Palju õnne, armas issu!

Isa, päikesepoiss, oma 80ndal sünnal Inglise pubis kohvitamas ja veini joomas. Palju õnne, issu!

22l aprillil oli minu isa Georg Vaheri sünna, ta saanuks 81- aastaseks, aga noh, kuna paradiisis ju vanemaks ei saada, siis numbritel pole erilist tähtsust. Küll on tähtsust sel, et mul oli isa sünnipäeval alati tunne, et nüüd, just nüüd algab kevad. Mitte 22l märtsil, nagu tavaks, vaid 22l aprillil. Läksime siis alati isaga kohvikusse tähistama. Isa tegi mulle välja kohvi ja saiakese ning sageli liitus meiega ka isa hea sõber Toivo. Palju tervisi, sulle, Toivo, siit Ameerikast!

Eelmisel aastal tegi issu ka meile välja. Käisime Rakvere Inglise pubis ja isa oli väga heas tujus. 80, mõtleks! ütles ta. Tema oli mõelnud, et elaks millenniumini, näeks 2000nda aasta ära, aga näe, elas veel seitse aastat kauem! Isal oli esimest korda elus rohkelt raha, sest ma kandsin igal kuul ta pangaarvele 5000 krooni "kommiraha", ja ta tegi mu vanemale vennale Einole uljalt mitu klaasi õlut välja. See oli ilus päev, isal oli ta parim ülikond seljas ja ta naeratas lakkamatult.

Nüüd istub mu isa juba taevalikus pidulauas, kust ei puudu kindlasti ta lemmikroad ja -joogid, aga kuna ta andis oma eluajal pühaliku tõotuse mu kaitseingliks hakata, siis vahel paneb ta sealt kindlasti putku ning tuleb ja vaatab, kas minuga on kõik hästi. Ja on! Olen isegi üllatunud, kui hästi ma tegelikult hakkama olen saanud. Kõigele vastikule, mis muga selle poole aasta jooksul juhtunud on. Olen elus ja terve ning sõidan mööda Ameerikat ringi.

Isagi reisis palju Ameerikas. Ta käis siin kogunisti kolm korda. Esimest korda nõukaajal, kui vaid vähesed USAsse pääsesid ja kui tal oli veel kaks väikest poega, Vello ja Eino, ning naine Vaida. Õde pakkus siis isale, et jää, Georg, siia, siin on üks naine, kellele sa väga meeldid, ja Ruudi saab sulle tööd muretseda, aga mu isa keeldus, poegade pärast, ning sõitis koju tagasi. Teist korda käis isa Ameerikas 88ndal aastal ja siis viis mu tädimees Rudolf Susi ta Vaikse Ookeani rannale. Isa käis läbi terve USA põhjaosa, Kanada piirini välja. Ta rääkis pärast õhinal, kui ilusad kohad olid olnud Vermont, Colorado, Seattle ja Tacoma. Ta tõi mulle, oma väiksele tütrele, sealt palju ilusaid pilte ja ühe pisikese kivikese Vaikse Ookeani rannalt, mis on mul siiani alles. Mõtlesin, et otsin sealt, kui nüüd sinna jõuan, samasuguse kivi ja toon isale :). Ruudil elasid Seattle'is head sõbrad, kuulus väliseesti arhitekt Ilmar Reinvald ja kolonel Roosna, kes on umbes nagu Einseln, ma arvan. Igatahes nende pool nad seal peatusid ja siis käisid veel külas ühel jaapani miljonäril, kelle majas oli, nagu isa rääkis, kuldne vetsupott ning ilmatu paksud vaibad, kuhu jalg võis ära uppuda. See miljonär viis neid pärast oma uhke jahiga sõitma ja isa oli sest vaimustuses. Kolmandat korda käis isa Ameerikas oma hea sõbra Toivoga, kellega nad seal, nagu ma hiljem kuulsin, kõiksugu vahvaid tükke ette võtsid, näiteks luusisid mööda lennukit ringi ja käisid Manhattanil kohvitamas, ja ma usun, et isa oli siis väga õnnelik. Õieti on isa veel neljas ja viieski kord Ameerikas käinud, sest kui ma möödunud aastal siin kaks korda käisin, siis ta elas mu reisidele südamest kaasa. Ja ma tunnen, et elab nüüdki. Reisida läbi Ameerika! Isa oleks kohe kambajõmm olnud, kui selline võimalus oleks avanenud.

Heh, mina olen aga praegu Houstonis, kuulsas NASA keskuses, kus on Lyndon Johnsoni nimeline kosmosekeskus, ning sinna me Innoga kohe lähemegi. Oi, see oleks koht, kuhu isa oleks tahtnud minna. Nii et ega ta minuga kaasa tulemata jäta. Kosmosesse siis! Õhtul, siis juba San Antoniost, kirjutame. Remember Alamo?