Aasta öko-tegu on abort

Kui eile Brüsselis linna peal Irjaga jalutasime ja enda ümber tuhandeid inimesi sinna-tänna sagimas nägin, siis olin üha enam veendunud, et üks õige öko-tegu tänapäeva maailmas on abort. Või laiemalt järglaste saamisest hoidumine. Sest kaheldamatult on kõige suurem saastaja ilmas inimene ise. Ja milleks siis neid tegelasi juurde vorpida.

Ühtlasi on Epp Petrone silmakirjalik, kui veeretab ühelt poolt mingit haiglast öko-juttu, kus enam ajalehtigi ei tohtivat tellida, sest see reostavat (kuigi ajalehed lähevad enamalt jaolt taaskasutusse), aga ise vorbib muudkui lapsi juurde.

Ah, et laps ei reosta?! No kuulge. Seoses lapsega peab soetama suurema elamise, rohkem mööblit ja muud pudi-padi, suurema auto. Ja see on kõigest algus.

Millest lapsed tulevad siis ja miks lapse saamist õigustatakse? Esiteks loomulikult ajab sigima inimesele loomuomane sugutung. Teiseks religioon, kus näiteks kristluse puhul on lapse-fetiš kujunenud üheks tähtsaks elemendiks. Iga naine tahab olla neitsi Maarja sarnane. Ja kolmandaks puht-pragmaatilised põhjused, kus inimene tahab paljusid asju omada, miks mitte siis ka last. Mida soodustab üldine keskkond, kuna majanduskasvu seostatakse inimeste arvuga. Eesti puhul toidab masspaljunemist müüt eestlaste väljasuremisest.

Ja pange tähele silmakirjalikkust ka riigi tasemel: naisi meelitatakse lapsi juurde tootma, ent kui need lapsed on sündinud, siis jäetakse nad unarusse. Nende lasteaias hoidmiseks, koolitamiseks raha ei leita, kasvatajaid ja õpetajaid hoitakse näruste palkade peal. Vanemaid ka sunnitakse üha rohkem tööle, et nad siis justkui lapsi ise õpetada ei saaks. Ja siis pole ime, et ühel päeval juhtub nagu kirjutab Tiina Jõgeda täna Ekspressis. Aga siis, loomulikult, on laps süüdi! No kuulge.