Pilt Hans H. Luigest, Maalehe veebist.
Midagi siin ilmas pole juhuslikku, eks?! Ok, midagi on.
Aga ma tahaksin kirjutada asjadest, mis pole. Polnud juhuslik see, et kõige tõsisema gaasitoru-vaidluse ajal ilmus SLÕhtulehes lugu, Urmo Soonvaldi sulest, endisest KGB kaastöötajast Raivo Ojasaarest, kes võttis omale hiljem nime Markus Larsson. Ja kes oleks võinud lõpetada nagu Litvinenko.
Või, ok. Oli juhuslik see kirjutis. Mis ma ikka vaidlen. Oli-oli.
Ja siis, kui gaasitoru asi oli otsustatud, tuli järsku Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile "meelde", et peaminister Ansip saatis koerad üliõpilaste kallale. Ok, mitte Vahterile, aga Närskale, vanale nalja- ja napsimehele, kes siis ühte koma teist meenutas. Ja siis veel tervele plejaadile tegelastele tuli äkki vana asi täpselt meelde. Ja ka see polnud juhuslik. Või oli?!
Mulle meenub üks tõsiasi, et Hans Luige esimene abikaasa, laste ema Anne Milder oli ühe nõuka-aegse tipp-kaagebešniku, polkovnik Milderi tütar. Nagu ka näiteks Meelis Milder oli selle polkovniku poeg, kellele hiljem Baltika "ootamatult" sülle sadas, nagu ka Norma tuli kätte nomenklatuura-bossi Vladimir Käo pojule Jüri Käole. Mõne milli ikka issid oma pojudele "pärandasid".
Hans on "pere liige". Vana Milderi väimees, võimalik, et peaaegu kasupoeg. Mõttekaaslane. Teab täpselt, kuidas asjad käisid. Kes keda kottis, sisse võttis. Suhu andis. Seda enam on küüniline oma kotkad Ansipi kallale saata. Kui ta teab täpselt, kes "asju" mõjutasid.
Ja ikkagi, kellele jäi jalgu Ansip?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar