Inno jõulukuuse ees.
Kodukanakari, kes korra aastas kirikus käib ja on üht-teist kuulnud andestamise vajalikkuse kohta, kaagutab kooris, et ma peaks Ingridile andestama. Pean andestama, sest pean andestama, sest pean andestama...
Nii lihtne see asi õnneks pole. Ja see tingimusteta andestamise jutt on üks suuremaid väärarusaamu, mida kahjuks üha enam ja enam levitatakse. Jumalasõna kontekstist tuleb selgelt välja, et andestamine eeldab kahetsust. Vastasel korral tuleb andestada lihtsalt niisama ka kurjale ja see annab kurjale veelgi võimu juurde. Või usub keegi tõemeeli, et kuri muutub lihtlabase andestuse tagajärjel heaks?!
Kui lähtuda sellest, et kurjale tuleb tingimusteta andestada, kas siis ei tähenda see seda, et andestada tuleks ka saatanale, ja olla kuradiga suur sõber?!
Rooma paavst andestas türklasele, kes teda tappa üritas, alles siis, kui too oma tegu kahetses. Siis käis Rooma paavst teda isegi vanglas vaatamas. Ja pange tähele, andestus ei tähendanud, et kurja tegija vabanes karistusest. Andestada ei saa ilma, et kurja tegija kahtsetseks oma tegu ja kannaks karistust!
Ingrid pole midagi kahetsenud. Seda, et ta abielunaisena pettis oma meest selja taga salaja võõraste meestega, et kasutas füüsilist vägivalda oma lapse ja mehe peal, et valetas ja varastas, et rikkus kokkuleppeid. Ta pole midagi kahetsenud. Ta peab tänaseni õigeks kõike seda, mida ta on teinud. Mille eest siin andestada?!
Ja ma ütlen, oma kogemusest, sellisele inimesele, kes oma kurje tegusid ei kahetse, ei tohi andestada! Ma tegin seda, andestasin, olin Ingridi vastu esialgu hea, pärast meie lahkuminekut. Ja mida tegi tema! Kasutas minu headust minu enda vastu ära. Pange tähele, kuri sai minu andestusest veelgi võimu ja jõudu juurde, et veelgi rohkem kurja teha.
Olgu see minu jõulusõnum: andestus eeldab kahetsust!
16 kommentaari:
See andestamise asi on palju lihtsam kui arvad. Sa andestad, sest sul ei ole enam pistmist teise põhjustatud probleemidega. See on tema (kelle iganes) probleem, kui ta tahab oma elu elada oma valitud moel. See ei pea ju sulle korda minema ja andestamine lõpetab vähemalt sinu poolt selle negatiivse sideme. Minu puhul toimib, vähemalt minu poolt ei mürgita see enam minu elu kui olen mõnele sitakeerajale vmt andeks andnud. Seda ei peagi avalikult kuulutama, omas mõttes ja omal moel. Aga igaüks nagu oskab, sundimine ainult vihastab. :)
Õige
see on tõesti üks tervel mõistusel põhinev seisukoht, mis vist ei välista ka seda kristlikku bla-bla-bla-d?
Andestus saab siiski olla ka ühepoolne. Andestada võib ka nagu almust anda, poetada kerjusele peost ja edasi minna. Igasugune vimm kahjustab ennekõike vihapidajat ennast, sest võtab kasutut ruumi ta mõttemaailmas.
Aga kui see teine ripub ikka su kõri küljes? Ikka andestad? Ja lased siis kõri läbi närida?!
Ja kui kerjus sul molli sisse peksab, pärast seda, kui oled poetanud, aga mitte piisavalt palju selle kerjuse jaoks. Siis lükkad ka oma abikaasa ette, et ka tema moll saaks sisse pekstud.
Ja annadki andeks, sest sina oled targem ja eelkõige iseenda tervise pärast. Kuidas saab keegi rippuda sul kõri küljes? Sa omalt poolt lõikad selle halva läbi just andestamisega. Su vastaspool ei saa sulle enam halba teha, sest sa ei võta seda enam endasse ja oled sellest üle. Kõik algab mõttest, nii heast kui halvast. Su "vaenlane" (eks, kerjus vm) ei pääse enam sinuni kui teie vahel ole negatiivset sidet, mida toidab pidev viha vms.
Parimate soovidega!
Ei arva, et andestamata jättes on ainus alternatiiv kohe teise äärmusena vimma kandmine ja vihkamine, nagu kommentaator 19:07 leiab.tdggkms
Nõus Innoga, et kurjale ei tuleks iialgi andestada, sest ta saab sellest ainult jõudu juurde. Andestamisnõude on meie teadvusesse surunud kirik, mis on olnud rõhumise õigustaja ja lollitaja aastasadu.
Sisuliselt on see vabatahtlik enesealandus ja täiesti tulutu, sest sellest ei muutu midagi.
Andestada saab inimesele, kes seda ise palub ja saab aru oma vigadest. Kui te oleks kohe Ingridile andestanud ja andnud alla tema rünnakutele, oleks teil olnud seesmiselt väga raske olnud edasi elada, pealegi, Ingrid pole teile midagi andestanud.
Häid Jõule!
Jumal andestab sellele kes kahetseb. Inimene pole aga Jumal, kuigi nii mõnigi tahaks olla ehk...
Niisiis, arvan, et inimene saab andestada vaid iseendale, kahetsusega või kahetsuseta, nii nagu parasjagu sobib
Meie ei ole jumalad, et teised inimesed peaksid meie andestuse pärast üldse midagi tegema. Me oleme inimesed, vabad oma otsustustes ja valikutes.
Nii ei ole ka minul õigust Innolt nõuda, kas ta peaks andestama või mitte. See on Inno asi ja vabadus.
Kuid kuna andestamine on sisemine vabadus, siis tekib see siis kui inimene on võimeline unustama seda, mis on talle tehtud. Kui see on tema elus ebaoluline ning ei kerki enam kuskilt esile. Seega andestus tuleb ise - või ei tule kunagi. Andestatava teod või kahetsus mõjutavad seda palju vähem, kui andestaja olemisviis.
Mõned ei andesta kunagi. Mõned lihtsalt ei suuda unustada.
Kas unustamine ja andestamine on tõesti üks ja seesama? Kas andestamine eeldab unustamist? Miks siis andestatakse, kuigi ei unustata?
Miks peaks ainult jumal andestama? Kõigile?! Miks tema elu nii keeruliseks teha?!
Ja mis on üldse jumal? Iga inimene on jumalik, jumalast. Miks ta ei võiks siis andestada?!
Minu kogemus on vastupidine. Kuni ma oma vaenlast vihkasin ja talle samade vahenditega vastu mõõtsin, mürgitas ta mu elu ja mu mõtteid. Kui lõpetasin selle, andsin talle andeks ja ignoreerisin teda täielikult, kadus ta peale üht kõva lõpuagooniat mu elust ja sain lõpuks vabaks.
andestamine on mõistmine mu meelest. seega pole vaja midagi unustada, see poleks ju võimalikki
ainult Jumal peaks andestama seepärast, et tema on Jumal. inimesed on kõik "vigased", ühel üks viga ja teisel teine viga. üks vigane ei saa "mõista kohut" teise vigase üle. elus muidugi tehakse seda igal sammul, aga õige see pole ja soovitud tulemust ka ei too.
ma ei tea kas Jumal on olemas või mitte, aga miski inimesest kõrgem on. sellest kõrgemast üks osa on ka igaühes meist
Kas sa oled ise endale andestanud, et valisid sellise lolli naise? Või kui ise ei valinud, siis, et lassid ennast valida ja ära kasutada?
Ma olen ka rohkem seda meelt, et andestada tuleb eelkõige egoisimist. Enda pärast. Nagu keegi siin eespool mainis. Niikuinii midagi muuta enam ei saa, teisi inimesi ümber ei kasvata, aega tagasi ei pööra. Kergem oleks andestada ja sellest vabaks ja puhtaks saada.
Andestamise ja mitteandestamisega olen isegi kokku puutunud.
Ma tean, et on võimalik isegi jätkuvat koos elada unustades, aga samas mitte andestades.
Andestada saab ka iseendale, kui suudetakse. See on kõige raskem. Kui sa ei suuda andestada teisele inimesele, siis proovi luua endaga rahu. Andesta endale, et oled nii inimlik.
Loodan, et Te ei arva seda postitust korra aastas andestava kodukanakarja omaks :)))
Edu Teile Inno ja Irja.
Andestada pole mõtet kui teine tehtut ei kahetse. Või mõtleb kodanik "mary christmas", et kui mees oma abikaasat peksab, siis peaks naine andestama ja andestama ja andestama kuni enam põrandalt püsti ei tõuse? Selline lähenemine pole jätkusuutlik.
Sarnaseid näited võiks vabalt terve hunniku improviseerida.
Mõni inimene enne ei õpi kui paar korda korralikud vitsad saab.
Postita kommentaar