolt tulevad minu nägemuses ülerahvastatusest, suurenevad teiselt poolt seoses asjaoluga, et inimene muutub üha varem seksuaalselt küpseks, ent seksima on lubatud hakata üha hiljem. Sinna vahele jääb oluline periood inimese kujunemises, kus noored hulbivad elumere lainetel täiesti abitult. Mõned on nö uppujad, elule alla jääjad, kes saavad juba varakult suguhaiguse või lapse ja need tehakse maatasa. Teised ujuvad välja, kes suudavad end paremini valitseda. Nemad on elus toimetulijad, võitjad, neil on eeldusi saada presidendiks, näiteks.

Arutasime just Irjaga eile õhtul, kui olime vannis (olime just Soome Nelose pealt vaadanud dokfilmi pedofiilidest, kes lasevad end kastreerida ja mürgitada nii, et muutuvad aseksuaalseteks olenditeks), et see on vale, et seksuaalselt küpsetel nn lastel ei lubata seksida. Ehk siis tüdrukutel vanuses 11-13 aastat ja poistel kah kuskil samal ajal. Ometi on nad juba seksuaalselt küpsed olendid! Ja mis eristab neid õigupoolest 10 aastat vanematest inimestest, seksuaalses mõttes? Ja kui nad teevad seda kõiki ettevaatusabinõusid kasutades, mis sest halba on? Samas bioloogilises vanuses loomad annavad juba takka nii mis jaksavad. Saavad isegi hulgakaupa järglasi ja keegi ei virise. Aga inimene peab end veel kümmekond aastat piinama, voodis vähkrema, ja ma ei tea mida tegema, et pingeid maandada. Lisandub stress hullumeelsest faktide kiirkorras päheõppimisest (millest enamikku elus kunagi vaja ei lähe ja mis seetõttu ununevad), mida nimetatakse kooliks. Samas on noor inimene oma pingetega täiesti üksi. Teda ei aita mitte keegi. Ta justkui õpib ise ujuma. JA MINA VÄIDAN, ET JUST SEL AJAL PANNAKSE ALUS NENDELE NN HALBADELE HARJUMUSTELE NAGU JOOMINE, SUITSETAMINE, NARKOOTIKUMIDE TARVITAMINE, SEKSUAALSED PERVERSSUSED. Ehk selle nn halva juured on seal, kus noor inimene piltlikult öeldes vette visatakse, kõigi nähes ja heakskiidul. Mõned õpivad ujuma, teised mitte. Mõned ujuvad välja, teised mitte. Ja kust võetakse õigus materdada hiljem neid, kes kohe uppusid või välja ei ujunud? Ma tahaks seda teada.