Saabus selline tagasiside:
Tere Inno+Irja
Väga tahaksin teada teie (mõlema) seisukohta flirtimise koha pealt. Kas vajalik oskus selleks, et leida sobivat partnerit või ületähtsustatud võime? Millegipärast arvan, et see, et te teineteisesse armusite, pigem juhtus. Et ses polnud mitte mingit tahtlikku manipulatsiooni, et panna üks pool teisest huvituma. Kas flirtimine/võrgutamine on oma olemuselt manipulatiivne, selles on minu jaoks küsimus. Tahaks sellest tulenevalt teada teie arvamust, et kas mu "manipulatsiooni" definitsioon on liiga lõdva või on mul ehk õigus, et tegelt vajavad kaks sobivat inimest teineteisesse armumiseks võrgutamisoskusi sama palju nagu kala jalgratast?
Olge tublid!
E.
Inno kommentaar:
minule on flirt tundunud alati veidi kummaline. Et milleks petta ennast ja teisi?! Ja mis partnerit sealt ikka leida? Flirt iseenesest on teesklus, ja sel teel kaaslast ei leia. Või kui, siis üheks ööks. Kui sedagi. Mina eelistaks siis juba minna kindla peale ja osta see ühe öö seksiteenus raha eest.
Ja tõesti, meie kohtumine oli puhas juhus. Minu jaoks oli see selline leidmise ja äratundmise tunne. Mingit minupoolset flirti selle ei eelnenud, ega kaasnenud. Ja võrgutamine on kindlasti manipulatsioon, nagu Irja on kirjutanud, esineb seda kindlasti loomadel, kus emane hööritab nö puusi, et siis dominantset isast võrgutada. Ja kui isaseid on mitu, siis nad kisklevad seal omavahel ja see emane naudib seda mängu. Instinkt nõuab ikkagi ühet dominantsega. Emane ootab, ajades kõigepealt isased nö kihevile. Kuigi leidub ka vastupidiseid näiteid, kus üks isane ajab emased kihevile.
Ja see viimane väide on tõesti õige. Sobiva kaaslase leidmisel on flirdist kõige vähem abi.
16 kommentaari:
Flirtida on põnev aga kui tuleb see õige tunne peale siis anna otsad. Huvitav on see,et igal naisel on erinev auraväli nii peenenergeetika poolest kui temperatuurilt.Mõnelt naiselt tunnen kuumust kiirgavat,mõnelt kiirgab sellist mõnusat hellitust,mõne oma ajab noku otsa kuditama.
aga kuidas sa meeldivale isikule siis märku annaksid oma huvist? Ikka ju naeratades, tema lähedust otsides, naljade peale naerdes. See ju ka flirt. Ma ei kujuta ette et hüppaks tõsise näoga ligi lihtsalt ja pakuks et abiellume. Ma arvan et nii saaks eitava vastuse sest teine pole saanud üldse harjuda eelnevalt mõttega.
Kurat mina ei saa kunagi aru kas naine flirdib minuga v]i ei flirdi. Ma olen ses suhtes täiesti kirjaoskamatu. Mina ei saa enne aru, et ma mõnele naisele meeldin, kui ta mulle sõna otses mõttes käe riista peale paneb. Ja kui juhtub olema selline tagasihoidlikum tüüp ja malbe olekuga siis ma ei saagi teada kas oli midagi või ei olnud. Resultaat on see, et magan igasuguste agressiivsete skunkidega. Ei ole mina naistest veel aru saanud mida nad tahavad või ei taha. Ja kedagi solvata ma ei kavatse. Enne taon omaette vaikselt pihku. Ma ei kannata võimalust, et kui mind pikalt võidakse saata. Seega jah, ennm maksan prostale raha, kui, et flirdin. Ja naisi on mul elus olnud kuskil 20ne ligi ainult. Vist isegi vähem. Munk ühesõnaga.
Flirtimine on üks põhilistest instinktidest, on osaks inimeseks (ja ka loomaks) olemisest. Loomadel on kurameerimiseks omad mängud, inimestel omad. Ega ei saa evolutsioonile vastu - inimene on evolutsiooni tulemus ja mängib selle reeglite järgi.
Kui me ei looks vastassooga kontakti ja ei väljendaks huvi, poleks liigi taastootmist ja liik nimega "inimesed" häviks.
Eks loodus ole nii loonud, et kes seda "mängu" ei jaga, sellel on väiksem võimalus geene edasi kanda.
Muuseas, keskmine naine on kordades parem keskmisest mehest kehakeele lugemises. Seega 1:12 AM anonüümsele andestatav. Samas tuleb jällegi välja karm evolutsiooniseadus - kes "mängu" ei mõista, sellel on väiksem võimalus geene edasi anda.
Ma ei kannata võimalust, et kui mind pikalt võidakse saata.
Kui anonüümne oskaks kehakeelt lugeda ning flirtida, teaks, et kõigepealt näitab naine ise rohelist tuld. See võtab tunduvalt maha võimalust, et lähenev mees korvi saab. Kas anonüümne ka siis kardaks, kui teaks, et naine annab kehakeelega märku "sa meeldid mulle?" Rohelise tule näitamine pole tavaliselt loomulikult nii otsekohene, et käsi riista peale. :)
Aga kui anonüümne soovib naiste poolt saadetavaid signaale lugema õppida, siis on see võimalik. Netis vastavat kirjandust kui palju...
Jah, seda tahtsin ka veel öelda, et hoian ilusatest naistest eemale. Ma arvan, et nad on liiga ühked ja ülbed. Neil on tohutu võim minu kui mehe üle oma iluga ja mulle ei meeldi, kui kellegil on minu üle mingit võimu või mõju. Parem olen ilma, kui et lasen end mingil tibil lollitada. Inetute naistega on hoopis lihtsam suhelda. Samas imestan, et näe piltilus tüdruk aga vaata millise pekikaelast jorsi käevangus ta on. Kadestan jorrsi ja parastan iludust. Elu on imelik.
"Ma ei kujuta ette et hüppaks tõsise näoga ligi lihtsalt ja pakuks et abiellume. Ma arvan et nii saaks eitava vastuse sest teine pole saanud üldse harjuda eelnevalt mõttega."
Dan Põldroos on seda tõekspidamist rikkunud.
http://www.naisteleht.ee/node/2527
Mina naisena ütleks seda, et mulle on meeste mesijutt pigem eemaletõukavalt mõjunud. Loomulikult saadaksin pikalt igaühe, kes ütleks, et lähme, seksime aga võltsid meelitused kah ei meeeldi.
Nagu ma olen ka kirjutanud, ma ei oska flirtida, kui naeratamine välja arvata, aga seda teen ma loomulikult ja kogu aeg, aga mu elus pole kunagi meestest puudu olnud.
Minu arvates on puusade hööritamine pigem loomnaiste pärusmaa. Neile meestele, kellega mina olen käinud, on meeldinud minu mõistus. No võib-olla välimus ka, aga ma ei ole seda kunagi teadlikult enda huvides ära kasutanud.
""Ma ei kujuta ette et hüppaks tõsise näoga ligi lihtsalt ja pakuks et abiellume. Ma arvan et nii saaks eitava vastuse sest teine pole saanud üldse harjuda eelnevalt mõttega."
Dan Põldroos on seda tõekspidamist rikkunud.
http://www.naisteleht.ee/node/2527"
No naisena ütleks, et sellisel sümpaatse mehe poolt tuleval otsustavusel on võimast jumet!
Kuna vanasti õpetati naisi, et nad peavad ikka pipardama, et mees saaks takistusi ületada ja tunda end isasena ja jahimehena, siis ei tohi naise spontaanset "ei"-d üldse tõsiselt võtta. Naine enamasti ootab, et mees võtaks juhtimise, sellisest mehest saab lugu pidada.
Aitäh väärtusliku insaidi eest nii Innole kui Irjale. Kas tohib küsida, kus Irja on sellest flirtimise asjast kirjutanud? Väga tahaks lugeda. See on kuskil teie päeviku varasemas versioonis üleval? Siit ma igatahes pole eriti midagi leidnud. Oleks tänulik kui te vastava lingi välja kaevaks.
KÜSI JULGELT, SAAD VÄHEMALT TEADA. MIS SIIS KUI KOHE EI TULE LOODETUD VASTUST. IGA TEINE, KOLMAS ON POSITIIVNE, MA ARVAN.
Sest flirtimise asjast olen kirjutanud teiste lugude sees, nagu näiteks siis, kui ma rääkisin, milliseks mind kasvatas mind mu isa. Eraldi lugu selle kohta ei ole, aga ma katsun lähiajal kirjutada.
Ok Irja. Jään põnevil ootama. Ega sa ei oska õelda, mis selle blogisissekande pealkiri on, kus sa siis isast selle nurga alt rääkisid? Seda loeks küll hea meelega.
Jah, tõepoolest ma usun, et ega tegelt polegi muud vaja, kui lihtsalt vaadata, kas minu ja potentsiaalse kaaslase vahel tekib mingisugune klikk. Et kas mul on temaga hää vestelda ja tarka juttu ajada ilma et mul vestlusteemadest üldse puudus tuleks (sest ütlen ausalt, small talk osas olen ma hale läbikukkumine ja see teeb mul raskeks hoida vestlust üleval paljudega). Ja kas tema juuresolek paneb mind kiirgama tõelist rõõmutunnet (selmet motiveerida mind püüdlikult manama esile mingit tobedat naeratust) ja kas see tunne on vastastikune. Ma arvan et mesijutust on see igal juhul eelistatavam. Olen ma õieti aru saand?
Tegelt tahaks üht asja veel küsida kaaslase leidmise kohta üldse: kas toetuda sõprade abile, kes võiks uute inimestega (ka vastassoost) tuttavaks teha? Või läheneda ise sellele, kes iganes vähegi ligitõmbav tundub? Sellesse ise lähenemisse suhtun teatud umbusaldusega (a la et äkki näitab see, et ma olen mingi meeleheitel tüüp) ja pealegi saite teie kokku justament tänu sõprade tutvustamisele! Mis võiks tegelt olla mõlema taktika eelised ja puudused?
Mina näiteks olen small talki osas väga nõrk, samuti flirtimise osas. Ja Ingridi "leidsin" osalt sõprade abiga, Irja seevastu jooksis nö ise sülle.
Elukaaslase leidmisel pole minu arust kellestki teisest abi, ole see, kes sa oled, ja ühel päeval näedki teda. Tegelt nii lihtne see ongi.
Einoh, küsimus oli siiski vast suunatud selle pihta, et mis on teie arust soovitavaim viis tutvumiseks: kas läbi olemasolevate tuttavate või ise kätte võtmine? Sest tegelt kuidas muidu üldse kaaslast leida, kui läbi aktiivse tutvumise!
Selle tutvumisega on paraku ka nii, et mida rohkem punnitada, seda väiksem on tõenäosus, et üldse kedagi leitakse. Lihtsam on mõelda ja tegutseda stiilis, et iga asi omal ajal. Kuigi, tõsi, seda on raske teostada, ühiskond surub pidevalt sellist kärsitust peale, et ruttu-ruttu-ruttu! Kiiret pole kuhugi, kui sekspartmerit pole, võib ka end ise rahuldada. Või siis leida mõni ajutine variant, kaaslane, selline teadlikult ajutine. Kasvõi siis tasulise seksi näol.
Samas jällegi kodus vegeteerimine ei vii ka sihile. Sestap on tähtis leida sobiv tasakaal aktiivsuse ja passiivsuse vahel.
Postita kommentaar