See oli päris hea nali, et Potsataja näol võiks olla tegu maffiamehega. Pliiz. Ma olen käinud kahe maffiamehega, näinud pealt maffiakaklust jms ja ma ütlen, et Potsataja on pigem siuke õrn lüürik. Maffiamaailmas oleks siuke õrn lüürik ammu kasti löödud. Ja maffiamehed ei pea blogisid. Karta on, et nad üldse ei teagi, mis on blogi (sorri nüüd, kes teavad). Ja nad ei loe raamatuid. Mario Puzo - kes see veel on!? Heal juhul nad teavad Tony Sopranot. Nad kuulavad Meie Meest. Ja üürgavad seda täiest kõrist kaasa laulda. Eriti Sinist Vilkurit.
Neil pole aega kirjutada sellest, kuidas nad vaatavad, kuidas nende naine hommikul üles ärkab. Minu maffiamehel igatahes polnud. Olgu ta nimi Riks. Riksil oli telefon kogu aeg sees ja helises KOGU AEG. Sageli keset ööd. Konkreetne juhtum: mina magan ja ärkan üles, sest Riksi mu kõrval pole. Ta on teises toas, köögis. Sööb rosoljet ja räägib telefoniga. "No kas sa ei mäleta, see, kellel ma kõri läbi lõikasin!?" küsib ta. Tõusen üles ja lähen ta juurde. Ta lõpetab kõne. Ja ütleb, et tegi ainult nalja.
Või siis me istume Riksi ja kahe Tartu kandiga Ristiisas. Kui vajuvad sisse ühed teised kandid, kellest ühega Riks on koos vangis istunud. Riks jääb rahulikuks, aga üks neist meestest tõuseb püsti ja küsib, et kas sina oledki Riks vä. Ja järgmisena lendab Riksile tool vastu pead. Ja siis saan mina tooliga vastu pead. Ja siis saab Riks tuhatoosiga vastu pead. Ja mitu korda. Riks saab kõvasti peksa. Mina suudan ainult nutta ja halada, et ärge palun enam tehke. Lõpuks see lõppeb. Ristiisa turva vahib ehmunult ja küsib, kas Riks tahab helistada politseisse. Riks ei taha, ta käib korra WC-s, peseb näo puhtaks ja hakkab helistama. Endal nägu lopergune, naerab: "Tead, mis juhtus vä? Ma sain just praegu peksa". See on esimene kord, kui Riks peksa saab. Ma küsin, miks. Riks ei tea; ta ütleb, et asjad nii ei käi. Et kõigepealt istutakse maha ja räägitakse. Niimoodi, "lambist" ei tulda kallale. Ta arvab, et see oli seepärast, et ta ei tahtnud selle tondiga vanglas narkoäri ajada. Rohkem me sellest ei räägi. Riks ütleb, et mida vähem ma tean, seda parem. Ja et ta kunagi räägib.
Riks tahab Tartusse jääda, Tallinnast kamba kokku ajada ja need tondid üles otsida. Ta tunneb Kalev Kurge ja Oleg Lvovi. Mina ei taha Tartusse jääda, hakkan nutma ja me sõidame öösel Tartust Tallinnasse. Tee on jääs. Mul kogu aeg hirm, et need tondid ajavad meid taga ja tapavad meid ära. Lähme Riksi koju, aga ta ei saa magada. Helistab sõber, kes küsib teed litsimajja. Riks seletab. Helistab sõber, kes tahab teada, kuidas ta ikkagi peksa sai. Riks seletab. Riksile teeb jubedasti nalja, et "prokurör sai tooliga piki pead". Ma olin alles proksist ära tulnud siis. Riksil oli sest pagana kahju; ta ütles, et kui ma proksis töötaks, siis ma saaks teda ja ta sõpru aidata. Ta oli jumalast sillas sellest, et ma olin prokurör. Küsis kogu aeg seaduste kohta ja rääkis sõpradele, et käib prokuröriga.
Riks tundis paljusid politseiametnikke ja isegi üht ülemkomissari. Ta kiitles, et ükskord, kui ta pogris oli, siis piisas vaid telefonikõnest sellele komissarile, ja ta oli vaba. Riks ütles, et ta võib mind oi kui paljude inimestega kokku viia, kes võivad mulle rääkida oi mis lugusid.
Riks ei armastanud kunagi suuri sõnu teha. Talle meeldis käia kinos ja seal naljaka koha peal naerda möirata. Tal oli alati kiire ja tema telefon helises vahetpidamata. Ta käis kusagil "tööl". Ja trennis, peaaegu iga päev on trenn. Poks. Siis meeldis Riksile veel ööklubides käia ja end seal täis juua. Ta kandis hästi palju. Tal oli harukordne omadus saada kõik, mis ta tahtis. Ära üle pinguta, armastas Riks korrata, - Vaata, et sa siis üle ei pinguta. Ja pärast seda puhkes ta alati homeeriliselt naerma. Ma ei saanudki aru, mis ta sellega mõtles. Kui ma rääkisin, et mu isal on Tartus üürnikega jamad, et ei maksa üüri, pakkus Riks, et kas tahad, ma lähen räägin nendega. Ma igaks juhuks ei tahtnud...
Me olime hästi erinevad, mina ja Riks, aga meil oli koos lõbus ja ma ei kahetse sekunditki. Loodan südamest,et tal läheb praegu hästi. Ahjaa! Kirjandus. Potsataja on suur raamatusõber, loeb pisaraisse uppudes Paulo Coelho Alkeemikut. Riks oleks selle peale naernud. Talle meeldis hoopis XS-is keeglit mängida. Hästi süüa ja juua. Ja kuigi ta isegi vist korra heitis pilgu mu luulekogusse, mille talle jõuluks kinkisin, võinuks kirjandus muidu ta arust täitsa vabalt olemata olla.
Selline siis oli üks mu maffiameestest. Lihtne, käre, räme, armas. Aga ei temas ega tema sõprades polnud tibagi lüürilisust. Nad elasid seks liiga karmi elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar