Väljavõte SLÕhtulehe veebist.
No seda teab igaüks, et ajakirjandus konstrueerib reaalsust. Ehk siis see, mis ajalehtedest ja ajakirjadest, raadio- ja telekanalitest vastu vaatab, ei kajasta tegelikku elu. Vaid seda, kuidas nende väljaannete juhid ja ajakirjanikud soovivad, et elu paistaks. Igaüks on oma uskumuste, vaadete ja huvide poole kallutatud. Ning võimalikult reaalse pildi saamiseks kasvõi ühe sündmuse kohta on vaja lugeda mitut väljaannet.
Ent reaalsust on võimalik konstrueerida ka muud moodi, ridade vahelt. Kui ajalehtede nn kirjade rubriigi puhul teab igaüks, et seal avaldatakse ainult toimetusele meelepäraseid kirju ja vihased sõimukirjad visatakse üldjuhul prügikasti, siis interneti foorumi, kommentaari-külje puhul usutakse üldiselt, et seal on avaldatud kõik, mis saadetud. Aga nüüd tuleb välja, et mitte. Vaatasin paaril järjestikusel korral tagasisidet, kommentaare minu eksi antud intervjuule. Kui algul olid kommentaarid Ingridi suhtes väga kriitilised (mina neist ühtegi ei kirjutanud, ausõna!) ja ma olin üllatunud, isegi meie blogist oli lisatud väljavõtteid, siis täna pilku samale kommentaariäküljele heites ma enam paljusid Ingridi suhtes kriitilisi kirju ei näinud. Nad olid kadunud, nagu ka väljavõtted blogist. Vastupidi, sinna oli tekkinud kui nõiaväel asemele minu ja Irja suhtes kriitilisi seisukohti.
Nojaa, päris huvitav. See ajakirjanduse värk. Kuidas inimeste ja arvamustega manipuleeritakse kõrgemal tasemel. Eeldatakse, et inimesed usuvad kõike seda, mis kommentaarides kirjas. Ja miks nad ei peaks uskuma. Niisamuti nagu usutakse, et SLÕhtuleht kirjutab kõigest, kuigi millegipärast on jäänud kahe silma vahele mõned nüansid, näiteks pervert Ants Põldoja, kes istub otse SLÕhtulehe toimetuses, aga kellest pole ilmunud kippu ega kõppu, ega ka Ingridi armusuhete kohta, tööandja tagant varastamise jms kohta, mis Ingridit tundvatel inimestel kõik teada, aga millest SLÕhtuleht ei kirjuta. Ja nii sõidab Põldoja jätkuvalt autos palja noksiga ning võtab noori tüdrukuid peale ja Ingrid leiab üha uusi ja uusi ohvreid, kellele tagant varastada ja kellele valetada. Noh, ilmselt kardab SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg kui tuld, et Ants ja Ingrid räägivad välja, et ta on homo.
9 kommentaari:
http://sloleht.ee/index.aspx?id=257424
Aga mis sa sellest artiklist arvasid? Seal oli ju sinu nime ja blogimist ka mainitud... Kes oskab ridade vahelt lugeda, näeb, et loos ei ole SL Õhtulehe ajakirjanik Ingridi tegemistest aind positiivses valguses rääkinud.
Tõepoolest, viidatud artikkel oli küllaltki, ja ma ütleksin, et ootamatult tasakaalus. Aga millegagi suutis Ingrid ikkagi välja pigistada nn jõulu-intervjuu, kus teda aind positiivses valguses presenteeriti.
Tundub, et Koorbergi munad on Ingridil pihus.
inno ja/või irja - kas olete ka irl mõne kommentaari (kiitva või laitva) oma blogi kohta saanud? kas eesti inimene on selline, et tuleb ligi ja avaldab ka päriselus otse asjaosalistele arvamust? patseerite ju vist üsna tihti tartu peal ja ka muudes kohtades... blogi loetavus on teil vist päris suur.
Kusjuures huvitav on see, et eranditult kiitvaid kommentaare oleme saanud näost näkku. Tulevad küll inimesed ligi ja enamasti just lihtsad inimesed ja ütlevad häbelikult midagi head.
Sõimatud on vaid anonüümselt, aga siin tuleb arvestada sellega, et nende taga võib olla vaid paar-kolm asjast huvitatud isikut, nt Ingrid ja tema sõbrannad Terje Eipre, Sirle Karu jt. See Tüdrukute Klubi mansahvt.
Tigedusi on pigem öelnud omaenda (eks-)sõbrad. Aga nemad on teinud seda kadedusest.
Minu arust on Sul, Inno, täielik kinnisidee.
Kui sa armastad Irjat, siis miks sa soiud siin päevast päeva Ingridist, nagu haige hunt?
Kui keegi mind tülgastab, siis ma ei taha temast jahuda. Kui ma kedagi vihkan või verist kättemaksu haun, siis järelikult ka armastan. Tugevad tunded on üksteisega seotud.
Ma olen sellest juba kirjutanud, aga kordan üle. Ma olin Ingridile nö andestanud, ta unustanud, ja mis kõik veel, terve esimese aasta, kui me enam koos ei elanud. Aga see lõppes sellega, et ma pidin Ingridi poolt üles keerutatud asjadega tegelema iga päev, hommikust õhtuni. Ja see oli väga ebameeldiv kogemus. Olen täheldanud, et kui hoida teda teatud surve all, siis on mul rahulikum elada. Ei algatata uusi kohtuasju, ei arestita arveid pangas. Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks, see põhimõte kehtib ka isiklikul tasandil, mitte ainult riikide vahel. See, mis siit blogist välja paistab, on ainult tühine osa minu ja Ingridi vahelisest vägikaikaveost. Kõike sitta pole mõtet ka avalikkuse ette vedada, kuigi Ingrid seda juba algusest peale tegi ja on jätkuvalt teinud. Ja seda väga kavalalt, kolmandate isikute kaudu.
http://www.postimees.ee/010206/lisad/arter/arteri_persoon/188750.php
Selle artikli lõpus 2 tuntud inimese iseloomustus Ingridi kohta. Ootan kommentaari.
Need kaks ei tea Ingridist suurt midagi. Esimene on inimeselt, kes teab Ingridit töisest miljööst, seda glamuutidaami, kes oma sõbrannadele vahendab värsket klatši ja kõmu.
Teine näeb Ingridit kõige tihemini kord kuus, sedagi vaid perekondlikus pühapäeva-miljöös.
Kõige paremini teavad tegelikku Ingridit tema lähedased, õed, nende elukaaslased, lapsed, Kroonika töötajad. Neilt pole targu midagi küsitud.
Sama lugu juhtus ka minul. Kirjutasin ühele eilsele tobedale Pulleritsu artiklike koomentaari. Seal ta jahus mingist autosporti puudutavat teemat, millest artiklit lugedes selgus ei teadnud ta asjast õrna aimugi. Tundus, et tal polnud teemat millest kirjutada ja lihtsalt imes sulepeast mingi soperdise välja. Veernad tunni pärast oli minu komm kadunud. Huvi pärast kirjutasin uuesti ja sama lugu, komm kadunud. Ja huvitaval kombel on ka lugu ise onlinist kadunud, vähemalt mina ei leidnud. Vist hakkas mehel endal ka piinlik ja eemaldas selle.
Postita kommentaar