Pildil minu tädi Endla Susi ja tädimees Rudolf Susi, kui nad juba rikkad olid, Ruudi enda rajatud ja oma naise järgi nimetatud Endla järve kaldal New Yorgi osariigis, Modenas.
Priit Pullerits muretseb viimasel ajal päris sageli eesti naiste välismaa meestele minemise pärast ja nüüd, laupäevases Postimehes, ka selle pärast, et nende naiste lapsed kasvavad sellises keskkonnas, mis ei soodusta eesti keele rääkimist.
Tahan öelda, et Priit, olen sinuga nõus. Endise väliseesti koduperenaisena (2003-2005, eksiilis Lissabonis) võin ausa südamega öelda, et välismaa mehega koos elamine on üks rist ja viletsus. Ja ma ei ütle seda mitte ainuüksi sellepärast, et me Joaoga ei sobinud või et Joao oleks olnud mu vastu meelega paha. Ei, ta oli täitsa tore mees, kuigi armastas end õhtuti magama juua ja kulutas suurema osa palgast riietele. Ja kuigi ta kogus kaabusid ja uhkustas, et näeb välja nagu Humphrey Bogart, mis oli vale. Ja kuigi ta ütles, et armastab mind, kuigi ma olin talle vaid trofee. Aga see selleks, see selleks. Ma olen sinuga, Priit, päri seepärast, et see välismaa mees võib ju olla igati lahe ja aktseptaabel ja tõeline dzentelmen nagu Ollivuudi vilmis, aga see välismaa ise rebib hinge seest välja, kaotab juured ja nüristab mõistuse. Vähehaaval hakkavad ununema eesti keele sõnad. Aegamööda sa ei tea enam, kes on kes, mis on mis Eestis. Kodused sõbrad ei meili ega helista enam, sa jääd neile võõraks ja võõramaks ja ometigi ei ole sa veel oma uue kodumaa inimestele. Ma olen alati imeks pannud seda välismaal elavate inimeste valusat endale valetamist, et ka mujal võib olla kodu. Aga vaat - ei saa. Valetage endale palju tahate, minagi valetasin - kodu on ainult seal, kus on su juured, kus räägitakse emakeelt. Kus on isamaa, mille eest võitlesid isad ja vanaisad. Kus vanavanavanaisad olid pärisorjad.
Mu tädi Endla läks siit ära 1944ndal. Ega teistmoodi poleks saanud. Tema mees Ruudi töötas poliitilises politseis ja ta oleks maha lastud, kui nad oleks siia jäänud. Ja nii nad siis läksid - kõigepealt Oldenburgi Saksamaal ja sealt edasi Ameerikasse. Aga kogu elu igatses tädi koju tagasi, ta rääkis sageli oma nooruspõlvelinnast Tartust, kus olid tema elu kõige õnnelikumad ajad. Ameerikas said tädi ja tädimees miljonärideks ja nad said endale lubada kõike, mis hing igatses, aga tädiga suheldes sain aru, et ta pidas mu isa, kes oli leegionärina Eesti vabaduse eest võidelnud ja seepärast kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris istunud, õnnelikumaks kui tema. Mis siis, et meie olime vaesed ja tema oli rikas. Me elasime kodus, mis siis, et okupeeritus. Ja täditütar Ene, kes lahkus kodumaalt 5-aastasena ega rääkinud kunagi puhast eesti keelt, otsis kogu elu oma juuri ja kodumaad. Ega leidnud seda kunagi. Ta suri aasta tagasi, oma kodus, rahusteid täis topituna, istudes WC-potil. Nii tädi kui täditütre ainus soov oli, et sugulased puistaks nende tuha Läänemerre.
Kutsuks kõiki eesti naisi, kes elavad välismaal, koju tagasi tulema. Aga ärge tulge oma laste pärast. Tulge iseenda pärast. Kunagi ei ole ju tegelikult liiga hilja. Hilja on alles hauas. Ei ole midagi paremat kui kodu.
21 kommentaari:
Ei ole sinuga mitte nöus - kodu on see koht, kus on sinu sydameinimesed (yks, mitu vöi palju - arv ei oma tähtsust).
Elada Eestis ainult sellepärast, et olen eestlane ja eesti keelt emakeelena könelev naine, miks? Minu armastus on soomekeelne, elame aga ajutiselt (doktoriöpingute töttu) Norras, stabiilselt planeerime jääda elama Soome. Tegelikult kyll pendeldama akselil Soome-Eesti-Soome-Norra-mönimuuriik.
Ei tunne ennast kodutuna, sest minu armastus ja minu jaoks olulised inimesed on sydames ning neid ma kannan endaga kaasas, nii Argentiinas kui ka Sörve poolsaarel.
Asukoht ei ole oluline, oluline on inimene, tema rahulolu enda ja oma ymbritseva maailmaga.
Vot nii arvan mina.
Tervisi Norrast,
Kata
Irja, mina elan Eestis, aga tunnen, et see ei ole minu kodu. Ei ole kunagi olnudki. Mitte kunagi. Ehk seepärast, et olen lapsepõlvest peale vanematega kogu aeg reisinud ja mu vanemad põlgasid nii suurd Nõukoude Liitu kui ka põlgavad uut Eestit oma räpaste poliitikutega. Eesti on minu jaoks on tüütu paik ja igakord, kui ma siit minema saan ja kui on aeg tagasi tulla ja ma näen lennujaamas neid kibestunud eestlasi, siis ma tahaks kõva häälega karjuda. Ma tunnen, et ma ei kuulu Eestisse ja ma ei kannata enamik eestlasi, kellel on jube sovjeti mõtlemine. Mul on välismaal käies alati õhku, mida hingata, kas seal sajab või ilm on pööraselt kehv, siis ma olen ikka õnnelik, et olen mujal halva ilmaga või halva tujuga, aga mitte Eestis. Vaid MUJAL. Tõsi, mul on Eesti mees ja temaga koos tunneme täpselt nii. Tee või tina. Võibolla on asi selles, et kõik, mida ma lapsepõlves armstan ongi jäänud välisreisidesse, mida vanemad mulle heldelt võimaldasin. Ja mida ma oma kahele lapsele olen ohtralt võimaldanud. Seepärast, et nad tunneks end maailmakodanikena.
Kas sa tead mis tööd või äri tädi ja tädimees tegid, et nõnna rikkaks said?
Leidsin sellise jutu http://www.uudisjutt.blogspot.com/
Mõtlen, et asi on ka selles, et tuled eestisse jäädki seal äkki sunnismaiseks. Mitte igal inimesel ei ole ju suurt pärandust. Ja need sissetulekuvõimalused eestis .... Ma ei tea. Ja elukvaliteet ja riskimaandamine. Ei taha ju ka, et mingi 17 aastane laksu all olev rullnokats su niisama kuskil Mäo ristis surnuks või vigaseks sõidaks. Või suvaline pätt keset Tallinna või Tartu vanalinna su lõualuu asja eest teist taga lausa lambist niisama katki lööks. Ja taevas on pidevalt hall ja pilves. Muda igal pool. Mornid inimesed. Kurbus. Hinge võib igal pool välja süüa. See ongi vist mu counterpoint sulle Irja.
Eesti aga jah on tore aga ainult Maist Septembrini.
Ma kärvaks kurvastusest, kui ei saaks sealt enam välja liikuma rahalise seisukorra tõttu. Ojaa, kui ilusaid kohti on maailmas, klomp tuleb kurku kui ma oma silmaga nähtu peale praegast mõtlen. Ilus, ilus, ilus. Ma arvan, et paljud välismaal elajad lihtsalt kardavad eestit. Liiga suur risk elukvaliteedile ja isiklikule tervisele ja varale. Ja liiga kallis lõbu üldiselt. Mul endalgi on ju fantastiline maakodu maalilise jõe ääres seal olemas aga ma ei tea kas ma iialgi sinna elama saan. Raha, raha. raha. Seal elada oleks jah tõelise rikkuri kiiks ja lõbu.
Ei suuda sellist laksu vastu võtta lihtsalt. Veel mitte igatahes.
Kunagi kui kliima soojeneb ja ilm eestis paraneb ja küllalt pappi on kogunenud, ehk tulen ka tagasi. Teen külamammidele oma aktsendiga nalja siis. Ja ehk on ka pätid kõik kas endeid olematuks joonud, kihutanud, kakelnud või vanglatesse laekunud. Küll kunagi need pirrud kahest otsast veel põlevad. Ega see eesti mingi jänes ole et eest ära jookseks, eksole. Küll ta olemas on. Lihtsalt oma hinge peab hoidma kus sa iganes ei oleks. Siis on kõik hästi.
Suur tänu kaasamõtlemise eest!
Mul sama tunne tegelikult alati lennujaamades, kui tulen tagasi oma järjekordselt reisilt. Et mida kibestunud nägusid! Mida torssis passikontrollitädi! Mida tigedaid ametnikke igal pool!!! Ja mul on tunne, et ma pean aeg-ajalt käima ära välismaal, et saada uut hingamist. Seepärast on lastega reisimine suurepärane mõte. Kavatsen ise sama teha, kui kord lapsed saan.
Aga. See hingepide, mis mind isamaaga seob, see jääb. Ja mul on sellega seoses lugu rääkida. Nimelt sel sügisel, kui võeti maha Lihula sammas saksa sõduriga, olin ma Portugalist koju käimas. Ja telekast tuli film "Surnupealuu sõdurid". Mul hakkasid seda vaadates silmadest pisarad jooksma. Ja ma teadsin, et ma ei saa kunagi olla õnnelik, no tõelises mõttes õnnelik, mujal kui kodus. Kui ma olin Portugalist koju käimas, siis mulle tundus, et ka hilissügisene pori lõhnas mu jalgade all. Isamaa on veres, ta ei lase sind kunagi päriselt lahti ja kui sa tast lahti rebid, siis ikkagi teades, et surra tahaksid ikkagi kodus...
Ja ka sellega olen nõus, et kodu on seal, kus südameinimesed. Paljud lihtsalt elavad koos valede inimestega, nägin seda Portugalis, kus eesti tüdrukud vaevlesid kooseludes portugali meestega, võõral maal pealekauba.
Ja ikkagi, ikkagi ei usu ma hästi seda, et armastada saab muus kui emakeeles. Ja Soome keel on ju ka emakeel, nii et sel pole vahet, see on sama. Mulle näiteks on ka Soome keel emakeel, sest mu ema on soomlane, ja Soomet armastan ma sama palju kui Eestit.
Tervisi ka minu poolt!
Tädi ja onu said rikkaks kuidas? Aga sedasi, et onu, kelle nimi oli Rudolf Susi, alustas tavalise ehitajana ja ehitas majasid, mida pärast maha müüs. Lõpuks oli tal juba oma ehitusfirma ja hiljem ostis ta veel kokku mitu bensiinijaama. Oli selline ettevõtlik mees, kes pidas väga lugu heast söögist, joogist ja kalalkäikudest Kanada piiri ääres Lake Champlainil.
Tema suur unistus oli muide ka see, et ta naise isa maja (see, mida me siin Tartus renoveerime) korda tehtud saaks ja ta andis mu isale, keda ta pidas enda heaks sõbraks, ka ses osas ohtralt nõu. Isake ei jõudnud seda korda teha, aga pole hullu, sest meie võtsime tema töö üle. Nii et onu raha läheb täpselt sinna, kuhu ta ise tahtis.
Kusjuures need põhjused, mis loetlete, on needsamad, miks mina omal ajal eestist ära läksin. Ja tõesti, Lissaboni kohal on taevas palju helgem ja valgem kui siin. Ja inimesed on lõbusamad, eks sellesama taeva pärast.
Aga vat ma tahaks ise üritada luua seda eestit, milles ma elada tahaks. Anda oma väike panus seesuguse ühiskonna kujundamiseks. Ma tahaks olla muutuste pööristuultes, juuksed lehvimas ja näol eufooriline naeratus.
Raha, raha, raha. Jahh, mina näiteks jätsin kõik vara, mis mul oli, Portugali ja tulin tulema, seda enne, kui sain päranduse. Olin paljas kui kerjus. Ja näe, nii kui kodumaale tulin, hakkasid asjad laabuma.
Muidugi. Ei saa nõu anda. Ega ma isegi väljamaal elatud aega kahetse. Kogemused!! Nüüd võin kirjutada raamatu ja seda muuseas juba teengi.
Aga kõik teed peaks kord, ükspäev koju jõudma, seda arvan ma, jahh.
Mis aga puutub armastuse keelde ... Igas keeles saab nii vihata kui armastada. Sul endalgi ei tule ju kaugele vaadata kui otsid näidet kuidas eesti keelest üksteist vihata ja põlata, eksole.
Ma olen ainutl ühte naist oma elus eesti keeles armastanud. Sealt edasi on kõik olnud rahvusvaheline ... venelanna, prantslanna, korealanna, hispaanlanna.
OK, mulle meeldib ka armunud olla rohkem kui võibolla mõnele teisele inimesele aga siiski, mu point on, et armastuse keel on lihtne ja see on ühine.
Armastada saab ainult aga seda kes oskab armastada. Eesti päritolu ei oma siin mittemingisugust rolli. Minu jaoks vähemalt. Oleks ma juut või moslem, siis vist oleks jah teine jutt.
Ma pigem muutun ebalevaks ja kohmetuks teise eestlase juuresolekul. Nii, et jah, see eestluse värk. Ma ei tea. Kunagi olin isegi natsionalist. Kuni mingi hetkeni. Siis tuli pilt ette või läks eest, igatahes suhtumine muutus.
Siiski. Võibolla on minu eestlus mulle ikkagi tähtis. Näiteks kui mingi eesti keeles karjuv pätt kuskil laamendab siis läheb mul hoobilt hari punaskes samas kui pröökav neeger kuskil siin aja ainult õlgu kehitama ja naerma. Nad ju ongi sellised mõtled. Aga kui teine eestlane vääritult käitub tahaks maha lüüa. Mul vast liiga suur ego ja eneseuhkus. Või on see alaväärsus? Pagan seda teab.
Oeh, latrama kukkusin. Tsau.
Irja, siin ongi see vahe, et see on sinu arvamus ja usu vôi mitte, see ei ole absoluut. Mônele meeldib Eestis, teisele mitte kohe üldse. Kui sina arvad, et kôik eestlased peaksid elama eestis ja just nende enda pärast, siis ei ole see kindlasti lahendus teiste jaoks. Ma pole kunagi Eestit fännanud ja mul on Eestis käies selline tunne, et olen kusagil vôôras kohas, kuigi 30 aastat seal elasin. Nii et, igal oma koht siin (maailma) päikese all!
Arvan, et Irja hindab oma suguõdesid üle. Enamus ei ole nii sügava hingeeluga, kui Irja. Noorema generatsiooni naistele on sügavalt savi, kus poolel ja miks nende esivanemad võitlesid. Savi! Elu peab olema fun! Seda võimaldab suurem raha. Seda omakorda saab Lääne-Euroopas. Eestil on veel pikk tee samale majanduslikult tasemele jõudmiseks.
Eestlasted on tõesti kroonilised virisejad. Ei osata ilu näha ka siin Eestis. Kui ollakse mingis kujutelmas, et õige on ikka "palmi all," siis muidugi on Eestis paha. Tunnen, et mõtlen Irjaga sarnaselt. Eesti sobmustes ilmades, karges õhus, kirjus sügises, valges talves, isegi poris jne on oma võlu. See on põhjamaine Eesti! See maa, kus on meie esivanemad pikka-pikka aega, sajandeid, aastatuhandeid elanud... Siin on minu juured, nagu ka minu esivanematel...
Ja nüüd öeldakse, et Eesti on pask, sitad ilmad, mornid inimesed... ja kolitakse kuhugi Lääne-Euroopasse palmi alla. Kui seal veel pere luua, siis ongi läinud inimeste järeltulijate liin eesti rahvale kadunud. Kurb. Lõhutakse see side, mis on pikka-pikka aega püsinud.
Lisame veel juurde, et eesti mees on "siga" :) Sellest ei soovita rääkida, et tõmmu Lääne-Euroopa ponks poiss valab peoga geeli pähe, enamus rahast raiskab riietele, ilusaid sõnu räägib ka teistele kenadele naistele jne :) Ikka idealiseeritakse seda kaugemat ja tehakse maha seda, mis on meil kohapeal võtta. Valikuline nägemine. Samal põhjusel on eesti mees Venetsueelas jumal :)
Kui nüüd teema kokku võtta, siis ütleks, et enamus inimesi ei hakka mõtlema nagu Sina, Irja. Nad pole suutelised nii hingeliseks, vaimseks, tundeliseks lähenemiseks.
Eesti põlastamine ja halvustamine on labane. Kui kõik ärkamisaegsed eesti ja baltisaksa kirjamehed oleks samamoodi mõtelnud, tammuks me ikka veel kusagil poris.
Eesti on kallis mitte sellepärast, et siin on sinine taevas, naeratavad inimesed ja soe päike (juba on!) vaid, et Eesti on olemas ja meie sündisime siin. Ja et Eesti pärast on palju nutetud ja verd valatud, palju armastatud ja palju loodetud! Sellepärast ongi Eesti kallis!
Mnjaa, tuttav tunne...
Olen minagi välismaal õppimas ja tööl käinud, nii lõuna pool kui ka põhjanaabrite juures. Ja kogemused pole sugugi halvad iseenesest - hea õppimis- ja töökeskkond, igast maailma nurgast kokku sõitnud noored, kellega on huvitav rääkida jne. Erinevetel maadel on erineveid häid külgi- lõunapoolsemad jah naeratavad rohkem ja nendega koos olles tõesti hakkad ka ise rohkem naeratama. Soomlased jällegi on armsalt põhjamaised, lihtsad, asjalikud. Muidugi on kõik käigud mulle palju andnud - kui esimest korda piiritaha läksin, olin ju selline, kellel iga võõrkeelset lauset välja öeldes jalad "vaprusest" värisesid, no ei olnud üldse harjunud elama võõrkeelses keskkonnas
Kui mul poleks neid kogemusi, oleks ma ikka veel SELLINE (mida on väga naljakas mõelda). Silmaring muidugi ka, sest ikka üks asi on kuskilt lehest lugeda ja teine asi koos töötada ja kodudes külas käia.
Aga vot nüüd, kui olen juba "vana kala" on küll selline tunne, et enam sinna välismaale ei taha. No mitte kuhugi ei taha. Kuigi oleks võimalus teha huvitavat tööd asjalikus seltskonnas, palgast rääkimata. Aga vot ei taha enam, viimased paar aastat olen veetnud kategooriliselt kodumaal ja ka nüüd ei ole mingit tahtmist jälle kohvreid pakkida ja 2-3-5 a kuhugi minna. Tahaks nüüd KODUS ELADA, mitte ainult vahel käia.
jah, minu jaoks on ikkagi kodu siin - oma keel, harjumuspärane toit, isegi pikk, pime ja porine sügis käib asja juurde.
Ja hingan kergendatult, et mul pole tekkinud suurt armastust kuskil piiri taga. Kuigi, noh, kas see ongi nii juhuslik, ilmselt ma alateadlikult kaitsesin ennast ja ei lasknud asju sõprusest kaugemale. Kusjuures ma üldse ei arva, et välismaalane oleks isiksusena tingimata kehvem vms., põhjus on ikkagi selles, et ma ei taha SELLIST SEOTUST e. seotust võõrsile, ma olen nõus ainult seotusega koju e. siis Eestisse!
kuram, irja, esimest korda nõustun 100% sinu mõtetega. aga ma arvan, et see teadmine juurtest ja kodust ja kodumaast tuleb inimese küpsusega. ise olen tähele pannud, et mitmed tuttavad noored eesti naised, kes peale kooli ära läksid ja bravuurikalt mõista andsid, et ega nemad seda nõukogude naise elu küll siia tagasi elama ei tule, hakkavad vaikselt tagasi eesti poole omi pilke seadma. et "kaua ma ikka seal välismaal tilgun", "ära on tüüdanud see mitte kuskil olemine". ise arvan küll, et patareisid tuleb laadida, õppida, tööl käia, aga päris ära minna ei taha. kodu on ikka siin. ja võõramaise armastusega on kah nii et see tuleb ja läheb, aga kodu ja juured jäävad. võõras keeles on minu arvates pagana raske armastada, sest nii paljud olulised nüansid, mida ei ole võimalik õppida , lähevad kaotsi. ja virisejatele, kes eesti olusid kiruvad ütleksin, et alustada tuleb iseendast, sest kultuursust tetavasti kultiveeritakse.
Olen n8us, et kodus k2ia on hea ja kodust saab sylti, kama ja ema armastust. Eesti p2ikest ja vihma, pori ja liiva ei leia mitte kusagilt mujalt maailmast. Samas iga kord kui kodus olen, siis yle n2dala ei suuda olla, sest tekib tunne nagu oleksin j2lle teismeline ja annaks k8ik, et kodust 2ra kolida:) Eesti ON kodumaa ja seal ma syndisin, aga Eesti pole minu KODU ning ma veendun selles yha uuesti ja uuesti iga kolme kuu tagant, kui ma Tartus emakesel kylas k2in.
Samuti ei tunne ma, et peaksin h2bi tundma sellep2rast, et v2lismaalasega abielus olen. Mul on seljataga nelja aastane suhe fantastilise eesti mehega, kellega siiani oleme hed s8brad, aga me ei olnud yksteise jaoks loodud. Ma ei v2ida, et eesti mehed on halvad v8i et v2lismaa Lorenzod on seksikad, ma lihtsalt arvan, et syda ei kysi rahvust. Nyydseks olen 5 aastat Eestist 2ra olnud ja mul on endiselt v2ga hea kontaks s8prade ja sugulastega. Samas olen yli8nnelik, et mul on palju uusi ja huvitavaid s8pru, kes pole eestlased. See, et ma olen eestlane ei t2henda, et ma pean eestlasega abelluma, et ma pean eestis elama, et mu s8brad peavad valdavalt eestlased olema ja et mu tulevane laps peab eesti keelt r22kima kuna nii on "8ige" ja et ma v8lgnen seda Eesti eest v8idelnud s8duritele. See ei t2henda ka seda, Irja, et ma tulevikus oma v2lismaa kodus, oma v2lismaa mehe k8rval yhel hommikul yles 2rkan ja avastan, et ma olin ikka t2itsa jobu terve oma elu ja saadan mehe ja lapsed pikalt ning tulen Eestisse surema. Ma arvan, et selle situatsiooni kohta k2ib ytlus "maitse yle ei vaielda".
Elagu Eestimaa!
Tervisi Prantsusmaalt,
Anna
Meeslugeja- ma toesti ei arva, et sinu väga kibe kommentaar nüüd õige on. Eesti mees, ei ole küll siga, aga ikka hirmus tihti paras äpu. Kuidagi on Eestis kaua mehi poputatud, nii et õigks peetakse ainult töö tegemist ja siis lösutamist. eks mõneti saab ju sellest aru ka, peale sõda mehi ei jätkunud eriti ja eks seepärast pojukesihoiti kui sitta pilpa peal. Samas kui eesti naised, teevad tööd, remonti ja hooldavad lapsed ära. Seda eriti maal. Mul on olnud kaks fantastilist eesti boyfriendi, aga ausalt öeldes on neid vähe. Liiga palju on suhtumist, et naine kuulaku sõna ja mees otsustab ja naine jookseb järgi ja samas korraldab kõik olmeprobleemid ära. Kahe sugupoole kasvatus ja vaated ei klapi nagu eriti, sellest ka minu arvates probleem. Kui tahad, leiad neist ka sotsioloogiliste uuringute tulemusi, millele mu arvamus suuresti tugineb.
Kuigi mul on toredaid sõpru, ma nendes võrdset eluparterit ei näe. Kindlasti oleksin ka Eestist toreda mehe leidnud, kuid kuna juba võõrsile õppima läksin ja iga selline, siis leivad lähevad kotti just välismaa mehega.Kes vasupidiselt sinu arvamusele, väärtustab oma naist, ei jookse ringi ja ei valluta ja joo. Ei oota blondiini pliidiääres ja tahab võtta isapuhkust ja teeb süüa ja koristab.(Kusjuures ta ei suutnud ära imestada Eestis, kui palju mehed joovad, ja kuidas naised ja mehed ei käi koos väljas palju ja kuidas ta nägi klubides, kuidas tüdrukud lakku täis mehi koju tassisid ja kuidas toidupoes on naised lastega poes, kamandavad lapsed korralikuks, teevad sisseostud ja ükskikud mehed poes enamasti panevad alkohli letile. Seda Tartus) Kõiges on meil võrdne partnerlus, ei pea kumbki andma aru ei käikude ei rahakulutuse kohta ja ühised planeeringud sujuvad kenasti. Pole vahet, kes parasjagu rohkem teenib. Ja siin (Norras) ei teeni mina kolmandikku vähem vaid sellepärast, et mul tilli pole. Ja peale piisavat haridust ja väikest töökogemust kolime koos Eestisse, et kasulik olla seal. Ei ole Eesti mees mingi kuldaväärt varandus, ega ka vähem väärt kui mõni teine. Kuid klapib ikka sellega, kellega maailmavaade ühtib rohkem. Ja oma poegadest naiste kallal virisevaid seelikukütte, kes elementaarse palgatöö pärast uhkustest lõhki minemas ja ümmardamist vajavad, ma kasvada ei lase. Ei lase ka minu muukeelne mees (prantsuse-saksa keel).
Mõtle parem, miks paljud haritud ja töökad naised ei leia võrdväärset partnerit oma kodumaalt ja miks poisid kasvavad nii, et nad meestena tihti shokeerivad oma läänepoolseid suguvendi.
Mina ka mõtlen 100% nii nagu Irja! Ei hakka pikalt jahuma põhjendustest, Irja pani nad ilusti kirja. Võin välismaal käia, õppida, reisida, aga elada tahan Eestis. Minu vaarvanemad on siit pärit, põlised eestlased, talunikud, nõuka ajal rängalt kannatanud...
Tean, et siin on palju negatiivseid momente alustades meie riigi poliitilise ebaeetilisusest ja korrumpeeruvusest, aga ainult siin elades saame me ka selle vastu võidelda!
JAH, mu Isamaa mu õnn ja rõõm!
Noorema generatsiooni naistele on sügavalt savi, kus poolel ja miks nende esivanemad võitlesid.
Tegelikult ei ole savi. Arvan, et see väilsmaal käimine on vajalik selleks, et näha, et tegelikult ei saa kuskil mitte midagi niisama. Kuigi raha jah, saadakse rohkem, siis olgem ausad, et seda ka kulub rohkem. Ise olen lühikset aega piiri taga töötanud ning sain üpris kopsaka summa, kuid oskasin ka väga palju kulutada (teistmoodi riided, ikka ostad ning muu pudipadi eriti just noilt tohututelt allahindlustelt).
Pealegi pole eestlased oma väljamaale mineku soovi pärast maailmas ainulaadsed, ka teiste riikide mehed-naised käivad ja elavad ja töötavad mujal kui oma kodumaal. Lihtsalt eestlastel pole enne selliseid võimalusi olnud kui nüüd (nõukaaeg ja 90. a üleüldine vaesus jms).
Kui ei teki klappi eesti mehega/naisega ja mõne väliskodanikuga tekib, siis kas jääda üksikuks (ja kibestunuks), kuid see-eest Eestile surmani truuks või lubada endale armastust?
Seda, missugused me eestlased oleme, saame vaid ise kujundada. Pahurad inimesed "toodavad" pahuraid inimesi jne.
Ise olen nt püüdnud tänaval võhivõõrastele naeratada, aga kui sealt üldse midagi vastu ei tule, siis kaua sa ikka jõuad.
Minu kodu on seal, kus ma mõistan inimesi sõnadeta. Minu kodu on seal, kus ma ajaloolisi filme vaadates, raamatuid lugedes mõtlen "see on minu ajalugu"! Minu kodu on seal, kus ma tean muinasjutte kivide ja kändude kohta ning kus ma tean, kui palju inimesed on ohverdanud, et mina saaksin seal õnnelik olla. Minu kodu on seal, kuhu ma lähen siis, kui maailm on kokku varisemas, kuhu ma läheksin, kui igal pool oleks sõda ja häving.
Minu jaoks see ei ole Eesti. On üks teine riik, kus ma tajun inimesi paremini, mul on nendega sarnasemad väärtushinnangud ja mille kirjandust ja kunsti tunnen ma paremini kui Eesti oma. Minu juured on selles riigis, mis siis, et ma sündisin Nõukogude Liidus ja esimene äraõpitud keel oli eesti keel.
Ilmselt murdepunktiks saabki see, kui noore enesetäiendaja elust
(tuba külalistemajas, noorteühikas, korter teiste endasugustega kamba peale)
saab kõrini ja hakkad mõtlema, kuhu ennast siis püsivamalt sisse seada, pesa teha. Mina sellest punktist edasi ei läinud, loobusin püsivama pesa tegemisest väljamaale ja edasisest karjäärist (kuigi mõtlesin selle peale küll), soetasin elamise hoopiski Eestisse, see määras edasised valikud. Süda on rahul , ei kahetse. Reisima võib ikka minna, kui saab, elama ilmselt enam mitte. Ma nati üle 30, vana vist kah juba, et sellised mõtted peas, :)
Aga kes juba elamise ja perekonna soetab, see ilmselt tagasi enam ei tule, sest reeglina ei taha tulla välismaa partner Eestisse, ainult puhkamas käivad. Isiklikult selliseid ei tunne, ainult mingeid tuttava tuttavaid on ja nende isiklikke mõtteid ei tea. Aga neid küll, kes on läinud netituttava (mehe) juurde, siis uue mehe või töö järel uude kohta ja nii juba aastaid. Eestis käib aeg-ajalt ennast näitamas ja uusi seiklusi pajatamas. Üks neist väitis, et tahabki jääda terve elu elukohti vahetama, sest 1 koht tüütab mingil ajal. No näeme, mina küll ei oska ennustada, milline nende edasine elu olema saab.
Ja kes on eestlane? Palju rahvusi on meist üle käinud ja sugu seganud? Rootslased, taanlased, sakslased, venelased jne. Yhine nimetus vôib ju olla eestlane, aga seda juurt ei maksaks eriti enam otsida!
Hello, I just 'googled' "Endla Susi" and came up with your page and I see the picture of Mrs. Susi who is one and the same as my wonderful teacher from High School. I can't figure out how to translate your page to English, but I just want to tell you that I have many memories of Mrs. Susi.
Postita kommentaar