Nn muulastest Eestis

Üleeilses Päevalehes kirjutab sotsiaalteadlane Aili Aarelaid sellest, et nn muulasi Eestis võib jaga kolmeks: Vene kodanikud, Eesti kodanikud ja kodakondsuseta nn hallipassimehed.

Et ühed on nn head, teised keskmised ja kolmandad pahad. Või umbes nii.

See on suhteliselt hea jaotus, sest enamik avalikkuse ees sõna võtjaid lahterdab ühiskonna kaheks: muulased ja eestlased. Stiilis, et pahad ja head. Ning sama kehtib küsitluste kohta, milles siis eristatakse eesti- ja venekeelset elanikkonda. Ja see on ka kõik.

Ma ei tea, võibolla on see õige, see kirvemeetod. Et jagada julmalt kaheks. Mina seda siiski ei teeks. Sest ma tean, et see on vale. Sellisest polariseerimisest pole kellelegi mingit abi. Nagu sellest esimese ja teise eesti jutust.

Nõukogude sõjaväes puutusin kokku ühe noormehega, kes oli pärit Narvast. Algul arvasin, et ta on venelane (see on siis Venemaa venelane), sest ta suhtles palju teiste venelastega. Ja venelased teda ei puutunud. Venelastest ohvitseridega sai hästi läbi. Ent lõpuks vihjas keegi "päris" venelane, et näe, see seal on ka "estonets". Ma siis mõtlesin, et tohoh, mida värki! Läksin küsima, ja oligi! Narva venelane. Noh, või mis Narva venelane, seal ainult venelased elavadki. Tuli välja, et väga asjalik sell. Saime sõpradeks, kui nii võib öelda, vähemalt mingil määral. Ja siis rääkisime temaga asjadest Eestis, täiesti avameelselt.

See sell, ütleme, et ta nimi oli Anatoli, ütles, et tema pere tuli Eestisse elama seepärast, et tahtis maitsta läänelikku elu. Vanemad olid tal mingid teadlased, töötasid mingites sõjatehastes, millest Narva tol ajal kubises. Tulid Eestisse, kuna Eesti oli ka nõuka ajal veidi läänelikum. Isegi Narva. Ja mingil hetkel tahtsid ta vanemad NSV Liidust lihtsalt jalga lasta. Ta ütles seda otse välja, ilma keerutamata. Ja ta rääkis, et selliseid on Eestis palju. Selliseid venelasi.

Siis rääkisime ka teistest, nn saastast, nagu ta seda nimetas. Musor. Need on siis inimesed, keda saadeti Venemaalt vagunite kaupa Eestisse tehastesse mustatöölisteks. Palju tuli neid kohe pärast sõda. Aga ka hiljem. Nende saabunute hulgas oli igasugu tegelasi, joodikuid, pätte, kurjategijaid, paadunud kommuniste. Nad pidid olema lojaalsed kodumaale, poliitiliselt "ohutud". Millest võis ka eestlastel jääda mulje, et kõik venelased ongi sellised. Ütleme siis, et värdjad. Ilma keerutamata.

Mina lisan siia omalt poolt veel venelased, kes on Eestis elanud pikalt. Need nn peipsiääre-venelased. Kelle vanemad elasid Eestis juba esimese vabariigi ajal.

Ja siis Vene sõjaväelased, keda oli Eesti kohta kohal samuti märkimisväärselt.

Ja nüüd vaatleme, mis neist tegelastest on saanud. Kõigepealt need läänelikku elu maitsma tulnud on suuremalt jaolt juba kas plehku pannud, või siis töötavad teadlastena ülikoolides, õpetajatena koolides, juhtidena ettevõtetes. Kahtlemata on seal peale venelaste muid rahvusi, aga ütleme, et nad on venelased. Ja ma olen kindel, et nende hulgas on nii Eesti kodanikke, Vene kodanikke kui kodakondsuseta isikuid, kes pole suutnud otsustada.

Ja siis see nn saast, prügi. Suur osa neist kaotas NSV Liidu lagunedes töö. Osa pages tagasi Venemaale, enamus jäi Eestisse nö vegeteerima. Registreerisid end töötuteks ja teevad juhuslikke töö-otsi. Elavad nagu jumal juhatab. Vahel varastavad. Satuvad vangimajja. Selle nn prügi hulgas on kindlasti Eesti kodanikke, Vene kodanikke kui ka nn hallipassimehi.

Peipsiääre venelased on ilmselt kõik saanud Eesti kodakondsuse. Kuigi eesti keelt ei pruugi nad rääkida ja vaatavad telekast endiselt Vremjat. Nii nagu vanasti.

Ja siis sõjaväelased, kelle pered jäid osalt Eestisse. Ilmselt on ka seal neid, kes saanud Eesti kodakondsuse, neid kes võtnud Vene oma ja neid, kes pole suutnud otsustada.

Kokkuvõttes joonistub välja terve rida mudeleid. Mida on seni löödud ühe mütsiga.