reede, 7. märts 2008

Miks rist meid - ikka veel - hirmutab?


Vabadussamba ristiga sarnanev nn keldi rist, kujutis about.com.

Muistne vabadus anastati tule, risti ja mõõgaga. Seda on igaüks meist koolis õppinud. Ja paljudele teie seast seostub Harjumäele kerkiv Vabadusrist sellesama ristiga, mida käes viibutades anastati 13ndal sajandil vabadus ja tapeti Lembitu. Teile ei meeldi, et konkursi zhürii esimeheks oli EELK peapiiskop Andres Põder, nondesamade anastajate mantlipärija.

Tunnistan, olen minagi kirikuvastaseid artikleid kirjutanud. Ja ma leian siiani, et inimesele ei ole tegelikult kirikut vaja. Mulle meeldib islamiusuliste komme kusiganes vaip põrandale panna ja Meka poole palvetada. Kirik võib olla kusiganes, ka inimese südames.

Kui rääkida ruumilisest kirikust ja kogu selle juurde kuuluvast sümboolikast, siis ma saan aru küll, miks see nii hirmutav näib. Ka Inno põhjendab Vabadusristile vastu olemist sellega, et ristiga anastati muistne vabadus ja temale on seda risti vastik vaadata. Küllap paljudele teistele ka. Ehk siis küsimus ei ole mitte selles, et Vabadussammas on kole. See nõndanimetatud koledus on vaid ettekääne. Vastuseisu üks põhjuseid on hirm risti ees. Et kui Harjumäele kerkib rist, siis muutub Eesti otsekui nõiaväel Jumalariigiks, mille üle isegi Püha Augustinus uhke oleks.

Hirmu põhjustab omakorda teadmatus. Aga vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei juhata meie riigis vägesid sugugi mitte kirik. Kirik on meie riigis piltlikult öeldes nagu rändrüütli kannupoiss, kes kaupleb endale saareriiki, mida ta mitte kunagi ei saa. Veidi täissöönud ja ullike, kuna klammerdub ikka veel varakeskaegsete tekstide külge. Karta kirikut on nagu karta Sancho Panzat, kes vähimagi kakluse ohu korral põõsasse puges ja sealt toimuvat jälgis. Sancho armastas küll end igal võimalikul juhul tähtsaks teha ja tordaid rõivaid kanda nagu EELK peapiiskop Andres Põder, aga tal ei olnud nii palju oidu, et edu ja mõjuvõimu saavutada.

Kiriku arengut takistab eelkõige see, et kirik keeldub moderniseerumast, liberaliseerumast, ajaga kaasas käimast. Ta taunib ikka veel samasooliste liite ning pooldab perekonna iga hinna eest koos hoidmist. Need on vanad tõed, mis on läbi proovitud ja läbi kukkunud. Vaja oleks uusi tõdesid ja uusi prohveteid. Õnn ei ole tõesti mitte rahas, aga õnn ei ole ka mitte vägisi koos hoitud perekonnas. Õnn on vabaduses elada südame järgi, vabaduses teha just seda, mida sa kõige rohkem teha armastad.

Aga see rist. Minule meenutab see rist, mille keskel on ümmargune ring, kõige rohkem keldi risti, mil omakorda seoseid päikesekultuse ja päikesejumal Taranisega. Oluline on, et rist ja ring esineks koos, ja nii see Vabadussamba puhul ju ongi. Rist on juba ammustest aegadest olnud nii päikese, taeva kui aja kulgemise sümboliks. Ristiusu kirik võttis ta omaks, kopis keltidelt ning ka põhjala mütoloogiast üle, nagu ta võttis üle ka paljud teised paganlikud sümbolid ja müüdid. On ju Neitsi Maarjalgi oma prototüüp - Vana-Egiptuse jumalatar Isis. Noa prototüüp on sumeri Utnapishti ja Prometheuse Kaukasuse kalju külge aheldamise ja sellele järgnenud kannatuste (kotkas käis tema magu nokkimas) müüt sarnaneb Jeesus Kristuse ristilöömise ja kannatustega (okaskroon, äädikaga niisutatud käsnast jootmine).

Nii et ei maksa karta midagi. Rist on vana sümbol, nii et ka maausulised peaks rahule jääma. Mõelge, kui ilus see rist on, kui ta pimedal ajal valgust kiirgab! Nagu päike.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ahh kuulge, kes seda lembitut ennastki teab -ehk oli mees mingi ilge terrorist ja despoot? Nimigi ju vastav -LEMB/I/TU = armastusetu, kaastundetu, halastusetu?
ja mida need õnnetud sakslased siis tegema pidid, kui eestlased nende kaupmehi nottisid ja laevu kaaperdasid? Kogu kamm hakkaski ju tänu eestlastele peale, kes õigel ajal endale oma kuningat ei suutnud sebida ja mingile keskvõimule ei allunud. Nagu need vahhabiidid tshetsheenias, kes süüdimatult oma sõjaretki korraldavad ja siis pärast veel imestavad, et venkud neid kasti tahavad lüüa.
Oleks eestlased ristiusu nö ametlikult vastu võtnud ja enda kuninga orgunninud, ei oleks mingit jama tekkinud. Oleks hoopis ise saanud ristimärgi all leedukaid rüüstada. Aga näed -ei jaganud mehed poliitikat...

August Sügavast ütles ...

Olen Irjaga põhimõtteliselt nõus selles, et paljud on risti vastu ilmselt suuresti oma hirmude ja sisemise ebakindluse tõttu. See on ju ikkagi religioosne ja paljutähenduslik sümbol. Paljuski seondub ristile vastuseis vastuseisuga ristiusule ja usu tungimisega igapäevaellu laiemalt.
Aga see, et kirik peaks moderniseeruma, liberaliseeruma n-ö moodsa aja ebanormaalsete ja ebamoraalsete ilmingutega kaasas käimisega küll õige asi ei ole.
Kirik peabki seisma sügavamate, moraalsete ja eetiliste väärtuste eest, milleks on muuhulgas ka abielu. Mitte jooksma kaasa persetrukkarite ihadega kellede omale heteropaaridega võrdsete õiguste nõudmine põhineb lihtlabasel üksteise urruaku suskida meeldimisel. Kusjuures nende arust peaks ühiskond sellest veel kangesti vaimustatud olema. Tehku omi asju oma kapis edasi kui tahavad ja olgu õnnelikud, et ajad on nii liberaalsed nagu nad on, aga ärgu tulgu oma väärastunud arusaamadega inimõigustest ja moraalsusest ühiskonda ja kirikud sellele perverssusele õnnistust nõudma.
Pealegi, millel tugineb arusaam, et moraalsed põhimõtted on vananenud ning läbi kukkunud? Sellel, et väga paljud abielud ei jää püsima? Mille peegeldaja kasvav abielulahutuste arv õigupoolest on? Kas inimeste sobimatuse või pigem kasvava enesekesksuse ja ligimestega arvestamatuse? Ennekõike on see märk põhiväärtustest võõrdumisest ja naiivses arvamises, et õige on teha just seda, mis ihaldusväärne paistab. Olgu see kuitahes amoraalne, ebaõiglane vms. Ihaldusväärsed paistavad eriti just rumalale ja elukogenumatele inimesele väga paljud seest tühjad, piltlikult läikivad ja värvilised asjad, mille järele sirutades avastatakse hiljem hoopis suurema kahetsusega hinges, et küll on ikka oldud loll ja lastud ennast petta tühisuse illusoorsusest. See ei ole miski õnn.

Irja ütles ...

August Sügavast - väga huvitav kommentaar.
Sellega, et kirik peaks moderniseeruma, ei pidanud ma silmas seda, et kirik peaks taganema oma põhiväärtustest, milleks on inimlikkuse ja armastuse sõnum, headus kõige laiemalt.
Aga ma arvan, et õnnelik inimene on ka parem kristlane. Enne kui ma Innoga kohtusin, olin ma suur peolkäija, Inno jõi, suitsetas ja käis lõbumajas. Nüüd oleme padumonogaamsed ega käi ühelgi peol. Sest meil on koos nii tore.

Kui inimene ei saa elada koos sellega, kellega tahab ja teha, mis tahab, siis ta hakkab seda puudujääki kuidagi kompenseerima. Laaberdama, lällama, hoorama. Kui nüüd kirik aitaks sobimatutel inimestel mõista, et neil ei tarvitse hambad ristis koos püsida, vaid nad võivad ka lahku minna, siis võidaks lõppude lõpuks kõik.

Usun, et ka see nn persetrukkimine on tingitud sellest, et mees pole leidnud sobivat naist ja teine mees lihtsalt mõistab teda paremini. Kui ta on ses suhtes õnnelik ja seeläbi parem inimene, siis ma ei mõistaks seda hukka. Sügav sisemine arvamus on aga ka mul, et loomulik on naise ja mehe koos- ja abielu. Aga sobiva, harmoonias elava mehe ja naise kooselu! Kirik peaks just selliseid liite soosima.

Kokkuvõtvalt - leian, et sobiva inimese juurest ei taha inimene mitte kunagi ära minna. Ei teki kiusatustki, sest see teine inimene on sinu enese peegeldus. Nagu sina, ainult et vastassoost.

Kirik saaks inimestele öelda, et see on okei, kui sa tegid esimest korda vea, lahutus ei ole patt. Nii julgeks enamad inimesed lahutada ja oma tõelist õnne otsida.

Anonüümne ütles ...

"Ehk siis küsimus ei ole mitte selles, et Vabadussammas on kole. See nõndanimetatud koledus on vaid ettekääne."

Ei ole ettekääne.

Rist ise võiks isegi ehk sobida, kui kogu monumendi kujundus oleks täiesti teistsugune. No näiteks mingisugune valguspannoo vms, saaks eksponneerida nii risti kui ka palju muud vabadusvõitlus(t)ega seonduvat.
Aga 26(!)m kõrge post, rist otsas - no ei veena eriti.
Mul väike lootus on, et ehk tõesti see valgustus ja klaas lõpuks päästab meid halvimast...
Algul, kui meedias demonstreeriti kivist ristisammast, olin küll tõeliselt hämmingus - mida monumenti 21. sajandil!? Sellised püstitati juba 20. saj algul paljudesse kohtadesse Eestimaal ja paljud on ju taastatud ka. Miks seda pealinnas ülimõõtmetes korrata?
No õnneks tuli siiski see päästev klaasi-mõte. Aga kogu komplekt tundub siiski tulevat paduigav.

Ja inetuid proportsioone ei muuda ilusaks ükski sügav idee asja taga. Ega ka põhjendus, ükskõik kui mitu korda sellest kirjutada.

Irja ütles ...

Tänases Õhtulehes muide on intervjuu samba loojatega ja selgub, et lisaks sambale plaanitakse kujundada ka maastikku.

Anonüümne ütles ...

Just samba lihtsuses peitub selle võlu! Kui sinna mingid "töölised relvadega" lisada siis on ikka täitsa porno. Just selline naturaalsus on jube igand, mitte klaasist sihvakas sammas ja rist.