Kui Irja juba ühte koma teist pajatas, siis lisan ka oma tähelepaneku. Tänases Päevalehes avaldas oma kirjatüki end semiootikuks nimetav mees, keegi Priit Põhjala. Tema jutt oli nii segane, et ma ei saanud sellest aru isegi pärast mitmekordset artikli läbilugemist. Kuigi lehejutt peaks olema suht lihtsalt omastatav. Ja siis jäi selgusetuks, et mis oli loo point? Et justkui on halb, et eestlased kirjutavad palju, ja ei ole ka. Et Sirbi vahel ilmuv huumorilisa Kirp on igav ja ei ole ka. Ja siis, et ilukirjandusliku teksti kirjutamine on nagu omale kirjade kirjutamine. Et kui ühed kirjutavad, on see ok, aga kui teised, siis jama. Pvhhhrrhh! Kas midagi oleks juhtunud, kui see kirjatükk oleks kirjutamata või avaldamata jäänud, kas Eesti kultuuriruum oleks midagi kaotanud? Ilmselt mitte.
Ma ei saa aru, kas see artikkel on mingi semiootiline eksperiment, vä? No ma ei tea, Eco teeb ka oma kirjatükkidega vahel mingeid eksperimente, aga need Eco tekstid on vähemalt arusaadavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar