Saabis selline tagasiside SLÕhtulehe ajakirjaniku Kirsti Vainküla edu saladuse kohta:
Vaatasin, et olete Soonvaldi liistule tõmmanud ja kirjutaks veidi SLÕhtulehe tagamaadest, mis paljusid ajakirjanikke on aastaid väga närvi ajanud, seda Vainküla koha pealt.
Vainküla on ajakirjanduslik Kätlin Maran, kes oskab endale mehi valida. Kui Maran valib mehi raha järgi, siis Vainkülal on täitsa juhuslikult olnud meesteks ja laste isadeks kaks SLÕhtulehe ülemust. Esmalt too Rait Raidmaa, kes oli uudistetoimetuse juht. Ütlen ausalt, et rahu tema põrmule, aga ajas ikka närvi küll, et Raidmaa andis kõik head ja skandaalsed uudised oma Kirstikesele. Teistele jäid umbes sellised tekstid, et "Kaerahelbepuder poole kallim", samal ajal, kui Vainküla kirjutas jälle esikaanestoorisid.
Siis oli Vainküla lapsepuhkusel ja mõnda aega said nime teha ka teised. Kui ta tagasi tuli, oli justkui iseenesest mõistetav, et kes see ikka skandaali ära teeb, kui mitte Kristi?
Raidiga läksid nad lahku ja millalgi hakkas susisema suhe selle kiimakott Soonvaldiga, kes loomulikult jälle kõik parimad palad oma Kirsti armualtarile tassis.
Paljud meie ajakirjanikud leidsid, et see on ülimalt ebaõiglane, aga mis sa teed, nii see oli. Praegu on Kirsti jälle lapsega kodus, aga nüüd seob teda Soonvaldiga juba tugevamalt kui kunagi varem laps, nõnda jäävad parimad teemad perekonda.
2 kommentaari:
Võib-olla, et ka selles tagasides tõetera sees?
Nägin aga ammu enne kui Vainkülast- Raidmaast midagi paari taolist sai, kuis Kirsti väänas ka sealt teabe välja, kus teistel ei viitsitud isegi silma siniseks lüüa.
Millegipärast tuleb esmalt meelde Jegorovi maja kamm, aga neid lugusid oli enne ja pärast seda, mil puhul saadeti just Vainküla nn. vaindlase terrotooriumile. Ta tuligi sealt tagasi vaindlase skalbi-isikukoodi-algkooli tunnistuse ja värskeimate märgade unenägudega. Teised, kes toona uudistoimetuses enda aega ja tööandja raha laiaks lõid, ei saanud sellega hakkama.
Olen nõus, et ta on andekas, aga igale andekale ajakirjanikule on justkui taevakingitus, kui tal on veel ka boss, kes parimad teemad ette söödab.
Lühidalt: kui paljudel ajakirjanikel tuleb aegajalt auk elik aeg, mil pole teemasid ja see sööb närve rohkem, kui kõva töörabamine, siis Vainkülal sellist "auku" ei tulnud, sest teemad tassiti ette nagu koerale lihaga
kondid. Samas on loomulik, et kui kedagi soovitakse ajalehe vapiloomaks, tuleb temaga ka siidkinnastega ringi käia. Kuid teistele ajakirjanikele ei pruugi see just kuigi motiveerivalt mõjuda. Selles ehk minuga nõustud, Hiidvana.
PS. Sinu säravas kirjutamisviisis ma ei kahtle, aga SLÕ`s töötades ei näinud ma Vainküla käes küll ühtegi skalpi-algkoolitunnistust ega märgi unenägusid trükipaberil. Aga saan aru, mida selle sõnamängu all mõtled. Ise ka juhuslikult ajakirjanik.
Postita kommentaar