Saabus selline kiri:
Mida Sa nüüd tunned, kui Ingrid, kes kasutas oma tuttavaid ajakirjanikke Sinu mustamiseks ja kellel oli tohutult võimu käes, on sellest ilma jäänud ja lahti lastud? Oli Sul üldse lootust, et see kunagi juhtub? Või eelaimdust, et see võiks lähiajal juhtuda?
Millised emotsioonid Sind ja Irjat valdasid, kui said teada, et Ingrid pole enam võimutüüri juures? Kuidas teada saite ja kuidas tähistasite?
Teie blogi jätkuv fänn
Minu vastus:
Ma tunnen teatud kergendust. Ma ausalt öeldes ootasin seda aega, et Ingrid oma palmioksalt alla kukuks. Näeks ise, mis tunne on. Kes on tema sõbrad siis. Kas tal neid siis üldse on.
Ma lootsin küll, et see kunagi juhtub. Sest sitta oli ta keeranud kõvasti. Nii mulle kui teistele. Aga mingit eelaimdust, et see võiks nii ruttu juhtuda, mul loomulikult polnud. Aga ma olin valmis võitlema lõpuni. Võtnuks see siis aasta või 25.
Emotsioonid olid kahetised. Esiteks ülevad. Teiseks olime nagu natuke kohmetud. Umbes et nii pikalt võidelda, ja kui tulemus käes, siis ei oska kuidagi olla. Ilmselt tuli see ootamatusest, sest me ei uskunud, et see asi nii ruttu juhtub.
Teada saime Delfi uudistest. Ja võtsime Brüsselis Sabloni väljaku Cafe Leffe brasseriis tavapärase veini asemel šampust.
Aga minu tunne on hea. Ma tunnen, et headus on võitnud, nii naiivne kui see ka ei tunduks. Me saame rahulikult oma atra seada. Oma unistusi ellu viia. See ongi kõige tähtsam.
4 kommentaari:
Keegi inimene küsis Kroonika töötajate teema kommentaaris, kuidas sa saad nii julm olla, et räägid teiste inimeste eraelust, kuidas mõni lapsi ei saa jne. Sa vastasid, et räägid seda, mida Ingrid on juba tervele ilmale rääkinud.
Vot siin on minu jaoks arusaamatu koht.. miks siis Ingrid just nüüd Kroonikast "lahkus".. nüüd, kui sina olid kõik lihtsalt mustvalgel üles kirjutanud? (Igaüks ju võib arvata, et sa valetad, pole ju garantiid su jutu õigsusele).
Vot see on ka minu jaoks arusaamatu, miks just, või alles nüüd. Mina oleks tema asemel juba ammu lahkunud.
Ingrid lahkus nüüd. Seega jõudsite te, Inno ja Irja, ohtlikult lähedale millegi paljastamisele, mida Kirjastuse juhid - või mõni teine neile lähedalolev isik - kardab kui tuld. Kas headus on ikka juba võitnud? Huvitav, mis need faktid on, mida nii kardetakse?
Ingrid ei lahkunud vabatahtlikult. Veel teisipäeval EI TEADNUD ta asjast midagi ja kolmapäeval kell pool kuus oli Delfis uudis üleval. Olgu see hoiatuseks igale peatoimetajale, kes liiga palju ennast presenteerib. Vabandan, aga järgmine, kes peaks tõsiselt mõtlema, mis ta oma juhitud ajakirjaga peale hakkab, on Anu Saagim ise. Ajakiri on nagu Elukiri. Saagib aga trallitab ringi ja tundub, et ajakirja teevad Elukirjast üle ostetud inimesed.
Naisteleht ruulib täiega!
Postita kommentaar