neljapäev, 6. detsember 2007

Kommentaaridest

Me Irjaga aeg-ajalt saadame saabunud kommentaare prügikasti. Ja me ei kommenteeri üksikjuhtumeid.

Valdavalt on tegemist laus-sõimu või ilkumisega, mis ei sisalda mingit uut infot. Ja huvitav on, et need ilkujad siis levitavad veebis infot, et "vennad Tähismaad" ei avalda kommentaare. Ei avalda jah sõimu ja ilkumist. Ei enda ega teiste kohta.

Ka ajalehtedes lendab enamik lugejate kirju prügikasti. Üksikjuhtumeid ei kommenteerita. Ja avaldatakse need, mida peetakse vajalikuks. Nii on see ka meie blogi puhul.

Samuti eemaldavad väljaanded sobimatuid kommentaare veebist.

16 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oleks üks küsimus.

Mis sa arvad, mis saab olema Ingridi järgmine töökoht? Kas ta püüab nüüd saada positsioonile, kus tal oleks võimu nende üle, kes ta vallandasid? Ja siis kommbäkki teha?

Või piirdub lihtsalt mõne mugava kohaga kust saaks kena kopika ja kus tema seltskondlik sära, kohalolek igasugustel kuulsate üritustel,jätkuks vanas vaimus?

Anonüümne ütles ...

Aga miks ei avaldatud minu kommentaari, kus küsisin, millisele 10-aastasele poisile meeldiks teada oma ema tupepõletikust?

Anonüümne ütles ...

inno & irja fenomen meenutab 70ndatel hipinduses levivat mõttesuunda, mis kajastub nt independent filmides (vt easy rider, lendas üle käopesa, jne), kus siirus/vabadus/sisulisus vastandatakse kinnistunud ja institutsionaliseeritud jäiga süsteemiga, mida kannavad inimesed.

inno & irja fenomeni kaudu on hea selgitada seda, milline inimene on värdjas ja milline mitte. olen tähele pannud, et inimesed, kes kritiseerivad innot ja irjat ("höhh, need on mingid ullikesed" on kõige tüüpilisem Tallinna persekukkunud kontoriroti ja nö. TÄISKASVANUD INIMESE kommentaar teie kohta), on osa vägivallal ja hierarhial baseeruvast ühiskonnast, kelle elutegevuse impulsid baseeruvad värdjalikel ja lapsikutel illusioonidel väärikusest ja turvalisusest, objektiivsest tõest, tarkusest, intelligentsusest, jne.

Anonüümne ütles ...

Su vanem poeg on juba 15 või? See ju peaaegu suur mees, kauaks ta emme tiiva alla (ja mõju alla)enam jääb?

Anonüümne ütles ...

ma arvan et see teie nn võit on pyrrhose võit ja te ei saa kättemaksuhimuliste vastikute koputajate staatusest enam kunagi lahti

Anonüümne ütles ...

Tegelikult oleks huvitav ka neid sõimukirju avaldada. Saaks hea ettekujutuse, kui õilsad ja andestavad on kõik need suuremeelsed inimesed, kes soovitavad halva unustada ja saatusega leppida.

Ei tea, kas Ingrid saab nüüd oma sõbranna Urve Palo juures tööd? Võibolla koguni võrdõiguslikkuse voliniku meeskonnas?

Anonüümne ütles ...

üsimus Innole-vabandust, me pole varajasemate postitustega tuttav. Küsimus: kas sa maksad alimente?ja kui palju? Nüüd kui Ingrid on tööta.

Anonüümne ütles ...

Te saadate prügikasti kõik, mis teie juttu ümber lükkab või kritiseerib. Ja kirjutate ise anonüümselt teid kiitvaid ja toetavaid kommentaare. Selle kohta on mul kindlad andmed.

Anonüümne ütles ...

näiteks ilmselt vägagi kordumakippuvale küsimusele teemal, kas Irjat Inno obsessioon endise kaasa suhtes ei häiri, kõnealune vastanud pole. Tegemist ei ole ilkumise ega üksikjuhtumiga, vaid küsimusega, millele ilmselgelt on olemas lihtne põhjendus, mille peale lugejad oma aruga mitte ei tule.

Anonüümne ütles ...

Hmm... õigupoolest ongi ju see blog iseeneslikult koht, kus ilkuda. Sest ei möödu päevagi (no kahte kindlasti mitte), mil te kedagi või midagi ei materdaks. Kus on, sinna tuleb juurde, nagu öeldakse.
Muidu aga olge tublid ja ärge laske kurjusel endast võitu saada. :)

Anonüümne ütles ...

Mis värk? Pingelang? Pole enam särtsu ega hoogu? Näpud tööle!Rahvas nõuab uusi paljastusi!

Anonüümne ütles ...

Inno, kas sa ei karda, et nüüd, kus ingrid on lahti lastud ja sa enam ei kirjuta ajakirjanduse telgitagustest paljastusi, kaob ka huvi sinu blogi vastu? Missiooni tuleb ikka jätkata! Sa oled nagu Eesti meedia Robin Hood, lindprii, kes võib omanike viha kartmata rääkida kogu tõde, oleksin väga pettunud, kui nüüd su tegevus raugeks ja te ainult oma tegemistest ja kunstnikest-kirjanikest kirjutama hakkaksite - igavaks läheb...

Anonüümne ütles ...

hmm, paistab et blogi kahjuks on lukus, aga ega sedasorti tormilisi paljastusi poleks saanud ka lõputult teha, pealegi, kurjus sai oma teenitud palga..

Inno ütles ...

Mis, blogi pole lukus?! Täiesti avatud. Ja jätkame rikaste, kuulsate ja ilusate maailma saladuste paljastamist.

Mis on Ingridi järgmine töökoht? Ta ise ütles, et hakkab maja kaunistama. See ongi. Ma andsin talle miljoni avanssi, tal poleks vaja tööl käiagi.

Aga miks ei võiks lapsed teada tupepõletikest, oskaks neid ära hoida.

Kommentaariks niipalju, et poisid on 12 ja 5.

Noja mis koputajad? Siis on kõik kohtuistungid koputajaid täis. Meie oleme heausksed tunnistajad.

Ma maksan praegu ajutiselt alimente 1800 krooni kuus lapse pealt, kokku siis 3600 krooni kuus. Aga kavatsen selle jabura asja otsustada, sest ma maksin alimendid ette juba ära ligi 20 aasta eest.

Mehis, sul on valed andmed. Me ei kirjuta ise ühtegi anonüümset kommentaari. Milleks petta iseennast?!

Mis obsessioon?! Ma annan oma ekskaasa kohta tunnistusi. Räägin, nagu asjad olid. Mis see peaks Irjat häirima, pigem vastupidi, kui see aitab paljastada jõhkrad kuriteod. Pealegi, Irja on endine prokurör. Asi on naljast kaugel.

Me ei materda, vaid kirjutame, nagu asjad on. Anname edasi infot niipalju, kui parasjagu teame. Kui seda nimetada materdamiseks, peaks kõik kohtud laiali saatma, sest kohtutes ju samuti "materdatakse" inimesi, pannakse isegi vangi. Sõbrad, aeg on õigusriigiga harjuda. Proletariaadi diktatuur on möödas.

Ja eks me püüa ikka lippu kõrgel hoida.

Anonüümne ütles ...

nagu näha, sa ei mõtlegi oma lastega nüüdsest rohkem tegelema hakata vaid tahad ikka lõbusat vaba ja vallalist elu elada. lastel aga on isa vaja ja praegu oleks sul nendega tegelemiseks vast võimalus - ega siis raha isa asendada ei saa!

Inno ütles ...

Ma mõtlen oma laste peale iga päev ja üha rohkem. ja ma ei ela mingit lõbusat ja vallalist elu. Ma olen abielus. Olen lastekaitseametnike kaudu otsinud juba mitu kuud võimalust oma lastega kohtumiseks, aga see pole millegipärast õnnestunud.
Lastel on loomulikult isa vaja. Aga see ei tähenda, et isa peaks end laste pärast hauda ajama. Iga asi omal ajal. Ma pean hoolitsema ka selle eest, et oleksin laste jaoks olemas 50 aasta pärast. Kus nad mind ehk kõige rohkem vajavad.