Seega ei muud kui Rakverest autoga Toompeale, kui oli valitsuse pressikas Stenbocki majas! Esimene kord lasti meid ka sisse. Istusime koos teiste ajakirjanikega ning saime ka oma küsimuse ära küsida. Ma läksin Ansipi juurde, vaatasin talle otsa ja küsisin selge ning kõva häälega: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks?"
Ja mida tegi Ansip? Ta keeras mulle selja. Keeras lihtsalt selja ega vaevunud vastama silpigi.
Teist korda meid enam pressikale ei lastud. Valitsuse pressinõunik Inga Jagomägi seletas meil teed tõkestades, et me ei käitunud eelmisel konverentsil korralikult ning seepärast enam sisse ei saa. Seega peaministrilt ei tohi küsida tööpuuduse vähendamise kohta.
Kõik meie "stenbokkimiste" videod on leitavad Youtube'ist (otsi "Inno ja Irja lähevad valitsuse pressikonverentsile" alt) ning kokkuvõtted neist ilmusid Kesknädalas.
Kokku olid neid stenbokkimisi meil kümmekond. Oleksime ilmselt veel teinud, aga siis luges Inno ühel märtsihommikul lehest, et terve Võrumaa Teataja toimetus on alali jooksnud, kuna nad on peatoimetaja Kalev Annomiga tülli pööranud, ning Võrumaa Teatajas ei olegi enam ühtki ajakirjanikku. Inno kirjutas Kalevile, et mis oleks, kui tuleksin Teatajasse tööle. Ta oli seal kunagi praktikal olnud ning mina kippusin kogu aeg Võrumaale. See olnuks suurepärane võimalus.
Kalev helistas kohe tagasi ning kutsuski Inno Võrru tööle. Mis muud, kui pakkisime oma seitse asja Rakveres kokku ning kimasime oma Kia Sorrentoga tuhatnelja Võrru. Kalev palkas meid mõlemaid ning me saime toimetuses päris oma kabineti.
Olime õnne tipul. Lõpuks ometi Võrumaal, kuhu ma olin alati igatsenud! Üürisime omale Võru kesklinnast Kreutzwaldi tänavale kolmetoalise korteri ning hakkasime iga päev toimetuses tööl käima. Õhtuti jalutasime Tamula ääres ning Roosisaarel ja avastasime Võru õdusaid kohvikuid. Katariinast sai üsna varsti meie suur lemmik.
Võrus oli nii hea, et mõtlesime sinna elama jäädagi. Rakvere jäi selja taha ning ühes temaga ka Edgar. Eks me muidugi suhtlesime edasi, Edgar helistas ja saatis sõnumeid ning me käisime ka Hundsilma jaanitulel, kuhu kogunes igal aastal ta lähiring, aga vaikselt ja vaikselt me üksteisest eemaldusime. Meil oli nüüd töö Võrumaa Teatajas ning Võru tasane elu oli palju mõnusam ning tervislikum kui väsitav poliitvirvarr.
2010. aasta sügisel andis Edgar läbi Yana Toomi kirjastuse välja venekeelse Vaba ühiskonna raamatu, aga selle esitlusele me ei jõudnud. Esitlusel öeldi, et me ei tulnud lumetormi pärast, aga ma ei mäleta enam, kuidas täpselt oli. Võib-olla me lihtsalt ei tahtnud Võrust Tallinna sõita. Võru kinnitus me külge otsatu jõuga ning meist said ihu ja hingega võrukad.
See oli ilus aeg ning ma ei unusta seda kunagi. Saime endale võrratud töökaaslased ning oli nii tore teha armsaid lihtsaid lookesi Võru inimeste tegemistest. Oleksime justkui iga päev hingele pai saanud.
Pildil mina koos isaga Osula vana koolimaja juures, kus mu isa sündis, ning all Inno Tamme-Lauri tamme all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar