Tartu bussijaamast ja muust ka

Tartu bussijaam, väljavõte Postimehe veebist.

Kuigi inimestel on mälu pikkus enamasti kaks aastat, nagu näiteks minu eksabikaasal Ingrid Tähismaal, ja seetõttu paljusid asju enam ei mäletata, uued tulevad peale, aga ilmselt on neid, kes mäletavad veel Tartu vana bussijaama. Seda, kus oli ühe seina peal suur Eesti kaart. Ma väiksena armastasin seda alati vaadata, kui isaga maale vanaema juurde, Aravu kanti sõitsin.

Ja siis küllap mäletatakse, noh ma eeldan, et tartlased, intelligentsed inimesed, mäletavad, mis lugu oli selle vana bussijaama lõhkumise ja uue rajamisega. Ja lugu oli selline: selle eest, et uue rajaja saab omale magusa kinnistu kesklinnas, terve hektari maad!, rajab ta samasse kohta uue bussijaama. Kõik maketid ja pildid olid välja toodud, kuidas tuleb praeguse nn pläsku kõrvale suur hoone, teine pläsku, kust siis bussid hakkavad mitmel tasapinnal liikuma. Midagi sellist, nagu Tallinnas Viru Keskuses. Aga veel ägedam.

Aga siis sai umbes 10 aastat tagasi Selil see esimene pläsku valmis. Ja bussijaama ei jõudnudki teha. Raha olevat otsa saanud lihtsalt. Just bussijaama jagu jäi puudu. Siis vahetus hulga linnavalitsusi, sai nähtud igasugu linnapäid, aga keegi ei suutnud panna Selit bussijaama ehitama. Vana oli täiesti logu juba, lausa kahju oli inimesi vaadata seal. Kuni lõpuks saabus 2002. aasta sügis, Ansip oli siis linnapea, ja hakati ääri-veeri veeretama juttu, et ei tea, kas üldse on kesklinna bussijaama vaja, et paneme bussi- ja raudteejaama kokku, ja midagi säärast. Selle peale tõusis vahetult enne valimisi hirmus kisa, ma aitasin oma artiklitega Äripäevas kah natuke takka, nii et Seli pani rutuga mingi kuudi püsti. Ja see nimetati siis bussijaamaks. Öeldi, et ajutine, või midagi sellist.

Siis lõhuti vana bussijaama hoone maha, vahetus veel rida linnapäid, ja nüüd on olukord selline, et see ajutine bussijaam on saamas päris alaliseks kohe. Ja Seli siis rõõmsalt ehitab poolmuidu kätte saadud krundile hotelle, kinosid, kaubanduskeskusi ja büroosid. Uuest bussijaamast pole enam juttugi. Bussid on komandeeritud kuhugi turu taha parkimisplatsile. Ja ma ei tea, mis tingimused on seal bussijuhtidel. Vanas bussijaamas oli neil vähemalt mingi puhkeruum olemas.

Selline lugu. Mis toimub? Küsin mina, kel veitsa pikem mälu. Noh, ma saan aru, et Tartu ajalehed ei tohi või ei julge neist asjadest kirjutada, kuna kõik tartlased on omavahel sugulased ja varsti ühte nägu ka, aga teistest linnadest võiks mõni ajakirjanik huvi tunda, näiteks. Et kuidas Tartus asjad käivad? Kuidas juhtus nii, et ilma loata ehitatud nn tigutorn ehitati valmis ja kellelgi pole mingit kobinat! Kuidas Kaubamaja, mille ehitus aastaid üldse seisis, tegi peale ühe kavala lisakorruse, ja samuti, ei miskit! Kuigi lubati ära lõhkuda need ventilatsioonikabiinid sealt katuselt. Aga nüüd juba plaanitakse ametlikult lisakorruse ehitamist! Samas väike kohvikupidaja, kes tegi vähe ägedama suveterrassi, sai hirmsalt sõimata, nii et poisil kadus kohvikupidamise isu üldse ära vahepeal. Ja Rein Kilk, kes pole "õiges" erakonnas, saab igalt poolt mööda päid ja jalgu pidevalt. Kahju temast kohe. Kilk küll räägib, et ei saa aru, mis värk on, aga küllap ta saab. Aga kaevata ka ei saa, sest siis tehakse elu päris põrguks.

Tartus kipub olema nii, et kui sa pole Reformierakonnaga kuidagi seotud, siis on vähe suuremat äri väga raske ajada, umbes nagu Keila linnas siis, ja kui oled õiges erakonnas, siis rullitakse punane vaip kah sinu ees lahti. Kõik load tulevad lips-lops-ludinal. Aidatakse kõik asjad ära "klattida". Nii et me Irjaga juba vahepeal mõtlesime, et enne kohvikupidajaks hakkamist astume Reformierakonda. Õnneks me nii kaugele ei jõudnud.

Ja ilmselt on kohvik üldse mõistlik Soomes avada, peame siin Irjaga aru. Seal pidi olema väga vähe korruptsiooni. Sõbralik keskkond. Ja hea lähedal ka. Ja tublimad eestlased kah seal juba tööl, pole värbamisega probleemi. Kui Tartus äri ajada, siis toetab see ka otsapidi kohalikku klannimajandust. Isad lähevad veel rohkem härga täis. Milleks seda klanni siis veel nuumata?!