reede, 13. juuni 2008

Üks küsimus julguse kohta ja meie vastus

Saabus selline küsimus-tagasiside:

Tere Inno ja Irja,

Olen lugenud teie blogist, et eestlane võiks suureks saada mitte vaimult vaid julguselt. Paistab, et teile on julgus oluline seadumus, tähtis faktor, mille mõjutust on vaja, et eestlane vabaneks oma sajanditepikkuse orjamoraali taagast. Ning argpükslust olete te eriti teravalt materdanud. Ma nüüd esitakski teile mõned üldisemad küsimused julguse teema kohta:

1. Mida tähendab teie jaoks olla julge?
2. Kuidas saate aru, et keegi teine on julge?
3. Kuidas üldse julge(ma)ks saada? Mida on selleks vaja, et julgust juurde tuleks ja argpükslust vähemaks jääks?

Peatse jällekirjutamiseni!

Inno:
Jah, peame julgust oluliseks. Õigemini on minu jaoks tähtsaim vabadus. Ja julgus tähendabki vabadust, vabadust mõelda ja välja öelda seda, mida mõtled; teha seda, millest unistad. Oma unistusi ellu viia, see ongi julgus. Ja kui seda keegi teine teeb, siis pole sest raske aru saada, seda tajuda ja taibata. Ja julgemaks saamiseks polegi muud vaja kui oma unistusi ellu viia. Muidugi on ka unistamiseks julgust vaja, see on siis julgemist olla see, kes sa parasjagu oled, see vajab omakorda enda tunnetamist, tundmist, ja selleks on vaja omakorda vabadust. Ja ka selleks, et julgust juurde tuleks, on vaja vabadust. Vabadust igal tasandil. Ja vaba inimene on õnnelik, ta ei tee teistele kurja. Kuigi mitmed teoreetikud on püüdnud väita, et vabadus muudab inimese loomaks. Praktika seda kahjuks ei tõesta, pigem vastupidi, vabas ühiskonnas on areng kiirem. Inimene ei muutu loomaks, ja vastupidi. Ja muidugi, teatud loomad inimnahas võivad seda vabadust kuritarvitada, kui neil mõistust pole ja nad vaid oma instinktidele toetuvad. Mistõttu on anarhia ohtlik, sest see annab just neile loom-inimestele teatud eelised. Seadusi ja reegleid on vaja, just neid loom-inimesi silmas pidades. Et nad inimese moodi vähemalt käituksid.

2 kommentaari:

Edmund ütles ...

See on huvitav point. Sellest lähtuvalt arvan muidugi ka seda, et tihti on vaja lisaks vabadusele ka suhteid teistega, kes samamoodi vabadust hindavad, kellega koos sa julged olla sina ise ning kes sind toetavad. Näiteks, võib üsna kindel olla, et mil iganes keegi reporter vallandatakse selle eest, et ta oli aus ja otsekohene ning ei pugenud Kadastiku-sugustele isehakand türannidele persse; siis sel reporteril on olemas kogukond inimestest, kes talle toeks.

Tundub paradoksaalne, et ühiskonda võiks tavaliselt pidada vabadust pärssivaks jõuks, aga samas võivad inimesed tõeliselt vabad olla teiste inimestega, kes nendega sobivad. Sina Inno ei saanud enne vabaks, kui Irjaga trehvasid. Ning üldse arvan, et Inno ja Irja ümber võiks vabalt kõikidest nende austajatest, sõpradest ja headest tuttavatest saada arvestatava kogukonna. Koos võiksime olla tugevamad, ja seeläbi ka julgemad.

Anonüümne ütles ...

Eks ole julguski harjutamise asi.
Minu esimesed kommentaarid olid rasked nagu eneseületamine,ma väga kartsin,olin surmahirmus,valasin ohtrasti pisaraid.
Peale kommenteerimist jõin ära neli-viis pudelit õlut või pudeli veini,sedasi päevast päeva,aastaid.Kivisildnik nimetab mind asotsiaaliks kes juhib riiki.
Ta palju ei eksigi.Olin jah peaaegu põhjas kuna kogu aeg kulus kommenteerimisele ja see võttis jõu,ning sõi sisse närvid,ministrid ja paljud erakonnad on kasutanud minu ideid jpm. toredad meedia tegelased samuti.Tänasel päeval alkohol enam ei lähe sisse ja muud uimastusvahendid ei lähe mulle peale.Vajadus alkoholi järele kadus mil ilmusite teie mu kallikesed oma blogiga...
Ma olen surmani võlgu teile...
Pühitsetud olgu teie nimi ja tulgu teie riik nii maal kui taevas...
Vargad ahju!
Olgu neetud vargad kogu maailmas,susi neid söögu!