Minu poliitilistest eelistustest

Ma pean ausalt tunnistama, et olen algusest peale valinud Isamaaliitu. Siis, kui see erakond esimesena valimistel osales, see on siis 1992. aastal.

Või, tegelikult valetan, kunagi 16-aastaselt käisin valimas esimest korda, see oli siis 1986. aastal. Tallinnas, Männikul, 39. keskkooli ruumides, kus siis mingid tegelased olid ritta pandud ja ma tegin mingi valiku, täiesti suvaliselt. Huvi pärast käisin, et näha mis tsirkus see on. Ja pärast ma enam nõuka ajal valimas ei käinud. Muideks, mu isa ei käinud nõuka ajal mitte ühtegi korda valimas. Ta oli ses osas väga jonnakas, kuigi rahvast meelitati valimistele igasugu nänniga, näiteks müüdi valimispäeval jaoskondades sefiiri, ja vahel ka banaane. Ja isa käidi isegi kodus otsimas, aga ta lasi lastel öelda, et teda pole kodus. Aga asja eest ka: see režiim, mida ta valima pidanuks, viis vangi tema isa, kui ta oli väike poisike. Ja tema armastatud isa suri Siberis, Irkutski kandis, ja ema jäi nelja väikse lapsega üksi. Läks uuesti mehele ja ja see uus mees, minu isa võõrasisa oli väga kuri. Eks seda kurjust jätkus siis meilegi, mu isa lastele, arvan ma.

Aga siis 1992. aastal valisin ma Lauri Vahtret. Ja olen teda hiljem ka valinud, samuti Tõnis Lukast. Sest mulle oli Isamaaliit sümpaatne, see kompromissitu võitlus kommarite vastu. Eks ma ise olin ja olen hinges mässaja.

Aga miski nagu murdus siis, kui Isamaaliit otsustas Res Publicaga leivad ühte kappi panna. Kuigi ma olen olnud 1990ndate algusest isegi Res Publica liige, selle varasema ühenduse liige siis. Ja kui sellest tehti erakond, millalgi 2000ndate algul, siis mind kanti isegi erakonna nimekirja. Aga ma lasin end sealt välja arvata, esiteks seepärast, et töötasin ajakirjanikuna, ja teiseks, et Res Publica üks uusi tuusasid oli Olari Taal, kes on minu jaoks kõige ehtsam pätt. Ja hiljem muidugi tuvastasin Res Publicast veel teise päti, Tõnis Paltsu. Sest minu jaoks on pätid need, kes oma rahva tagant varastavad, olgu see siis maksutulu või hoiustajate-aktsionäride raha näol.

Ja loomulikult tegi Res Publica minu jaoks margi täis pärast seda, kui Parts saatis Lihula mälestusmärgi mahavõtmise juures kumminuiade ja pisargaasiga mehed oma rahva vastu. Juba see mälestusmärgi mahavõtmine oli kuritegu rahva vastu, mis käivitas sündmuste jada, mis viis lõpuks pronkssõduri mahavõtmiseni. Nn pronksiöö põhjusi tuleb paljuski otsida Lihula samba mahavõtmisega seonduvast.

Pärast Lihulat oli Res Publica poliitiline laip. Ja kuna ma pole teab mis nekrofiil, tõtt-öelda pole üldse, siis minu jaoks oli arusaamatu ja vastuvõetamatu igasugune abielu selle erakonnaga, õigemini selle jäänustega. Mistõttu ma pettusin Isamaaliidus, kes selle sammu tegi. Ja hääletasin viimatistel Riigikogu valimistel juba Reformierakonna poolt. Kuna Tartus, vähemalt tundus, oli Laine Jänes igati tipp-topp valik. Ja ma ei kahetse seda valikut, sest Jänes oli tõesti hea linnapea. Ja Reformierakond tegi tublit tööd pronkssõduri mahavõtmisel. Aga muidugi hilisemad sündmused on mind pannud jahmatama. Esiteks pandi Tartus linnapeaks üks kuramuse aparatšik, kes on lisaks muule väga rumal inimene. Teiseks häiris mind Reformierakonna flirt selle NordStreami seltskonnaga. Nüüd siis ka töölepingu seadus, mis võimaldab inimesele päevapealt kinga anda. Ihukarvad tõusevad püsti. Mul on tunne, et Reformierakond on läinud ülbeks, pärast suurt toetuse kasvu pärast pronkssõduri mahavõtmist. Seda toetust ei osatud ära kasutada, selle asemel kukuti praalima. Suurema toetusega kaasnes ka suurem vastutus, aga seda vastutust ei võetud. Sama vea tegi ka Res Publica seltskond. Hakati end pidama maailma nabaks. Ja see muidugi maksab nüüd valusalt kätte, see ülbus. Sest neid suuremaid või väiksemaid ettevõtjaid, kellele Reformierakond on igal juhul hea, on ühiskonnas vast 4-5%. Kui sedagi. Suht marginaalne osa. Ja isegi suur kampaania või raha ei too kaotatud usaldust tagasi. Seda näitas Res Publica ülivõimas kampaania europarlamendi saadikute valimisel, mis läks täielikult perse. Ja ma ei usu, et Kadastik ja Postimees lõpuni Reformierakonna perset lakub. Lõppeks, Kadastik on kõigest üks tavaline tippjuht, kes saab ise kinga, kui liialt Ansipi kintsu kraabib.

Ja viimaste sündmuste taustal, olen minagi valiku ees: mida teha. Astsusime Irjaga Roheliste erakonna liikmeks, kuigi, jah, olime seal rohkem toetaja-liikmed, selle erakonna loomiseks. Me isegi ei hääletanud selle erakonna poolt valimistel. Ja õieti tegime, sest seltskond on kahvatu ja rohkem sellised hullud lendurid, nagu Irja on märkinud. Aga tasakaalustava jõuna on neid siiski vaja. Teiste distsiplineerimiseks. Nad on nagu selline roheline südametunnistus, mis kogu aeg ajus vasardab.

Aga mulle tundub, et ma pean pöörduma tagasi vana armastuse, Isamaa poole. Pean alla neelama selle Res Publica seltskonna seal. Ja tegelt oleks Mart Laar ilmselt Eestile parim peaminister. Kui ta viimati seda oli, tehti otsused, mille tõttu on Eestil läinud nii hästi nagu on. Eestlased on rikkamad kui lätlased ja leedukad ja see on paljuski Laari teene. Ja see, et Eestis eurot pole, on Partsi ja Ansipi valitsuste "teene", eriti Partsi oma, sest tema valitsemisajal oleks tulnud luua tingimused, mis võimaldanuks eurole ruttu üle minna. Ses mõttes on Taavi Veskimägi silmakirjalik kui süüdistab kõiges Ansipit. Oma silmas ta palki loomulikult ei näe. Või on see vajadus vastutusest kõrvale hiilida, mine tea!

Aga muid häid valikuid peale Isamaa, või siis uue nimega IRL, ma eriti ei näe. Rahvaliidu seltskond on pätistunud, Keskerakond ei sobi Savisaare pärast, sotsid ei sobi poliitilistelt vaadetelt, Rohelised, nagu märgitud, on hullud lendurid. Nii et jääb IRL. Valima minemata kah ei saa jätta. Sest kõik need, kes valima ei lähe, annavad tegelikult oma hääle kõige populaarsemale poliitikule, Eesti tingimustes siis Edgar Savisaarele. Ehk, mida vähem rahvas valimas käib, seda populaarsem Savisaar jätkuvalt on. Mida pettunum rahvas poliitikas on, seda parem Savisaarele. Võibolla seetõttu teebki ta vahel eri krutskeid, külvab segadust, mine tea.