Üks väljavõte-meenutus vanast ajalehest.
Sirvisin mõned päevad tagasi vanu ajalehti ja meenutasin nostalgiliselt aega, mis minu jaoks tähendas peamiselt keskkooli lõpetamisega seotud pingutusi.
Meeldetuletuseks niipalju, et see oli aeg, mil hakkasid puhuma nö uued tuuled. Nõuka aja mõistes oli tegemist sulaga, pärast Brežnevi surma ja temale järgnenud kagebiitide võimu, alates 1985. aastast. Gorbatšov korraldas Venemaal ja kogu NSV Liidus tõsiseid muutusi, ilmselt tõsisemaid pärast 1917. aasta nn oktoobrirevolutsiooni. Sel ajal kukutati sellised topised nagu Vaino ja anti võim Väljase-sugustele mõtlemisvõimelistele inimestele. Naljaga pooleks võib öelda, et perestroika kukutas 60 aastat võimul püsinud proletariaadi diktatuuri.
Muutused toimusid ka Tartu kandis. Näiteks RSN Tartu Rajooni Täitevkomitee juhiks sai 1988. aasta algul Robert Närska, rahandusharidusega tippspetsialist, endine Tartu REVi juht. Kes toodi riigitööle 1987. aastal. On selge, et Närskal tekkis konflikt vana kooli karjeristidega nagu Ansip, kes oli maakeeli öelduna perse kukkunud keemik. Ansipit hakati kõrvale tõrjuma, et teha ruumi perestroika-meelsetele juhtidele. Kelle jõupingutused lõpetas 1991. aasta putš, mis keeras elu terves NSV Liidus pea peale, ja mis lõppes eesti rahva õnneks iseseisvuse väljakuulutamisega.
Aga ärme rutta sündmustest ette. Vaatame, mis juhtus Tartus 1988. aasta algul. Tartu oli ses mõttes huvitav koht, et siin asus ja asub ka praegu ülikool. Mis on traditsiooniliselt kõige edumeelsem ja revolutsioonilisem. Paljud suured muutused on alguse saanud just ülikoolide juurest. Niisiis, kõigepealt, nagu ilmselt teavad vanemad, Ameerika Häält kuulanud inimesed, hakkasid levima üleskutsed tähistada 1988. aasta 2. veebruaril Tartu Rahu 68. aastapäeva. Seda valmistas ette MRP-AEG (Molotov-Ribbentrop Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) Lagle Pareki juhtimisel. Ja loomulikult hakati Parekit juba õige varakult taga kiusama. Ja kiusajaks, te ilmselt juba aimate, oli Mart Kadastik, toonane Edasi peatoimetaja, praegune suur meediajuht.
Kadastik ilmutas juba alates 1988. aasta 13. jaanuarist Edasis artikliseeria rubriigis "Kättpidi suures poliitikas" pealkirjaga "Kelle üleskutsele anda oma allkiri?" (jutt käis allkirjade kogumisest stalinismiohvrite mälestusmärgile) Mis siis oli mõeldud rahva veenmiseks, et nad ei julgeks meelt avaldama tulla. Selline stagna-aegne lähenemine, mis tähendas Pareki "näksimist". Ajakirjanduskoer Kadastik oli ässitatud Parekit näksima. Ja Kadastik näksis korralikult. Enne seda käis ta Parekit kodus kottimas, aga võimude poolt taga kiusatud ja piinatud naine talle intervjuud ei andnud.
Kadastik alustab lüüriliselt ühe pensionärist pedagoogi kirjaga, kes räägib küüditamistest. Siis jätkab Kadastik Tartu vanglas NKVD poolt toime pandud tapmistega, mainib Tartu NKVD alampolkovnik Afanasjevit. Kelle korraldusel tapeti 130 vangi, nende seas kirjanik Jüri Parijõgi. Siis räägib Kadastik, kuidas Afanasjev hävitas oma teoga eesti rahva usu nõukogude korra humaansusse. Ja seda, et tapetute hauad on jäänud unarusse. Ja siis küsib Kadastik, kas tõesti stalinismiohvrite mälestusmärk, üks kivimürakas midagi aitab? Ja vastab, et ilmselt mitte.
Ja siis asub Kadastik 1941. aasta NKVD juurdlustoimikute juurde, mis on tal kõik olemas. Ja kirjutab Karl Parekist, kes oli suur Nõukogude-vastane tegelane ja mõisteti surma. "Raske on uskuda, et asudes avalikult vaenlase poolele, võinuks K. Parek loota teistsugust saatust," kirjuta Kadastik ja jätkab, "Muidugi, eks näita Karl Pareki traagiline elulõpp ka väikse rahva ajaloolist paratamatust: enesepett on ajada üksnes "oma asja", toomata sellega kasu (kahju) ühele või teisele suurriigile."
No, ma arvan, et mitte asjata ei sõimatud Kadastikku juba toona konjunkturistiks. Kustpoolt tuul, sealpoolt meel. Kuigi see meel on viimasel ajal na töntsiks jäänud, justkui saatuse irooniana. Ilmselt neist unetutest öödest ja painajatest, mis saadavad igasugu anonüümsete soperdiste kirjutajaid.
Siis kirjutab Kadastik, kuidas ta teab, et Parek hindab isa elukäiku teisiti, et Pareki arvates oli tema isa kindlameelne Eesti patrioot. Ja siis märgib, et Parek on justkui ullike, kes võib nii arvata, aga üldselt läheb elu ikka nii, nagu Kadastik seda soovib. Ja Kadastiku arvates polnud Karl Parek mingi repressioonide ohver, ja Lagle Parek, kes 8-aastasena 1949. aastal Siberisse küüditati, pole lihtsalt "saanud üle". Nii lihtne see ongi, sm Kadastiku jaoks. "Üks suudab olla üle oma saatusest, teine mitte," kirjutas Kadastik, "Olengi püüdnud mõista. Kuid ligimese mõistmine ei tohi ära võtta omaenda mõistust. Ja seepärast ei kirjutagi ma alla initsiatiivgrupi üleskutsele rajada stalinismiohvrite mälestusmärk, mis ei tähenda, et mälestusmärgi mõte oleks minus maha maetud. Ma tean, et monumendi taotlejate gruppi juhib Lagle Parek (see teave hõigati välja juba Hirvepargis), ma tean, et see grupp kasutab minevikuhaavade lahtikiskumist üksnes tänapäevaste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Selle poliitika ajamisel ei saa ma aga Lagle Parekit usaldada."
Kadastiku jutust tuleb välja, et ka temal oli ülesanne ja tahtmine meeleavaldus igal juhul maha suruda. Kasutades selleks misiganes võtteid. Nii nagu ka Ansip, oli Kadastik mõtteviisi ja käitumise poolest vana kooli mees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar