Armukadedus portugali moodi

Kommentaariumis tekkis arutelu, et kas ma elasin Portugalis maniakiga, ja ma nüüd valgustaks siis seda tahku oma elus. Ma ei olegi ise selle peale nii mõelnud, küllap olen tahtnud ebameeldiva ajajärgu oma elust unustada, aga miks mitte seegi teema lahti rääkida. Küllap on ka teisi naisi, kes on midagi sellist läbi elanud. Ok, algusest. Kohtasin 2003nda aasta juunis Tallinnas M kohvikus kolme portugallast. Mu isal oli just olnud esimene südameinfarkt ja ma olin suutnud ta päästa, aga see oli jätnud musse jälje. Ma olin väsinud - elust üldse. Nõrk ja haavatav ka. Nii juhtub, kui näed ligidalt surma, ja sageli on nii, et kui sina ajad surma minema, siis ega surm ei lahku tühjade kätega - ta võtab tüki sinust. Aga - kolm portugallast. J, A ja P. Ma jõin Moskva kohvikus oma üksildast espressot, olin seal trehvanud ühe hää sõbrannaga, ja mõtlesin lahkumisele, kui üks meestest, kes, nagu hiljem selgus, oli J, kutsus mind oma lauda. Keeldusin, aga nad käisid peale, ja kuna ma ei leidnud ühtki põhjust, miks ma ei võiks nende seltsis üht tassi cappuccinot juua, siis olin nõus. A oli arst, J ja P arvutispetsialistid. A ütles, et kui ma oleks ta tüdruk, siis ta kingiks mulle iga päev lilli. Tüüpiline, eks ole, aga ta oli selline tagasihoidlik, tore ja armas. Andsin talle oma meiliaadressi ja lahkusin. Nädala aja pärast saabus mulle meil, Portugalist, J'lt. Ta kirjutas, et ma olin talle meelde jäänud, et ta tahaks mind Portugali külla kutsuda. Isal oli parem, ta jaksas juba kepi toel linna jalutada ja mul oli hea meel, aga ma olin seest tühi. Andsin endast tema eest hoolitsemisel kõik, aga olin nüüd ise kui tühjakspigistatud sidrun. Oli suvi ja ma vajasin päikest. Lubasin tulla, aga ainult tingimusel, et maksan oma lennupileti eest ise. J oli nõus. Kui teda Lissaboni lennujaamas nägin, siis tegelikult teadsin, et ta ei ole mees minu jaoks. Ta oli lühike ja kõhn, längus õlgade ja kiilaneva pealaega. Aga ta sirutas mulle tervituseks käed. Olgu, mõtlesin ma, annan talle vähemalt võimaluse. Kui jõudsime J poole, oli tal juba kaetud laud, süüdatud küünlad ning valmistatud hõrgutav õhtusöök - tai stiilis. Selgus, et J on juba 38. Mina olin 26. "If i tell you my age, I know you're going to leave me," ütles ta kurbade silmadega, enne kui mulle oma vanuse ütles. Kinnitasin talle, et vanusel pole tähtsust. Panin tähele, et kogu J elamises vedelesid konisid täis tuhatoosid. Ta ei küsinud suitsu ette panemiseks luba ja mina olin liiga viisakas, liiga malbe, liiga arg, et tal seda mitte teha paluda. Mul on astma ja ma ei talu nikotiini. Kohe üldse mitte. Pealegi, J vaatas mu punaseks tõmbunud silmadesse nii armsalt, kui ütles, et meenutan talle printsess Grace'i. Vihkasin seda, kuidas ta ükshaaval kõiki mu näppe suudles, aga sisendasin endale, et ka mina, tomboy, võin harjuda romantikaga. Probleemid tekkisid voodis. J kiristas läbi hammaste: "Life's so unfair. When you meet a woman that you could love, you can not get it up! Must be some punishment from god!!" Ta hakkas juba Viagra peale mõtlema, aga lõpuks, kuu aja pärast see siiski õnnestus. Seks polnud suurem asi. Mitte et ta poleks pingutanud, aga ma lihtsalt ei tundnud sädet. Varsti pärast seda sõitsin tagasi Eestisse. Et tuua ära oma asjad. Otsustasin, et proovin temaga koos elada. Meil oli ühist: temagi armastas jazzi ja ta lemmikkirjanik oli Ernest Hemingway. Kui tagasi läksin, algas armukadedus. J, kes oli minu üle uhke, tutvustas mind kohe oma sõpradele. Kõik nad olid minust vaimustuses ja tegid komplimente. Üks tahtis mind koguni kohvikusse kutsuda, ta elas sellist mõnusat rantjee-elu, sest ta isa oli rikas ja tal olnuks aega mulle vaatamisväärsusi näidata, kui J oli tööl, aga J polnud sellega nõus. Ta tahtis, et istuksin kodus. Kui hakkasin kaebama, et mul on kodus igav, viis J mind oma ema juurde ja ta ema siis viis mind linna ja kohvikusse. Teine sõber ütles ühel olengul purjuspäi, et kui ma oleksin tema tüdruk, siis ta kohtleks mind kui kuningannat. Tema nime mainimine oli sestpeale me majas keelatud. Kui küsisin, miks me temaga enam ei kohtu, ütles J, et sellepärast, et ta sõber on parlamendi liige ja sõidab hõbedase BMW-ga. "You're gonna fall in love with him, I know it," ütles ta. Kord, kui üksi linnas käisin, kohtusin raamatupoes ühe mehega, kelle nimi oli N, ja kes, nagu selgus, oli noor kirjanik, luuletaja, nagu mina. Ta kutsus mind Lissaboni kirjanike majja. J pani ka sellele plaanile veto ning kustutas mu arvutist kõik selle mehe meilid, kuigi ta oli mulle peaasjalikult vaid oma luuletusi saatnud. J hakkas valima mu kingi, kleite, ehteid. Kleidid pidid olema pikad, ladylike, üle põlve. Ehted tagasihoidlikud, juuksed krunnis. Kui tegin pähe kaks patsi, ütles J, et tunneb end minu kõrval nagu Humbert Humbert, ja käskis patsid lahti sõlmida. Suitsetas J jätkuvalt toas ja lubas seda teha ka oma sõpradel. Sageli oli meil külas üle 20 sõbra, kes kõik istusid söögitoa laua ümber ja suitsetasid, aeglase mõnuga, ühe sigareti teise järel. Mu silmad läksid punaseks ja ma küsisin aralt, et kas sõbrad ei võiks suitsetada rõdul. "Iria," ütles J etteheitvalt, "I can not ask my friends to go outside". Kui palju nikotiini ma nende aastate jooksul sisse hingasin! Kohvikuis, restodes, hotellitubades, autos. Hakkasin minestama ja kukkusin ükskord J ema pool peaga vastu radiaatorit. "Oh Iria, you are always pretending," ütles J. Ma ei tajunudki seda hetke, kui oli nii, et ma olin lahkumiseks juba liiga nõrk. Käisin sealse arsti juures, see oli muide A, kellelt, nagu hiljem selgus, J oli minu meiliaadressi ära võtnud. "I saw her first," oli ta talle öelnud. A ütles, et ta ei ole mitte kellegi veres nii suurt allergianäitu näinud kui minul. Läksime sel nädalal maale, Castelo de Vide'i. See maaliline koht asub Lissaboni lähedal ja seal elab palju välismaalasi, nagu näiteks üks 70-aastane hispaanlasest arhitekt C. Ta põdes vähki, see oli viimases staadiumis. C jaksas aga sest hoolimata kildu visata: "At least I can still get it up!" ütles ta J'le. Ta nägi mind esimest korda, mind ja J'd . Vaatas meid pikalt ja ütles siis: "J, you are so lucky to have this girl". "No!" protesteeris J. "She's lucky!" "No," lausus C rahulikult, veidi kähiseva häälega, "Y o u are very lucky." Ma mõtlesin selle vähki sureva vana mehe peale, kui aprillis tagasi koju sõitsin. Ma mõtlesin ta peale, kui J helistas mulle igal öösel kell kaksteist, tavalise telefoni peale, et kontrollida, kas ma olen ikka voodis. Ta ajas üles mu isa, kes vajas und, ja ma palusin tal varem helistada. "So now you don't love me, is that it?" küsis J ja helistas ikka nii, nagu ise tahtis. Mu tervis läks järjest halvemaks. Kui me J'ga Hispaania reisil käisime, siis ma kõndisin tema tagantsundimisel (J'le meeldis pikki maid kõndida, eriti reisidel, aga mina ei tohtinud oma haiget puusa pingutada) nii palju, et mu puusas käis "krõks", nagu kõhr oleks katki läinud, ja ma hakkasin pärast seda lonkama. J häbenes seda ja kõndis pärast seda alati must pisut eemal. Kodus, Rakveres pidin isa kepi appi võtma. Ma ei saanud kooligi minna, sest jala peale oli nii põrguvalus astuda. Ütlesin J'le, et tahaksin veidi rohkem kodus olla ja terveks saada. Ma olin veel rohkem väsinud kui enne meie kohtumist. "Iria, when you're gonna stop pretending?" küsis J. Ma tundsin, et olen surmväsinud. Kohtasin nii umbes nädala pärast Innot. Oli kevad, mai ja mul oli kõigest pohhui. Sõitsin Tartusse, Aapo Ilvese kontserdile ja jätsin meelega maha oma inhalaatorid ja astmarohud. Mõtlesin, et olen nõus surema, et mitte tagasi Lissaboni minna. Mu astma oli väljunud kontrolli alt, nagu mu arstid ütlesid. Mul oli kaheksa ränka astmahoogu päevas. Mul oli, nagu ma juba ütlesin, pohhui. Leidsin isegi minestamise täitsa lõbusa olevat. Millal siis veel surra kui mitte ilusal maikuul! Jätsin isegi oma sünnipäeva pidamata, sest mul oli oma sõprade ees häbi, et ma nii hädine olen. Kohtasin niisiis Innot. Ta oli üsna sitas seisus, samuti elust pohhui, näost punsund, jooksus. Ühised sõbrad viisid meid enese teadmata kokku ja me jäimegi kokku. Mõlemal hakkas parem ja eluisu tuli tagasi. Isegi ööklubid ei ahvatlenud enam, kui koos Tartu Atlantisesse läksime, siis oli see nagu Viiralti Põrgu. Helistasin J'le ja ütlesin, et ma ei tule enam tagasi. J nõudis, et ma maksaks kinni need arstiarved, peaasjalikult astmatestid, mis ta oli minu eest maksnud. See tegi ühtekokku 200 eurot. Samuti väitis ta, et oli mulle juba sõrmuse ostnud ja oleks mulle minu sinna jõudes abieluettepaneku teinud. "Does he have more money than me?" küsis ta, kui selgitasin, et leidsin endale uue mehe, keda armastan. Ma olin pääsenud! P.S. Raha ma talle ei saatnud. Ma olin talle küllalt raha andnud, kui seal elasin. Iga kuu lõpul oli J oma krediitkaardi ära maxinud ja kuival. Andsin talle siis kõik oma säästud. Seda ta muidugi ei mäletanud. Või ei pidanud millekski.