Kusagil seal Hiiu- või Saaremaal see Juulikene ilmselt tekkis ning kuu aja pärast andis ta ka oma tulekust märku. Olime väga õnnelikud ning jagasime rõõmu-uudist ka pere ja sõpradega. Laiema avalikkuse eest hoidsime asja salajas, aga kuidagi sai ajakirjandus sellele ikka jälile :D
Meist ilmus Kroonikas lugu, kus uuriti, mis lapsele nimeks saab. Olime otsustanud, et kui poeg, siis Georg, ja kui tütar, siis Julia. Minu armsa vanaema Julie Eveline järgi, kes oli mu isa ema ning üks esimesi naissoost koolidirektoreid Võrumaal. Osula algkooli juhataja ning algklasside õpetaja. Kuni kolmanda lapse ehk mu isa sünnini oli ta kooli juhataja ning pärast seda õpetaja. Julie ehk Juuli, nagu teda õpilased kutsusid, oli hea, hell ning kõikide poolt armastatud õpetaja, kelle õpilased meenutasid teda, liigutuspisar silmis, veel omaenda vanaduseski. Just tema nime tahtsin ma oma esimesele tütrele anda. Aga et oleks ka pisut omamoodi, siis JULIA. A-ga :)
Rasedus kulges hästi, ainult lõpus oli raske, kuna mul tekkis uuesti astma ning see tõi kaasa õhupuuduse ja nina vilistamise. Aga muidu olin reibas. Tegin ise rase olles Võrumaa Teatajasse lugusid Lõuna-Eesti sünnitusmajadest ning vaatasin neid ka sellise pilguga, et kus ma ise sünnitada tahaksin.
Alul mõtlesin Põlvat, aga seal oli parajasti remont ning tohutult palju ehitustolmu. Siis ütles Andrei Sõritsa Elite kliinikust, et aga tulge meile sünnitama. Ja ma valisingi Elite. Kuna see oli nii mõnus ning kodune. Võtsin end seal arvele ning käisime raseduse lõpukuudel seal vastuvõttudel.
Kuna see oli mul esimene rasedus, siis karta ei osanud ma eriti midagi. Olid ju kõik analüüsidki korras ning näitasid, et sünnib täiesti terve laps. Ja nii ma läksingi julgelt sünnitama. See oli üks eriti külm päev 7. veebruaril 2012, kui mul valud hakkasid, ning Inno autonina Tartu poole seadis.
Kohale jõudes selgus, et sünnitusega läheb veel aega, aga saime end mõnusasti kliiniku hotellituba meenutavas palatis sisse seada. Mulle lasti vann vett täis, aga mulle seal olla ei meeldinud. Õieti ei meeldinud mulle kusagil olla, kuna valu oli korraga nii intensiivne, et ma lihtsalt minestasin sünnituslaua peal ära. Jõudsin enne veel mõelda, et oleks pidanud ikka epiduraali küsima.
Mina asjadest enam midagi ei jaganud, olin suht laip, aga mingil hetkel ma kuulsin poole kõrvaga, et arutati erakorralisele keisrile minekut. Kuna laps olevat kusagil kinni ega liigu edasi.
Aga just sel hetkel hakkas Juulike liigutama ning oli ühel hetkel väljas. Üks äraütlemata armas väike nups. Täiuslik beebi. Tõstis isegi pead, kui oli mulle kõhu peale pandud. Tundus väga tragi tegelane.
Meid sõidutati hotellituppa, kus saime end kõik kolmekesi välja puhata. Inno tegi Võrumaa Teatajasse lugusid ning mina ja Juulike põõnasime. Kuna olin pärast sünnitust väga nõrk, siis jäime Elitesse viieks päevaks. Ühel hetkel helistas Inno hea tuttav Raul Kalev ja küsis, kas tohib olla esimene, kes meie lapse sünnist Facebooki uudise üles paneb. Olime päri :D
Ülal Juulike issiga pikutamas, siin emmega ning ise :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar