Ja ohh kui hea on siin nüüd olla. Maailm oleks nagu uueks saanud. Sõda on läbi ja sõjaveteranid on väsinud. Aga ikkagi on hea. Ja kuidagi kerge. Viimased kuud olid rasked. Isake suri, sõber reetis.
Aga siis jällegi - käisime Brüsselis ja veendusime, et häid, väga häid sõpru on ikka ka. Ja võitsime kogunisti uusi sõpru juurde. Elu läheb edasi!
Kahju, et enam ei saa isakesele välismaalt T-särki ja nokatsit tuua. Meil oli selline tava, et kus iganes käisin, sealt tõin issule särgi ja nokamütsi. Tal oli juba kümneid särke ja ta naeris, et ära enam too, kappi ei mahu ära. Barcelona särk, FBI särk, Swiss military särk, Portugali särk muidugi. Kõndisin lennujaamas ringi ja mõtlesin, et kellele ma siis nüüd välismaa reisidelt asju hakkan ostma. Kes vaatab mulle küll nüüd niisama säravate silmadega otsa kui isake. Inno muidugi. Aga ikka.
See Wimpsi annetuste-küsimus pani mind mõtlema. Ja ma veendusin veelkord ses, et südamega annetaja oma annetustest pasunakoori saatel teada ei anna. Kui annetab, siis teeb seda vaikselt ja jääb ise varju. Sest milleks ta muidu annab? Kas selleks, et tuldaks ja patsutataks õlale, et vohh, kui tubli. Minule ei ole seda vaja. Ja ka leian ma, et ennekõike tuleb teha hääd oma lähedastele, vaadata, et neil oleks olemas kõik, mis vaja. Teha nende elu võimalikult mugavaks. Ma ei jõudnud teha isa jaoks kõike seda, mis ma oleks soovinud. Oi, ma oleks tahtnud teda kätel kanda, ta üle kullata! See vana lagunend majagi sai ju vaid selleks üle võetud, et isa ei peaks siin enam rabelema ja konti murdma. Olen õnnelik, et midagi ma siiski tema heaks teha jõudsin. Ja tänuks sain tema särava, maailma kõige ilusama naeratuse. Minu isal oli maailma kõige ilusam naeratus.
Nüüd tahan hoolitseda nende lähedaste eest, kes veel elus. Mul on 60-aastane ema ja 87-aastane vanaema. Ja isa sõbrad, kes olid tema vastu head. Ma tahan olla hea neile. Ja oma sõpradele, kes jäid ka rasketel aegadel mu kõrvale. Rasked ajad on ses suhtes head, teate? Saad teada, kes on TEGELIKULT su sõbrad. Ja mul, tänu jumalale, ikka on mõned. Neile tahangi nüüd head teha.
4 kommentaari:
ma usun et teil on palju vaikivaid sõpru tekkinud tänu sellele blogile, kaasaelajaid, fänne.... lihtsalt teie austajaid...
te tegite midagi, mida on vahest ikka ja jälle vaja tõestada, nimelt see, et tõde seisab ise püsti, siirusel on suurem väärtus, kui pisemate ja suurte valede rägastikul, mis põleb tuhaks headuseleegi toimel...
hoidke endas alles seda tunnet, sest see on just see, mis elule väärtuse annab...
teie anonymus
Tore muidugi, et sa oma isast lugu pead, aga sa oled ka ise isa ja kuidas saavad sinu lapsed sinust lugu pidada, kui sa mustad nende ema avalikkuses. Mina ei tea, milline on sinu exabikaasa ja ei huvita ka, aga tahaksin teada, kuidas saavad sinu lapsed koolis hakkama või kuidas tulevad nad toime tulevikus, kui peavad elama ema ja isa teineteisevihkamise vahel.
Selles sissekandes kirjutas Irja oma isast. Palun tähelepanelikumalt lugeda!
Kui ma ette kujutan, et mu ema oleks rääkinud mu isast ausalt ja avameelselt, siis kuidas saanks mina kannatada selle pärast? Mul oleks olnud hea meel, et lontrus on lõpuks paljastatud! Ja ma ei saa aru, mis peaks mu lastel olema midagi selle vastu, kui paljastada neid peksnud ema kuriteod?!
Eks aeg näita, kes siin loos kellest lõpuks lugu peab või ei pea. Mina tunnen, et minu südametunnistus on puhas. Ma võin oma lastele öelda, et tegin nende heaks kõik, mis suutsin.
Kas sa NAK-i Kanaaridele viid?
Postita kommentaar