NAK läheb Tallinna video (osa 10, seened, Irina ja Särg)

Kümnes osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja on võtnud Märjamaalt väikebussi, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane. Olavi räägib oma kogemustest seentega, bussi tuleb udmurdi asja ajaja Irina Orehhova. Käiakse otsimas filoloog Indrek Särge.

NAK läheb Tallinna video (osa 9, Tartu Kaubamaja)

Üheksas osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja on võtnud Märjamaalt väikebussi, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane. Ollakse Tartus. Käiakse Tartu Kaubamajas.

NAK läheb Tallinna video (osa 8, Ruitlane Jüri Mõisast)

Kaheksas osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja on võtnud Märjamaalt väikebussi, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane. Ollakse Tartus. Ruitlane räägib, mis ta arvab Jüri Mõisast.

NAK läheb Tallinna video (osa 7, liitub Ruitlane)

Seitsmes osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja on võtnud Märjamaalt väikebussi, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja ja Inno on võtnud Türilt peale laulva poeedi Jaan Pehki ja jõuavad koos Tartusse, kust võetakse peale kirjanik Olavi Ruitlane.

Sellised nägid välja ordulinnused- Belmonte Hispaanias

Sellised nägid välja ordulinnused, pildil üks päris puutumatuna säilinud ristisõdade-aegne eksemplar Hispaanias, Belmonte kindlus.

NAK läheb Tallinna video (osa 6)

Kuues osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja on võtnud Märjamaalt väikebussi, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja ja Inno on jõudnud otsaga Türile, kust astub bussi laulev poeet Jaan Pehk.

NAK läheb Tallinna video (osa 5)

Viies osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja sõidavad Tartust Märjamaale, et võtta Märjamaalt väikebuss, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja ja Inno jõuavad otsaga Türile.

NAK läheb Tallinna video (osa 4)

Neljas osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja sõidavad Tartust Märjamaale, et võtta Märjamaalt väikebuss, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja intervjueerib Innot sobivuse teemal.

NAK läheb Tallinna video (osa 3)

Kolmas osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja sõidavad Tartust Märjamaale, et võtta Märjamaalt väikebuss, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja intervjueerib Innot Tallinna teemal, kuna Inno on pikalt Tallinnas elanud.

Ajakirjas Just kehestati karm tsensuur, meie blogil kriips peal

Ajakirjas Just on kehtestatud karm tsensuur avaldatavate materjalide üle, mistõttu lõppes väljavõtete avaldamine Inno ja Irja blogist, ütles usaldusväärne, arusaadavatel põhjustel tundmatuks jääda sooviv, ajakirjaga Just lähedalt seotud siseallikas.

"Meil on lausa Schindleri list," rääkis allikas, "nende kohta, kellest me ei tohi halvasti kirjutada." Seal listis on näiteks Edgar Savisaar. Üks inimene on pidanud juba Justist lahkuma selle tõttu, et julges kirjutada Savisaart kritiseeriva artikli.

"Aga me kirjutame edasi," ütles allikas, andes mõista, et sellest nimekirjast ei tehta toimetuses välja. Ta ütles, et ka meie võime Irjaga Justi edasi kirjutada, artikleid kirjanike tegemistest.

Justi nn listis ehk nimekirjas on mitmed inimesed, kes on Justi uue omaniku Oliver Kruuda tuttavad, seal on nii poliitikuid kui ärimehi. Nimekiri isikutest, kellest ei tohi kriitiliselt kirjutada, tekkis toimetusse pärast seda, kui Justi oli üle võtnud Oliver Kruuda juhitav meediagrupp.

Tsensuur tuli ilmsiks, kui hakkasime Irjaga uurima, miks ei avalda Just enam väljavõtteid Inno ja Irja blogist. Selgus, et Ingrid Tähismaa on käinud korduvalt Oliver Kruuda jutul ja juhatuse poolt anti Justile ääri-veeri mõista, et blogi avaldamine tuleks lõpetada. Otse Kruuda midagi ei öelnud.

Viimases Kroonikas on muu hulgas juttu sellest, kuidas Kadrioru parki istutasid Kroonika eestvõttel prominentide puid ka Kruuda pojad.

Kruuda on Savisaarele teene võlgu ajast, mil Keskerakonna kontrolli all olnud siseministeerium võttis ilma konkursita 20 aastaks politseiameti ja Tallinna prefektuuri jaoks rendile Kalevi kommivabriku maja Tallinnas Pärnu maanteel. Teadaolevalt on Kruuda maksnud Keskerakonnale "hüvitust" ka läbi toonase siseministri Ain Seppiku poja advokaadibüroo.

Avastasime Irjaga Ümeral muistse linnusekoha (video)

See on siis koht, kus 1210. aastal toimus eestlaste jaoks võidukas lahing (sellest ordukroonika ei iitsata, ilmselt oli sedavõrd häbi) ning 1223. aastal vähem võidukas lahing Riia piiskopi vägede ja paavsti alluvuses tegutsenud Mõõgavendade Ordu vastu. Koos sakslastega oli siis Läti Henriku kroonika andmetel kaasas ka liivlasi, ordu poolel võitlemas.

Kui kroonikates on mainitud lihtsalt lahingut Ümera jõel, siis eile Irjaga sealsetes metsades seigeldes leidsime, et seal võis olla lausa muistne linnus. Niivõrd sarnane on see koht nende vanade linnusekohtadega, mida oleme Irjaga viimasel ajal külastanud. Ümera-Koiva nurk koos ühe allikaoruga on nagu looduslik kaitse, mistõttu võib arvata, et linnus oli ligipääsetav ainult mööda Koiva jõge. See muutis linnuse raskesti vallutatavaks.

Ümera kirjeldus riimkroonikast:

Kristlased liikusid tapluseks otse Ümera (Emere) poole. Seal jõudsid nad varahommikul eestlaste väega vastamisi. Oh, kuis raputasid nad odasid kui teineteist nägid! Nad olid üpris ligidal, see on veel mõnele mehele teada. Neid takistas üks väga sügav org kokku saamast ja oru põhjas voolas kuri oja - seepärast ei saanud nad kohtuda. Mõlemalt poolt oli kuulda kisa. Nad lasid nooli ja odasid - kristlased sinna, paganad siia - heitsid nad võidu teineteise poole. Siis otsisid teed, kuna oli aeg, lätlased, sest nad teadsid radu. Nad tõid täiesti tervelt üle auväärt ristisõdijate väehulga. Meister ja kõik vennad olid nendega üle tulnud.

Mõned pildid Ümera jõelt (lisatud ka asukoha kaart):


Ümera kaart, Ümera (Jumara) jõgi jääb Valmierast (Volmar) lõunasse.


Ümera jõel.


Ümera jõgi.


Ümera ühineb Koivaga.


Ümera ühinemine Koivaga.


Allikas (riimkroonikas kui kuri oja).


Vaade Koivale.

NAK läheb Tallinna video (osa 2)

Teine osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Esimeses osas sõidavad Inno ja Irja Tartust Märjamaale, et võtta Märjamaalt väikebuss, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja intervjueerib Innot Tallinna teemal, kuna Inno on pikalt Tallinnas elanud. Intervjuud teine osa algab Inno kommentaariga KUMU kohta.

NAK läheb Tallinna video (osa 1)

Teeme algust video-järjelooga NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Esimeses osas sõidavad Inno ja Irja Tartust Märjamaale, et võtta Märjamaalt väikebuss, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Irja intervjueerib Innot Tallinna teemal, kuna Inno on pikalt Tallinnas elanud.

Video Urvastest

Veidi pikem video Urvastest, lisatud vaated Urvaste kiriku kõrvalt. Taustaks ikka Aapo Ilvese "Las ma sosistan".

Video Tamme-Lauri tammest

Möödunud aasta augustis salvestatud pilt Tamme-Lauri tammest Võrumaal Urvastes, taustaks Aapo Ilvese "Las ma sosistan".

Lugemissoovitus: Liivimaa vanem riimkroonika

Soovitan lugeda, Liivimaa vanem riimkroonika, käsitleb sündmusi Eestis ja teistes Balti riikides aastatel 1160-1290. Võrdluseks, Läti Henriku kroonika kajastab aastaid 1186-1227.

Ma ei hakka pikalt ümber jutustama, aga mõned kõnekad tsitaadid:


- Alates tollest ajast (Madisepäeva lahingust 21.09.1217) maksavad eestlased alati kümnist, meeldib see neile või mitte, kogu oma varalt. Kristlaste kaitseks peavad nad linnuseid rajama. Ma usun küll, et nad tahaksid sellest vabaks saada, nad ei karda põrgupiinu. Heldelt annavad nad oma leiba. Nad ehitavad häda sunnil kirikuid kristlaste alluvuses. Jumala ülistuseks juhtuks seda kahjuks harva, kui härrad neid ei sunniks. Tõtt öelda oleksid nad sellest hea meelega priid.

- (umbes aastast 1244) Kõva kivi sunnitakse seni, kuni see hädas puruneb. Kuralastest said paljud surma enne, kui maa alistati. Nii leebelt kui rangelt pidi neid kohtlema, kuni nad jõudsid otsusele, et lasevad end ristida, kuid nad tegid seda vastumeelselt. Lõpuks võtsid nad selle vastu.

- Kui kolmas märguanne oli puhutud, asus teele hea meister Andres Liivimaalt nagu rõõmus sõdalane ja temaga koos kogu vägi. Terve kokkutulnud laitmatu vägi rõõmustas väga. Sõjavägi hakkas liikuma Nalšia (Nalsen) maa poole, kus tapeti rahvast kergel käel, nagu tehakse veistega. Mehi, naisi ja lapsi seal ei säästetud.

- (Dzintari all, ca 1260) Kes kuralastest olid vanemad kui üksteist aastat, need löödi kõik surnuks ja kanti tulle tagasi. Noored kuralased, kes pääsesid tulest, võeti koos naistega vangi.

- (Kaarma all, ca 1261) Siis kuuldi hädakarjeid saarlaste suust igalt poolt. Kristlased sõjakisaga ründasid kantsi, mille saarlased kokku olid löönud. Nad võtsid selle võimuga ja lõid maha nii noored kui vanad, kes kantsis olid – sestap jäid seal ellu väga vähesed.

- (Kaarma all, pärast saarlaste alistamist) Ma tean hästi, et mitte kunagi hiljem pole saadud nii suurt sõjasaaki. Retkelt naasid ka rüütlid, kes tulid Revalist, et vendadele kasu tuua. Kõikide käed olid täis ja nad ratsutasid tagasi oma maale. Piiskopi läänimehed pöördusid samuti lustlikult oma maale kõik koos, suured ja väiksed, ja tõid küllaga sõjasaaki. Vennad olid arukad – nende reed olid täis saaki – see tegi nad väga õnnelikuks.

- Need piiskopid, keda ma nimetasin, ma tahan neid teile veel kord tutvustada: Riiast, Lihulast ja kolmas on Tartust, aitavad hästi oma väega paganatega tapelda. Kui meister laseb neile teatada, lähetavad nad oma piiskopkonna vasallid ja rohkesti maarahvast. Nagu ma tõtt kõnelema pean – neid endidki on nähtud sõttasõitudel, see on tõsi, vendade väehulgaga koos taplemas taevase Jumala eest, kes neile selle eest igavesti tasub.

- (ca 1263) Vendadel oli hea meel, kui nähti kuralaste linnust põlemas, justkui oleks see õlgedest. Kogu vägi rõõmustas, et Laseni linnus võideti. Kuralastest ei pääsenud keegi põgenema – mõned neist löödi maha, mõned andsid end vangi. Linusesse ei jäänud mitte midagi, naised ja lapsed aeti sealt ära. Vägi sai sealt rikkaliku saagi ja linnus põletati maani maha.

Veidi uurivat ajakirjandust ajaloost, orjapidamise alguse teemal

Alustasin Liivimaa vanema riimkroonikaga (Tallinn, Argo, 2003) ning hakkas päris huvitama. Nimetu kroonik (arvatavalt mõni Mõõgavendade Ordu ordu kirjaoskajast vasall) mainib esimese aastaarvuna 1143 (ilmselt siiski on õige 1186), mil Liivi vanem Kope (Kaupo?) käis koos Liivimaa esimese piiskopi Meinhardiga (Meynhart) paavsti jutul, olles varem Meinhardi eestvõttel ristiusku pöördunud (siin on vastuolu Läti Henriku kroonikaga, kus on Kaupo Roomas käik seostatud piiskop Albertiga, kelle elutööd Henrik jäädvustas). Kope elas Meinhardi ja Saksa kaupmeeste peatuskoha, Üksküla (Ickesculle) linnuse vahetus naabruses. Ent liivlaste ristiusu-armastus ei meeldinud leedulastele, kes koos venelastega kristlasi ründasid ja Kope hukkus koos ligi 300 kristlasega lahingus Kukenoisi (Koknese, Kokenhusen) all (hiljem sai Kukenoisi vürstiks venelane Vjatško). Riimkroonika järgi hakkas vaga surma surnud Meinhardi asemele saanud piiskop Bertolt pärast venelaste ja leedulaste rünnakuid kohe Riia linna rajama Väina (Daugava) jõe suudmesse (Läti Henrik kingib ka Riia linna rajamise au Albertile), misjärel tulid Riia alla eestlased ning vallutasid selle ja surma said nii Bertolt, kes vägesid juhtis, kui ka 1100 ristisõdijat. Aastaarve pole toodud, aga Liivimaa Henriku kroonika põhjal suri Meinhard aastal 1196 ja Bertolt aastal 1198. (Huvitav on seejuures märkida, et lätlased on tõlkinud kõik vanemad kroonikad ja need on veebis üleval, isegi venekeelne Henriku kroonika on veebis, aga eestlased on kõvasti ses osas maha jäänud).

Ja huvitav on ka võrrelda riimkroonikat, mis on ordurüütlite mälestuste põhjal kirjutatud ning Henriku (Läti Henrik oli hilisema piiskopi Alberti tuttav) kroonikat, mis on siis piiskopi silmade läbi nähtu.

Edasi läkitasid kristlased Bremeni peapiiskopile teate, et tuleks Liivimaale uus piiskop saata. Ning Bremeni ja Hamburgi peapiiskop Hartwig nimetas oma vennapoja Albrecht von Buxhövdeni (Albert) 1199. aastal uueks Liivimaa piiskopiks. Albert (sünd ca 1165) oli seni olnud Bremenis preester. Riimkroonika põhjal käis Albert Roomas paavsti jutul (allikate põhjal aastal 1200), kus paavst Alberti piiskopiks pühitses ja andis kaasa sõnad: "Sul peab ka võimu olema. Kuna see maa on niisuguse loomuga, asuta üks vaimulik ordu, templi eeskujul korraldatud. Neid kutsutakse Jumala rüütliteks seal üle mere ja mujal. Anna neile mehi, inimesi ja maad kolmas osa kätte õiguse järgi takistamatult omandiks. Nad peavad olema Püha Tooli kaitse all minu ja ka kõikide paavstide ajal."

Templirüütlid said oma nime Jeruusalemma koraldatud ristisõdade käigus, kus nad rajasid oma baasi Templimäel asuvasse Al Aqsa mošeesse, mis usuti olevat vana Saalomoni tempel, Piibli järgi esimene juutide tempel Jeruusalemmas. Templirüütlitel oli 1139. aastast alates paavst Innocentius II käest eriline veksel Omne Datum Optimum, mis andis rüütlitele erilised õigused kõikidel territooriumidel, mis polnud veel ristiusku vastu võtnud, vabastas maksudest, lubas rüütlitel endil koguda oma aladel makse, rajada oma kirikud. Rüütlid allusid otse paavstile. Nende tunnuseks oli valge rüü punase ristiga.

1200. aasta kevadel asus Albert Saksamaalt teele 23 alusest koosneva Balti laevastikuga, pardal 1500 relvastatud rüütlit. Tal oli kaasas Saksa kuninga Philipi toetus (Philip tegi hiljem Albertist Püha Rooma Impeeriumi printsi) ning õnnistus paavstilt Innocentius III. Albert asutas 1202. aastal Liivimaa Mõõgavendade ordu. Kõik saadud vara pidi minema jagamisele Alberti, tema venna Hermanni (algul Lihula, hiljem Tartu piiskop, kellest sai samuti Püha Rooma Impeeriumi prints) ja ordu vahel. Igaüks pidi saama varast kolmandiku.

Albert alustas Riiga katedraali ehitamist 1215. aastal. 1225. aastal kinnitas Saksa kuningas Henry VII printsi tiitli nii Albertile kui tema vennale, Hermann von Buxhoevedenile, kes oli Tartu piiskop. Albert kuulutas end Bremenist sõltumatuks ja hiljem tõsteti tema valdus Riia peapiiskopkonnaks.

Jagunemine nägi pärast sõjakäike välja selline (allikas Wikipedia):



Albert suri Riias 1229. aastal ja tal polnud lapsi. Temast sai katoliiklik pühak kuni reformatsioonini.

Praegusaegne von Buxthoeveni suguvõsa on Alberti onupoja Johannes von Buxhoevedeni järeltulijad. Alberti vend Theodoricus on de Raupena perekonna eellane (de Ropa, tuntud ka kui von der Ropp), mis asutas mõisaid Liivimaal ja Kuramaal. Alberti õemees Engelbert de Thysenhusen sai 1224. aastal lääni Ugandisse ja oli Tiesenahusenite aadlisoo rajaja Liivimaal (allikas: Riimkroonika kommentaarid).

Huvitav on Buxhoevedeni suguvõsa lehekülg internetis, kus on juttu ka mõõgavendade ordust. Suguvõsa reklaamib end kui üks esimesi aadlisuguvõsasid Euroopas ja esimene aadlisuguvõsa Eestis ja Lätis. Arvata võib, et selle suguvõsa käes on kõvasti tuhatkonna aasta vältel eestlaste käest ära võetud nänni, mida nad ilmselt tagasi ei anna, aga mida oleks huvitav näha. Ja näha on, et see suguvõsa ei ole palju töötanud, kuna eestlased on teinud suguvõsa heaks aastasadu orjatööd. Näiteks oli Hermann II von Buxhoeveden Saare-Lääne piiskop aastatel 1262-1285, rajas Haapsalu lossi ja kiriku ning pani nurgakivi Kuressaare lossile.

Ja kui edasi uurida, siis on Buxhoevedenide perekond olnud pikalt seotud Koluvere (Lohde) piiskopilinnuse ning Koluvere mõisaga. Buxhoevedenite koduleht märgib, et Venemaa Balti provintside hilisem kuberner, krahv Friedrich von Buxhoeveden elas Koluvere lossis. Friedrich oli omakorda abielus Katariina Suure ja prints Orlovi sohitütre Nataliaga. Nende pulmad toimusid 1777. aastal Peterburi marmorpalees. Buxhoevedenite koduleht kirjutab, et suguvõsal on mitmeid ettevõtteid, näiteks kartongivabrik Saksamaal.

Ordust veel niipalju, et ordu keskus oli Fellin (Viljandi), kus ordumeistri lossi müürid siiani püsti seisavad. Teised kindlused olid Wenden (Võnnu, Cesis), Segewold (Sigulda) ja Ascheraden (Aizkraukle). Fellini, Gldingeni (Kuldiga), Marienburgi (Aluksne), Revali (Tallinn) komandandid ja Weißensteini (Paide) mõisavalitseja kuulusid ordumeistri 5-liikmelisse kaaskonda.

Paavst Gregorius IX nõudis orduvendi oma 24.11.1232. aasta kirjas kaitsma Soomet Novgorodi rünnakute eest. Selle kohta, kas rüütlid Soomes tegutsesid, pole infot säilinud. Soome läks lõpuks Rootsi alluvusse pärast Teist Rootsi Ristisõda 1249. aastal.

Mõõgavennad alistusid lõpuks leedulastele ja semgalitele Schauleni (Saule) lahingus 1236. aastal. Mõõgavendade ordu riismed ühinesid 1237. aastal Teutooni Rüütlite Orduga. Sellest hetkest sai mõõgavendadest Teutooni Ordu iseseisev haru, millel oli oma meister, kes allus otse Teutooni peaordumeistrile.

1237-1290. aastatel vallutasid mõõgavennad Kuramaa, Liivimaa, Semgallia, ent nende rünnak Põhja-Venemaale löödi tagasi Wesenbergi (Rakovor, Rakvere) lahingus 1268. aastal. 1346. aastal (pärast Jüriöö ülestõusu) ostis ordu ülejäänud Eesti alad Taani kuningas Valdemar IV käest. Enne seda oli ordumeister Burchard von Dreileben (Vastseliina linnuse rajaja) lasknud Paides 4 heauskselt rahu sobitama tulnud eestlaste kuningat tükkideks raiuda, eirates juba tollal kehtinud saadikupuutumatust.

Teutooni Ordu (mis oli seotud maausku preisi hõimude hävitamise ja ristiusku pööramisega) hääbus pärast lüüasaamist Grunwaldi lahingus 1410. aastal ja seoses Preisi alade kiriku võimu alt vabastamisega Preisi Alberti poolt 1525. aastal. Liivi mõõgavendade ordu suutis oma iseseisvuse säilitada. Liivi sõjas said nad Moskva Venemaa vägedelt otsustavalt lüüa 1560. aastal Valga ligidal toimunud Härgmäe (Ergeme) lahingus. Liivi Ordu otsis seejärel tuge Sigismund II Augustuselt (Poola kuningas ja Leedu suurvürst), kes oli sekkunud Riia piiskopi Williami ja mõõgavendade vahelisse sõtta 1557. aastal.

Pärast Sigismund II Augustuse ja tema esindajatega saavutatud kokkulepet kuulutas viimane ordumeister Gotthard Kettler ordu ilmalikuks ja võttis omaks Luteri usu. Ordu lõunapoolses osas lõi ta oma perele Kuramaa ja Semgallia Hertsogiriigi. Ülejäänud alad läksid Leedu suurhertsogi võimu alla. Põhja-Eesti said omale tagasi Taani ja Rootsi.

Lisaks ordurüütlitele, kes siis piiskoppidega valdusi jagasid, tegutsesid Eesti aladel agaralt põhjamaised ristisõdijad, taanlased ja rootslased. Kes siis soodsat hetke ära kasutades samuti vara noolima tulid. Ja koguni ordurüütlitega kampa lõid, vastupidiselt piiskopi soovile.

Afganistanis hukkub iga aastaga üha enam liitlasi

Kui uskuda Wikipedias avaldatud statistikat Afganistanis hukkunud liitlasvägede sõdurite kohta, siis saab iga aastaga surma üha enam liitlasi:
2002 13
2003 4
2004 4
2005 24
2006 50
2007 63*

* juuni lõpu seis, liidetud kaks hukkunud eestlast

Lugemissoovitus: ristisõjad läbi Araabia silmade

Soovitan tõesti. Vähesed rahvad peale eestlaste, liivlaste, juutide ja araablaste said tunda tuhatkond aastat tagasi ristisõdijate julma kohtlemist. Ja kuivõrd eestlaste talletatud mälestused (ma ei kahtle hetkekski, et neid oli) pole säilinud, siis jääb loota vaid juutide ja araablaste mälestustele. Esmalt siis araablaste oma, Amin Maaloufi kokku pandud „The Crusades through Arab Eyes“ annab aimu toorutsemistest, mis saatis ristisõdijate retki. Ristisõdijad ise, nagu peegeldub Hendriku Liivimaa Kroonikast ja ristisõdijate mälestustest, nägid neid sündmusi pigem kui seiklusrikkaid matku välismaale.

Lühidalt raamatust. See on siis kirjeldus, kuidas Rooma paavsti alluvad rüütlid tulid raudrüüdes vabastama territooriume, mis olid endisaegse Rooma alad ja mis pärast germaanlaste sissetungi Roomasse ja endise Rooma riigi hävitamist olid langenud islamiusku araablaste valdusse. Ja mis siis vahepeal olid Rooma riigi järeltulija Bütsantsi alad. Saab teada, et moslemite püha sõda jihad sai alguse just ajal, mis nende rahvaid ristisõdade käigus metsikul kombel hävitati, alates 1096. aastast. Üks ususõda ergutas teist. Kusjuures Jeruusalemm, kus toona araablased ja juudid rahulikult koos elasid, langes Frangi sõdalaste kätte 1099. aastal. Kus kristlased nottisid maha nii juudid kui moslemid. Ja ka kohalikud kristlased. Üks kirjeldus: „Juudi kogukond kogunes sünagoogi palvetama. Frangid blokeerisid kõik väljapääsud ja rajasid hoone ümber puidust sõõri. Seejärel süüdati tempel põlema. Ja need, kes pagema pääsesid, notiti maha tänavatel. Ülejäänud põlesid elusalt.“

Või kirjeldus Ma’arrast, Süüria linnast, mida frangid asusid ühe eriti jõhkra munga Bohemondi juhtimisel piirama 1098. aastal. Kõigepealt tsiteerib autor üht Araabia kirjanduse suurkuju, pimedat poeeti ja vabamõtlejat Abu’l-Ala al-Ma’arrat (sai tuntuks, kui vaidlustas ühiskonnas levinud tabusid), kes suri 1057. aastal ja kellelt pärinevad järgmised read:
Maailma elanikke on kahte sorti:
Need, kel on ajud, aga pole religiooni
Ja need, kel on religioon, aga pole ajusid.

Araabia kroonik Ibn al-Athir kirjutab, kuidas Ma’arra all tapeti sada tuhat inimest ja võeti palju vange. Tõenäoliselt oli linnas inimesi poole vähem, aga vähem jube pole Frangi krooniku Radulphi kirjeldus: „Ma’arras meie väed keetsid paganaid keedupottides; lapsed lõigati tükkideks ja neid söödi grillituna.“ Raamatu autor märgib, et tänaseni on araabia kirjanduses, paljudes araabia keeltes viiteid ristisõdijatele kui inimsööjatele. Üks teine araabia kroonik, Usamah Ibn Munqidh kirjeldas, kuidas Frangid sarnanesid oma loomult suurte loomade, mitte inimestega.

Üks teine Frangi kroonik, Albert on kirjeldanud sündmusi Ma’arras: „Mitte ainult meie sõdurid ei kohkunud söömast surnud türklasi ja saratseene; ka nemad sõid koeri!“

Samuti on raamatus üks huvitav seik Antiookia piiramisest 1098. aastal, kus ristisõdijad olid näljast nõrkemas ja kurnatud ning sõjaõnn hakkas vastaste poole üle minema. Siis asusid ristisõdijad hoogsalt palvetama, kuna uskusid, et neile on jumalik karistus kaela sadanud. Teatati, et ristisõdijad saatsid oma laagrist minema kõik prostituudid, lootuses tagasi saada Kõigevägevama toetus. Samuti suleti kõik kõrtsid ning keelati hasartmängud. Ning peagi, ennäe imet, pöörduski sõjaõnn ristisõdijate poole tagasi, neil õnnestus oma vastased, türgi hõimud mamlukid ja seldžukid omavahel tülli ajada, Antiookia vallutada ning sealsed elanikud, nii mehed, naised kui lapsed maha nottida. Viimseni.

Esmärk pühendas abinõu ka mujal. Nii näiteks meldis frankide juht Baldwin end Edessa armeenlasest lastetu valitseja pojaks. Ja sai troonile ning nottis kohe oma kasuvanemad maha ning pani oma mehed kõigile tähtsatele kohtadele.

Saab näiteks teada, et iga rüütliga oli kaasas mitusada jalaväelast. Ehk siis, kui on kusagil juttu näiteks 500st rüütlist, siis tähendab see mitmekümne tuhande mehelist salka. Ja arvata võib, et rüütel ise hakkama ei saanud. Ta oli sisuliselt nagu kondimootoril töötav tank, kui tuua paralleele kaasajast. Väga efektiivne hävitus- ja tapariist, aga vajas tugevat manageerimist ja juhtimist. Rüütli peale ei hakanud ei odad ega nooled.

Raamat aitab mõista kristlaste, moslemite ja juutide omavahelisi aastasadade pikkuseid vastuolusid. Miks moslemid ei salli kristlasi. Miks ei sallita juute. Miks ühed kristlased ei salli teisi. Ja miks ühed moslemid ei salli teisi. Ning seda, miks kristlased ajavad jätkuvalt oma poegi moslemeid tapma.