Irja ühes Belgradi jõeäärses söögikohas 21.05.2008/ Irja at a Belgrade riverside restaurant on 21.05.2008.
Märkamatult on möödunud minu ja Irja kohtumisest juba kolm aastat. Ja alles täna hommikul tuvastasin, et see juhtus üleeile, kui jalutasime linnas, nautisime kaunist Belgradi ja teineteist, ning leidsime Sava ja Doonau jõe ühinemiskohast hubase söögikoha. Me oleme kokkusaamisest saati olnud kogu aeg koos, ja kindlasti olen Irjaga veetnud koos selle ajaga rohkem ärkveloleku ajast kui oma eelmise kaasa Ingridiga 13 aasta jooksul. Mul on tunne, et olen Irjaga koos olnud juba 25 tavalist abielu-aastat, kus kaasad näevad teineteist ainult õhtul enne magamaminekut, kui sedagi.
Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem!
Me and Irja have been together for three years already! The day before was our big anniversary. Then, 3 years ago we met at a street cafe in Estonian romantic town Tartu and have never been apart after that (excluding just 1 day that I had to spend with my colleagues during an out of a city seminar while I was the head of communications in the ministry of finances). I noticed the anniversary only today, while I looked through the photos that I took the day before. Then we walked in the romantic Belgrade, enjoyed the beautiful city and ourselves and spontaneously found a nice restaurant at the confluence of Sava and Danube Rivers. What a nice surprise! yeah, and we're gonna celebrate our anniversary the whole week! And in these 3 years we have spent together more daytime than I spent with my ex-spouse Ingrid during 13 years. I feel like being together at least 25 regular years of marriage, whereeas spouses usually see each other, if lucky, in the evenings only, before going to bed.
And I'm happy as never before!
Doonau ja Sava ühinemiskoht/ The confluence of Sava and Danube Rivers.
Siin Irja tutvumas Belgradi reisijuhiga ajaloolises Kalemegdani pargis/ Irja studying a travel guide in historic Kalemegdan Park.
Rohkem pilte vaata veebigaleriist/More photos in web gallery:
http://gallery.mac.com/innott#100274
12 kommentaari:
Südamlikud õnnitlused pidupäeva puhul!
Õnnitlused sellise väikestviisi aastapäeva puhul. Jätkugu teile õnne ja rõõmu suhtes ka edaspidiseks. Ajal mil enamus abielud on ausalt õeldes ikka jumalast mõttetud Desperate Housewives tüüpi saagad oma näruste kompromisside, väiklaste tülide, egokonfliktide, võimuvõitluse, intriigide ning haledate katsetega armuelu "elavdada"; on tõeliselt hea meel tõdeda, et leidub ka paare, kus tuntakse tõelist rõõmu. Tõelist õnne. Mina igatahes kavatsen teist kahest inspireerituna igatepidi vältida eelpool välditud abielulõksu ja enne mitte rahule jääda, kui olen ka endale tõeliselt sobiva partneri leidnud! Tänu teile olen standardeid tõstnud.
Congratulations Inno and Irja for this anniversary-sort-of thing. This is the age where most marriages are, let's be brutally honest here, freaking pointless Desperate Housewives type sagas replete with shoddy compromises, petty arguements, ego clashes, power struggles, all kinds of intrigues as well as pathetic attempts to liven up your love-life. That's something I'm hell bent on avoiding at all costs. That in this age there are still couples who experience real joy, real happiness, is inspiring to me and thus I won't settle for anything less than a partnership with a woman that really suits me. Perfectly. Thank you Inno and Irja for inspiring me to raise my standards.
Kurat küll, peaks olema "eelpool mainitud abielulõksu" üks sõna seal.
Õige! Ning soovitan sellist standardite tõstmist ka teistele meestele ja naistele. Ning isegi kui juba abielus olete, siis parem on jalga lasta kui surmani närutada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Right! And i recommend higher standards to everyone! Even if you are already married to an unsuitable partner, GET OUT, cause it's better than suffer till death.
Jätkuvat õnne!
Enda ümber ringi vaadates ma imestan, kuidas inimesed raiskavad oma elu elades koos inimesega, kellega nad väidetavalt koos olla ei taha. Või on nad masohhistid? Ja siis mehed panevad sajaga vasakule, naised nutavad, lapsed kannatavad. Üle kõige lööb piste ahtrisse kui tuleb see tavaline jutt, et see põrguelu käib kõik "laste nimel". Kurat küll! Ma olen ise olnud see laps, kelle "nimel" vanemad koos olid, ja krt, see elu oli ikka sitt mis sitt, pealegi jättis hinge armid, mis ei kao sealt vist kunagi :(
Kui ma avaldan arvamust, et koos elada tasub ikka Tõelise Armastusega, mitte niisama (harjumusest, kohustustest, argusest jne), siis vaadatakse mind üleolevalt ja nimetatakse naiivikuks.
Vastuseks eelmisele: sa räägid õigust. "laste pärast" kokku jäämine on ikka kuradi ületähtsustatud. Mis puutub teiste arvamusse, siis jää ikka iseendaks ja endale kindlaks, hoolimata sellest mida teised arvavad. Ma ei saa aru miks inimesed kaitsevad midagi, mis parimal juhul on abielu abielu enda pärast, halvimal juhul aga suisa täiesti sitt abielu.
Inimesed pole ehk niiväga masohhistid, aga pigem puritaanid. Või siis vähemasti teadmatuses. Samad inimesed kipuvad tõenäoliset kongregeeruma kahte vastandlikku äärmusesse: kas eitama seksi enne abielu või siis vastupidi: promiskuiteet! Naisi ainult keppimiseks ära kasutama! Mis mõtet luua suhet kui too niikuinii hakkab näägutama ja kapriisitsema! Et on suisa selline ütlus, et ilusat naist vahi, koledaga abiellu. Kurat, ikka täiega masendav on siuke nihilism.
Mulle meeldib, et hoolimata oma seksuaalsetest avameelsusest on Inno ja Irja tegelikult rafineeritud monogaamia ehe näide. Paljud vihkajad kahjuks sest aru muidugi ei saa, aga see on nende probleem! Loodame et kolmest saab kenasti kolmkümmend jne ja et Innot ja Irjat ei suuda lahutada ükski muu vägi peale surmavalla.
Suur tänu kõigile heade soovide eest. Njah, oleme ikka vist jah sellised padumonogaamid, sest kogu aeg koos, pidudel üldse ei käi ning teisi ei vaata.
Ja mis puutub sesse laste nimel koos elamisse, siis mina olen ka sobimatu kooselu laps. Ma armastan oma isa ja ema, aga ma oleks olnud palju õnnelikum, kui nad mõlemad oleks leidnud sobiva kaaslase. Lastel on tegelikult oma vanematele vaid üks soov: olge õnnelikud. Sest õnnelik vanem on ka lapsele parem isa või ema. Ta ei tigetse ega karju lapsega.
Lahutamise juures on muidugi üks probleem. Kui üks leiab sobiva ja teine on talle siis seepärast kade, nagu Ingrid Innole. Mahajäetud pool asub kätte maksma, seeasemel, et endalegi uus, sobiv kaaslane leida. Ja sellega ta muidugi võtab endalt ära selle väärtusliku aja, mille muidu võiks kulutada sobiva inimese leidmiseks.
Ma arvan, et olukord muutub, kui ühiskonnas võetakse lahutustelt ära stigma. Homod ju koguaeg vahetavad partnereid, miks siis heterod ei või? Lahutamine peaks olema niisama loomulik kui abiellumine. Just ühiskonna tauniv suhtumine lahutusse teeb sest sellise "trauma" nagu ta on. Tegelikult pole ses traumeerivat midagi. Traumeerivad on sõjad ning näljahäda. Ning see, kui vanemad lapse nähes teineteisel elu põrguks teevad ning hinge seest välja söövad.
Kes teab, äkki homod seepärast taunivadki heterote lahutusi? Sest piisavalt meeleheitele aetud pereisast saab suure tõenäosusega homo??? Kirjutan sest veel pikemalt!
Irja, mille poolest sa hindad oma vanemaid teineteisega mittesobivaks paarid? Kas sinu isa tülitses emaga? Karjus kumbki neist tihti sinu peale? No eks mul endal on ka olnud närvesöövaid hõõrumisi omaenda pereliikmetega ja see on mulle endale masendav olnud. Hakka või arvama et tegelt ongi mu vanemad teineteisele sobimatud siis sellepärast. No eks mu vanemad kah vanasti tülitsesid, aga midagi tõsist oli viimati mitu aastat tagasi.
Ma arvasin, et vanemad olid minu suhtes natuke rangemad sellepärast et nad olid natuke konservatiivsemate väärtushinnangutega, et said ikka pahaseks tunnistusel aegajalt ilmnenud kolmede pärast. Siis teisenes minu arvamus arusaamaks et lapsi on ikka kuradi raske kasvatada ja eks ma ole selline natuke raske tüüp kah olnud mingis mõttes. Nüüd ma vist taipan tõde: asi võib olla selles et minu vanemad pole lihtsalt piisavalt sobivad teineteise jaoks et olla täiel määral õnnelikud ja oma järglaste suhtes armastavamad! Tahaks loota, et kui ma kunagi isaks saan, et ehk õnnestub ka mul oma järglasele anda seda, mida ta kõige enam vajab.
Abielu probleemi on põhjustatud linnastumine.Üldse tänapäevaelu(või see jama algas sellest ajast saati kui algas linnastumine)on pannud inimesed ebaloomulikku keskkonda.Julgen väita,et inimkond ei ole veel harjunud linnaeluga,jah inimestele meeldib elada linnades aga inimorganism ei ole veel kohanenud linnatingimustega.Vaadake millised probleemid on linnastumise tagajärjel tekkinud ühiskonnas ja kuhu maailm on jõudnud.Inimloomad teevad tegusid mida metsloomad ega koduloomad ei tee.Märad ei maga oma poegadega ega teiste märadega.Inimkonna kultuur on langenud madalamale kui dzungli kultuur.
Teile kes te siin propageerite lahutamisi.Kas te ise olete olnud abielus ja olete lahutanud?
Mis tunne võib olla üksikemal kes on jäetud maha kolme lapsega?
Parem mõelgem üheskoos välja ja loogem õige usk mis ühendaks abeluinimesi,mis aitaks kesta abieludel,mis hoiaks isasid laste juures ja väsinud abielunaiste juures,mis tekitaks meestes kohusetunnet,mis teeks abieluinimesed õnnelikuks,mis looks pered tugevaks,lapsed õnnelikuks,väsinud abelunaised teeks värskeks ja seksikaks,tooks naeratuse abielunaiste näole,murraks nende mured,teeks nad õnnelikuks ja aitaks neil elada täisväärtusliku elu ka laste koorma kõrvalt ja koormaga jne.
Mul on hästi armsad isa ja ema, ma armastan neid mõlemaid, aga nad tõesti ei sobinud. Lapsepõlvest mäletan karjumismaratone. Ema oli pinges ega osanud seda teistmoodi välja elada kui minu peale karjudes. Ja emaga olid suhted kuni isa surmani väga pingelised.
Isa hoidis mind, ta sai minult seda, mida emalt ei saanud ehk intelligentset vestlust. Ma olen oma isa loodu, mehe loodud kasvatatud ja naine. Tema "unistuse peegeldus", nagu isa armastas öelda. Usun, et isa oleks tahtnud endale sellist naist nagu mina, õrna ja tarka, aga kuna ta seda ei leidnud, siis ta lõi selle ise. Ma olin pikka aega oma isa elukaaslane, ükski mees ei kiskunud mind tema juurest eemale, kuni tuli Inno. Ja kuna ma olen üle poole oma elust veetnud isa ja tema sõprade seltskonnas, konjaki- ja malelauas lugusid kuulates, siis tunnen end meeste seltskonnas nagu kala vees, suudan mõelda mehelikult, luua mehelikult. See on kummaline, aga naisi kardan, võõristan nende õelust ning kättemaksujanu, mis on mulle võõrad, ei saa sest aru. Naiselik kavalus on mulle tundmatu võrrand, sest ema oli mu kasvatamisest täiega kõrvale tõrjutud. Isa valvas oma "unistuste peegeldust" kiivalt.
Aitäh vastuse eest Irja. Tõeliselt südantlõhestav on kuulda lugusid inimestest, kes tõesti oma vanemaid armsaks peavad. See vanemate vastu mässamise teema tuleneb pea alati justament õnnetutest suhetest ja halbadest kogemustest. Ma pole saanud läbi oma vanematega ja see on jama. Praegu pole küll asi nii perses, aga ikka tunnen et olen jäänud ilma sellest, mida sina said kogeda. Ma lausa kadestan sind, et sul oli isa, kes sind tõesti hoidis ja sinu vastu tõelist armastust välja näitas.
Samas jällegi tegelt tahavad paljud vanemad kujundada oma lapsi miskiks ideaalversiooniks kas neist endist või nende kaasadest. Samas lõppeb see aga enamasti läbikukkumisega, sest see on ju tegelt lapsele solvav kui talle seada miskeid eeldusi ja tingimusi sellest, milline peab olema. Paistab, et su isa oskas teha midagi, milleks enamus lapsevanemaid ei ole võimelised ja selle eest talle retsept! Maailm on nüüd ühe hea lapsevanema võrra vaesem. Aga ta pruugib veel teie kahe näol kunagi rikastuda.
Aitäh! Mul jälle hea meel, et saan nüüd emaga sõber olla. Õõvastav on tunnistada, et selleks pidi surema isa, keda ma armastasin üle kõige kogu maailmas.
Karune tõde, mida me endale tunnistada ei soovi, on, et me probleemid vanematega tulevad sest, et vanemad on pinges ja stressis, sest ei sobi omavahel. Kui mina oma isale sest rääkisin, ei võtnud isa vedu, sest ta oli juba vana ning tahtis oma elu muutusteta õhtusse veeretada. Aga äkki õnnestub meil oma veel elus olevaid, veel reipaid vanemaid aidata? Öelda neile, et nad ei pea tõesti meie pärast koos olema, sest äkki nad ei tea seda? Mis võiks olla lahedam sellest, kui ka me vanemad leiaks veel oma õnne?
Postita kommentaar