Kirikulõhet tuleb tervitada!

Väljavõte ajalehest Postimees.

Juhhei! Hoirassaa! Tänases Postimehes on rõõmusõnum, mida olen oodanud juba pikalt. Nimelt on kirikumehed omavahel kiskuma läinud. Postimees, lk 10: "Vaimulike seas süveneb tüli tõsiluterliku joone pooldajate ja nende poolt krüptokatoliiklasteks nimetatud kirikuõpetajate vahel". Hei, juhhei! Loo autor Alo Lõhmus tsiteerib Eesti Kirikut ja EELK aasta kirikuõpetajat Eenok Haamerit: "Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on välja kujunenud muret tekitav olukord. Kirik on ohus. See on lõhenemise oht. Nii pisikese rahva hulgas ei võiks tekkida olukorda, et seni kõige suurem ja ajaloolise kaaluga kirik pudeneb kildudeks".

HÄHÄHÄHÄÄÄÄ! Paras teile kaabakatele. Kirik, ja ma ei räägi ainult ristikirikust, vaid ka sünagoogidest ja mosheedest, on olnud inimajaloo kõige tagurlikum jõud, mis on olnud vaba mõtte arengul ees kui punn pudeli suul. Samuti on kirik üks meie aja suuremaid terroriste. Jaah, paavst ei lõhka küll Bagdadi tänavail pomme, aga ta ei võta ka sõja vastu sõna. Vastupidi, ta valab õli tulle, kritiseerides islamit. Ja nood mullad sääl teisel pool jällegi valavad omakorda õli tulle, õhutades jihadi. Kirik on nagu suur poiss, kes pihku itsitades ässitab väiksemaid poisse omavahel kommide pärast kaklema. Ja võtab pärast kavalusega võitjalt kommid ära.

Kui kirik vähegi inimelust hooliks, kui ta vähegi püha ja Jumala vaimuga täidetud oleks, siis me näeks tänavail sõja vastu meelt avaldavaid preestreid. Nad marsiks vaikides mööda Tallinna tänavaid - väärikalt, nagu buda mungad Birmas. Kirikul oleks see jõud. Sõjad lõpetada. Aga nad ei tee seda, vastupidi, selle asemel nad kaklevad võimu pärast. Mingite liturgia käsiraamatute pärast. Sõja ajal, kui Bagdadis loetakse laipu. Nii nürimeelne institutsioon tekitab kahju pelgalt oma olemasoluga.

Kirikute aeg on ümber ka sellepärast, et meile ei ole enam vaja hauataguse häälega varakeskaegseid tekste ette lugeda. Me oskame ise lugeda. Me oskame ise mõelda. Ja me võime ise öelda, mida need tekstid täpselt tähendavad.

Iga inimene saab oma jumalaga ise suheldud, vahemeest on sinna vaja niisama palju kui teki alla tulenäitajat.

Kratsige omal silmad peast, EELK ja teised, ja siis minge minupärast kasvõi puuseppadeks.

Oma kokku kraabitud vara võiksite annetada vaestele. Siis jääks teist vähemasti harras mälestus.


Selliste tegelaste aeg on läbi, kujutis Postimehest.