Meie jõulud

Irja ja jõulupuu.

Jõulude teine püha, vaatasime mõnusasti voodis pikutades telelavastust ja nüüd lähme õue jalutama. Hinges selline hea, ärev, puhas tunne. Rahu maa peal. Panin just lindudele toidulauakesele teri ja riputasin õunapuu okste külge kaks toidupalli. Nüüd nad siis valjuhäälselt kraaklevad nende pärast. Sinise peaga tihased, musta peaga tihased, varblased, kõik.

Eile öösel sadas lund, nagu jõulumuinasjutus, kas juhtusite tähele panema? Käisime jalutamas. Ja hea, rahulik oli olla. Üldse on need jõulud kuidagi nii väga helged ja valged olnud. Just hinges on olnud kuidagi nii väga helge ja valge. Möödund aasta võitlused on nagu kauge õudusunenägu. Õnneks nad on möödas ja monstrumid on oma urgastes. Valguse võit pimeduse üle - lõpuks ometi! See andis ennast oodata.

Kõigepealt tõime pühapäeval Massiarust kuuse, sellise ilusa, suure ja kahara. Raiusime ta omaenda hoovist, tiigi kaldalt, kus kuused tihedalt koos. Tahame tulevikus tiiki laiendada ja see kuuskede koloonia oleks niikuinii ette jäänud. Niisama on kahju puud maha võtta. Võtsime ühe ema jaoks ka - Rakverre. Emal on sel aastal üksildased jõulud, sest issu suri, aga ma helistasin talle ja ta oli rõõmsasti oma ema, mu 87-aastase vanaema pool. Sõid parajasti torti ja tähistasid vaikselt. Lähen teda enne aastalõppu vaatama ka.

Tõime kuused Tartusse ja Inno hakkas 24nda hommikul hoogsasti jõuluroogasid vaaritama. Mina olen ju harjunud kõikide traditsiooniliste rasvaste jõulutoitudega (vorstid, kapsad, kartulid!), sest isake oskas neid nii hästi teha, ja Inno siis võttis nõuks, et mu jõulud väga kurvad poleks, need mulle sel aastal ise valmistada. Isegi tarretist vahukoorega tegi, sest see oli isa firmamagusroog. Ja oi kui hästi need siis maitsesid, kui lõpuks jõululaua taha istusime!! Pikutasime diivanil, vaatasime televiisorit ja sõime. Ja enne muidugi ehtisin mina kuuse ära. Inno juhendas. Siis jagasime ära kingitused. Inno sai kuhja raamatuid ja dvd-sid ja mina ka. Inno sai Die Hard´i kõik osad ja tahtis neid kohe vaatama hakata. Mina sain Marilyn Monroe filmide kollektsiooni. Vaatasime kõigepealt Marilyni ja pärast Die Hard´i.

Hehh, ja siis põletasime küünlaid. Laua peal on isa ja Ameerika tädi Endla ja onu Ruudi pildid - nii oleks nemadki justkui koos meiega. Ja mul on tõesti tunne, nagu isa oleks nüüd kogu aeg koos meiega - hingena, vaimuna, kaitseinglina.

Muide, täna öösel nägin isa unes. Ma ei mäleta enam täpselt, millest rääkisime, aga isa oli rõõmus, rahulik ja soe. Ta lausa säras. Ja rääkis vist, et temaga on kõik hästi. Enne ärkamist, mäletan, ütles isa, et tule, anna mulle ruttu musi, sest ma pean minema hakkama, ja ma siis musitasin teda põsele ja tundsin sealjuures, kuidas ta põsk, mis oli enne soe olnud, jahedaks muutus. Mitte nii külmaks nagu surnul, just jahedaks... Ja siis ma ärkasin ja mul oli hästi hea ja kerge olla.

_ _ _

Nüüd siis pikutame jälle diivanil (vaatasime "Suurt võidusõitu") ja ma mõtlen, et küll on ikka tore niimoodi elada, et sul ei ole tunnet, et kusagil mujal on parem. Teate seda ütlust, et kusagil mujal on alati parem?? Mul selline tunne, et just nüüd, siin ja praegu on kõige parem. Soovin seda ka kõigile teile!!

P.S. Ja vaadake kindlasti, kui saate, Kelme ja pühakuid ETV-st, see nii stiilne sari, kus mängivad oma aja donjuanid Roger Moore ja Tony Curtis!