neljapäev, 26. juuni 2008
Üks tagasiside füüsilise ilu kohta ja meie vastus
Saabus selline tagasiside/küsimus:
Tere Irja,
Mõeldes kõige selle peale, mida te olete kirjutanud sobivuse, suhete ja armastuse kohta, on mul paratamatult tekkinud uudishimu, et kui hästi sobitub asjasse füüsiline välimus? Kui tähtis see on? Kas sobiv partner peaks ikka vastama ka mingisugusele iluideaalile? Mitte küll ehk päris Cosmopolitani omadele, aga mingi väline seksikus on vast ikka tähtis jah?
Mind motiveeris käesolevat kirja kirjutama eriti üks sinu päris varajane sissekanne seksist (see, kus poseerisid paljaste rindadega), kus sa kirjutasid järgmist:
Ja ei mõista ma üldse, miks naised oma kehade üle uhked ei ole, miks tahavad nad neid muuta, korrigeerida, täiustada. Beauty is truth, truth is beauty. Ehk siis ilus on see, mis on tõeline. Iga naine on ilus oma ilustamata loomulikkuses. Pole vaja kirurginuga, kosmeetikat, juuste- ja ripsmepikendusi. Pole vaja olla nagu täispuhutud kumminukk, juba miljones omasuguste seas. Frankensteini pruut. Ja mis siis, kui nahal mõni konarus, kühm. Ühele mehele on see armsam kui miski muu maailmas.
Mulle ausalt õeldes tundub, et see, et "ilus on tõeline" on sinu jaoks liigagi lihtne õelda, sest olgugi et sa ei ole just modellivälimusega tsibi, oled sa ikkagi üsnagi kena ja armsa välimusega naine. Seda olen juba aastaid arvanud, alates hetkest, mil esimest korda sinu pilti Ekspressis nägin. Inno on ka tegelt suht täkk ikkagi. Nii et teil mõlemal ikka ilgelt vedas. Kahjuks ei piirdu paljude iluvead kõigest mõne konarusega. Väga palju on selliseid, kes on kas liiga paksud, liiga ebasümmeetriliste näojoontega, kel on päris tõsine akne näo peal, rääkimata ekstreemsustest nagu invaliidistunud inimestest. Sedatüüpi naisi on palju. Ja enamik mehi pole ju neist üldse huvitatud, sest kui on ka "konventsionaalsemat" või "poolkonventsionaalsemat" (leian, et sina liigitud selle viimase alla) sorti neidis saadaval, siis valitakse enamasti need, kes kobedamad välja näevad. Ja üleüldse tundub paksema, koledama, vanema naisega semmimine sellise meeleheitevariandina, millele toetuvad need, kes pole võimelised kobedamat ära võluma.
Loodetavasti see paneb sind mõistma, miks on reality-showd nagu "Totaalne Muutumine", kus iga ebasümmeetriline naine võib kirurgia abil meestemagnetiks muutuda, on nii faking popid! Sest paljudele tundub kirurginuga olevat viimne abinõu! Sinu jutt "tõelisest autentsest ilust" näib paratamatult olevat suunatud nendele, kes on sarnaselt sinule sellised lihvimata armsad teemandid. Sellised, kes tegelt ka minu maitsele enam vähem vastavad. Mida aga peavad tegema need, kel pole aga välist võlu ollagi? Või väidad, et mõnele mehele võib sobivaks kaaslaseks osutuda justament selline, kes on, no ütleme poliitkorrektsuse huvides, et "esteetiliselt taandatud"?
Üks point veel: ma millegipärast olen hakanud mõtlema natuke pessimistlikumalt teie ideaalide osas. Nimelt, kui te peaksite oma raamatu sobivusest ilmutama, siis ma kahtlen, kui paljud üldse sellest inspiratsiooni saavad. Ma juba siin üritan teie mõjutustega ideid ühes Orkuti foorumis tutvustada, aga kahjuks ikkagi räägitakse mulle sellist juttu, et eieiei, flirtima peab et üldse mingit kaaslast leida, sa pead tegelema eneseesitluse ja mainekujundusega, enamik naisi ei hakka ennast kunagi armastama sellisena kes nad on, sest nad on liiga kinni selles, et füüsiliselt ilus välja näha, vaimne sobivus ei lähe ühelegi mehele korda, sest nad ikka tahavad kobedaid tsibisid panna. Mulle tunduvad teie ideed kui allikaveena, kust mina ja nii mõnigi avatum ja idealistlikum tüüp võtaks hea meelega kosutavaid lonkse, aga paraku tundub enamik muid inimesi nagu kangekaelsed hobused, keda võib küll teie allika juurde tirida, aga nad ei hakkagi sealt jooma, sunni palju tahad. Võibolla on terve see Orkuti foorumi arutelu mul juhtmed kokku peksnud, aga mulle tundub, et inimesed jäävadki samu vigu tegema. Või on veel põhjust olla optimistlikum?
Ole tubli!
Irja:
Heh, ma ei jõua ära imestada Sinu oskust küsida huvitavaid küsimusi. Hmm, füüsiline ilu... Ütlen ausalt, mul pole kunagi austajatest puudust olnud. Vastupidi, enne kui Innoga tuttavaks sain, oli mul neid sageli korraga mitu. Ok, enamasti. Kogu aeg oli mitu meest, kelle vahel ma ei suutnud valida. Kui läksin oma sama ilusa sõbrannaga ööklubisse, siis tahtsid mehed vaid meiega tantsida ning teised naised pidid kadeda näoga pealt vaatama. Tajusin oma külgetõmbejõudu ning rõhutasin seda veelgi: meigi, riietuse, naeratusega. Ei olnud pidu, kus ma poleks nii umbes kahekümnele mehele korvi andnud ning kahekümnega tantsinud. Ma ei teadnud, mis tähendab tagasilükkamine ja ma ei teinud kunagi ise esimest sammu, sest tahtjaid oli alati.
Paraku takistas selline tohutu "nõudlus" mul ka õige inimese leidmist. Pretendeerijaid oli ümber nii palju, et ma lämbusin nende vahele, ma ei näinud üle nende õlgade väljagi. Olin kõrvust tõstetud, et ma nii paljudele meestele meeldin, ning unustasin, et oluline on mitte olla peo kõige popim tüdruk, tsibi, kellega kõik seksida tahavad, vaid... õnnelik. Viskusin ühest suhtest teise, mõtlemata, milleks mulle seda kõike vaja on. Aga selline tähelepanu on väga väsitav ja kurnav. Ma tegelesin liiga palju tühiste asjadega nagu meigi ja riiete kokkukuhjamine, end peoõhtuks nö konditsiooni säädimine, eri meeste plusside ja miinuste kaalumine, eri meeste nimede meelespidamine (vahepeal olin hädas, sest mu elus figureerisid korraga Jaanus, Janek, Jaak ning Jan) jne. Ja kuna ma olin sellest tühisest tegevusest nii hõivatud, siis mul polnud mõistagi aega käia seal, kus mulle tegelikult käia meeldis, ning teha seda, mida tegelikult teha tahtsin. Õigel mehel polnud võimalustki mind üles leida, sest ma olin alati ümbritsetud valedega.
Ebakonventsionaalsel naisel võib sestap selle õige leidmine märksa kergem olla. Tõsi, tal ei pruugi olla nii palju juhusuhteid kui ilusal naisel, aga milleks neid? Need on väsitavad ja laastavad. Ma kustutaks nii mõnedki mehed oma elust, kui see oleks võimalik. Ja mis on üldse inetu? Ma kardan, et kes ühele inetu, see teisele ilus. Ilus on pigem omapära. Ka kõver nina võib olla ilus, kui selle kandjal on näiteks ilus naeratus. Ma ei usu, et on ühtki inimest, kelle välimuses pole midagi ilusat.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
17 kommentaari:
Aitäh vastuse eest.
Tõesti huvitav oli lugeda, et sa andsid perspektiivi selle kohta, mida tähendab olla ilus, ihaldatud ja seksikas tsibi. Tõesti, mulle on siiamaani tundnud et kadestada võiks ühest küljest sind ja teisalt seda, kel iganes sind on keppida õnnestunud (sõltumata sellest, kas ta on sobiv mees v. mitte). Paratamatult see toob esile huvitava tõlgenduse minu poolt sellele, miks sobivat inimest on nii kuradi raske leida.
Sest inimesed takerduvad liiga kinni teatud idee fixe'idesse! Nende hulgas ka mingi suvaline tsibi, kelle puhul nad vaatavad, et oh jess, teda tahaks küll keppida! Aga keegi teine juba kepib teda ja siis ongi mehed õnnetud ja ka armukadedad. Tekib selline ebaterve obsessioon. Mõni naine võib lihtsalt nii ideaalne tunduda, et jääb tihti mulje, nagu paremat polekski eales võimalik leida.
Ma olen mõttes tihti spekuleerinud, et kujuteldavas minevikuolukorras, kui ma oleks olnud 5-6 aastat vanem ja üks sinu endistest kavaleridest ja mind oleks ühtäkki maha jäetud, olekski minu reaktsioon olnud selline: "No nüüd on küll terve elu paras antikliimaks, sest kust ma küll Irjast parema või kasvõi võrdväärse naise leian!". Igatahes ma ütlen, et tõesti, väga suur kiusatus on mõelda, et mingi naine, kasvõi Sina, Irja Vaher, on ideaal ja sellest paremini pole enam võimalik. Sarnane tunne on mind vähemalt ühe neiu puhul veel vallanud. Natuke luuseri tunne on küll, kui vaatad et mingi lahe tsibi juba on paarisuhtes ja sina kuival.
Tundub, et me elame neurootilises ühiskonnas, kus me ei suuda rahul olla sellega, mis meil on ja ikka tahame mingeid irratsionaalseid ideaale kätte saada. Üksi olemine pole ju maailma lõpp. Kahjuks sisendavad paljud, et on ikka küll. Ja tunnen, et olen isegi sellise haiglase massipsühhoosi mõju alla jäänud. Õnneks tunnen, et hakkan vaimselt tervenema ja kainenema sellest sotsiaaltingitud deliiriumist ja tervenemise eest pean ma tänama just sind, keda varem võis pidada miskiks kättesaamatuks ideaaliks!
Eluterve uskumus on pigem see, et isegi kui ma oleksin saanud 5-6 aastat tagasi sinuga deidil käia, oleks ma tõenäoliselt ka tajunud, et tegelt kõik ikka pole kuld, mis hiilgab ja tõenäoliselt oleks sa mind tasapisi suisa vihkama hakand. Mina aga just vajan tingimusteta aktsepteerimist, igasugune näägutamine on võõristav ja minu puhul on kerge leida aspekte, mis võivad tunduda häirivad. Ma tahaks küll olla armastatud, aga ma ei ole nõus hingehinda maksma selle eest!
See näitab, et kui ma tahan tõesti õnnelik olema, siis ma pean esiteks võitjana väljuma lahingust irratsionaalsete laialtlevinud uskumustega, mis dikteerivad ebarealistlikke ootusi, iha kättesaamatu järele ja teiste kadestamist. Ma tunnen, et see saab mulle olema pikk ja inetu tee, aga enamik inimesi peab sel käima. Kui nad üldse tahavad õnnelikud olla. Ühe jalaga olen juba väljas, aga teine jalg endiselt komistab.
Ja isegi kui ma oleksin nn. ideaalmees, nagu sind tajuti ideaalnaisena, siis tundub, et ma oleksin saanud üleliia palju tähelepanu valedelt inimestelt. See on aspekt, mille puhul on hea, et seda rõhutasid. Võibki olla nii, et just nendel tõrjututel ja nn. mustadel lammastel on mõnevõrra lihtsam leida sobiv inimene, kes suure tõenäosusega on enamvähem samasugune "heidik".
Mis puutub välimusse, siis võib olla nii, et ehk ongi ka nn. inetutel inimestel mingeid füüsilisi eeliseid, aga nad ei pruugi teada, kuidas neid rõhutada. On ju näiteks vaks vahet, kas prillikandja kannab koledate nõuka-aja raamidega prille või pigem neid, mis tänapäeva moestandarditele paremini vastavad. Ehk on enamus nn. "inetusest" tegelikult ignorantsus? Teadmatus sellest, kuidas näha välja, no kui mitte moekas siis ehk maitsekas vms? Ja kas ilusad naised pole mitte need, kes oskavad paremini kohaneda kehtivate esteetiliste eelduste osas? Sellised mõtted on mul küll olnud.
Ma lisaks siia niipalju, et minu ekskaasa Ingrid oli täiesti ebakonventsionaalne naine, tal polnud olnud eriti meessuhteid ja olemasolevad logisesid. Ütlen otse: keegi ei tahtnud Ingridiga eriti käia ega seksida, ta oli selline paksuke. Aga mina vaatasin, et sest tüdrukust võib asja saada ja sidusin ennast temaga (mulle meeldis, et ta oli maalt, arvasin millegipärast, et maatüdrukud on ausad). Kuigi minu ümber tiirutas ka palju teisi tüdrukuid. Valisin just Ingridi, sest tundus, et ta armastas mind. Ent tegelikkuses, nagu hiljem välja tuli, ta lihtsalt tahtis mind, tahtis nii väga, et oli nõus teesklema suurt armastust. Ja võttis sellega muidugi väga suure riski. Aga tema elas põhimõtte järgi: 22, viimane taks. Umbes nii, et kui selleks ajaks kedagi ei leia, siis jäädki üksikuks.
Ja mis oli minu jaoks naljakas, kui Ingrid muutus minu kõrval atraktiivseks teistele meestele, seda tunnistas ta ise, siis tekkis tal huvi ka kõigi nende teiste meeste suhtes. Mis oli minu jaoks kummaline. Et ta vahtis lõpuks ainult teisi. Ja nagu hiljem tuvastasin, ka seksis nende teistega. Ja millest ma aru ei saanud, et kui mina hakkasin samuti kõrvalt vaatama, siis sellega polnud ta nõus. Kuigi meie suhte esimestel aastatel, kui välja tuli, et ta mind päriselt ikka ei armasta, olime kokku leppinud, et sobivama partneri leidmisel lähme lahku. Seni elasime koos, mina kasutasin teda kui seksinukku (kes küll pirtsutas pidevalt ja oli muidu tõre) ja tema mind selleks, et poleks piinlik üksi väljas käia. Kui olla brutaalselt aus.
Ja kui ma siis lõpuks leidsin omale sobiva partneri, siis polnud ta üldse rõõmus (kuigi armastavalt partnerilt, või ka sõbralt eeldaks mõistmist, eksole). Siis ilmnes muidugi, kuiväga ta mind tegelikult vihkas, samas ihaldas. Päris perversne olukord. Umbes nii, et naine vihkab oma kõrgeid tikk-kontsi, loobib neid õhtuti vastu seina, aga samas ihaldab neid, kuna teab, et näeb neis hea välja. Mina olin sellised tikk-kontsad. Kellest Ingrid ei tahtnud mingi hinna eest loobuda. Ja kui nägi, et peab siiski loobuma, siis tegi kõik selleks, et keegi teine neid omale ei saaks. Üpris levinud käitumine.
Nii et, minuga samasse ämbrisse pole põhjust kellelgi astuda. Mingeid selliseid poolikuid suhteid pole mõtet viljeleda. Kui tundub, et partner pole õige, tuleb suhtele KOHE lõpp teha. Ja tõesti, viljeleda kas siis juhusuhteid või kui pole võimalik, osta seksi raha eest. Mis on ka turvalisem, sest pole ebaturvalisemat suhet, kui suhe petva, sobimatu kaasaga. Seda igas mõttes.
Ma mõtlen juba pikemat aega kuidas lahterdada meeste lähenemiskatseid ja seksimisettepanekuid, kas olla neist meelitatud või vastupidi, solvatud. Või olen lihtsalt kahepalgeline naine, kellele meeldib küll tähelepanu, aga kui nii otsesed ettepanekud tehakse, siis tekitan enda jaoks probleemi, miks mulle niimoodi külge lüüakse, kas ma näen välja "nii odav"? Inno, ehk oskad sa seda natuke valgustada mehena, kuigi arvan juba ette, et tegu on minu kompleksidega ja mehed nii enamjaolt ei mõtle. Noorena lasin end lihtsalt liiga paljudel ära kasutada ja ei suuda selle mõjusid endast heita ka nüüd 30-na.
Mis sellesse pessimismi puutub, siis ega ei saagi kunagi kõigile meeldida, kuigi konventsionaalne arusaam näeb ette vajadust meeldida kõigile. Tegelikkuses ei saada neid edu, kes püüavad meeldida kõigile, võtame kasvõi Hillary Clintoni näite.
Kui loobuda vajadusest kõigile meeldida ja leppida sellega, et sa võid meeldida vaid ühele, aga see-eest väga, on juba märksa lihtsam. Ja sealt on lihtsam juba muude asjadega edasi minna. Ja siis ei tundu enam katastroof, kui kõik, või isegi enamus su arvamusi ei jaga. Nad ei saagi jagada, sest kuigi mingis mõttes on inimesed ühesugused, võivad nad olla ometi väga erinevad. Eri taust, haridus, arusaamad.
Iga hinna eest kõigile meeldida tahtmine ja oma arvamuse pealesurumine on umbes sama, ma mõtlen sama tulemuslik kui koerale inglise keele õpetamine.
Tegelikkuses saadab inimest edu ja ta on palju õnnelikum, kui ta on selline nagu on, ja rahul endaga sellisena nagu on. See võib tunduda lihtsameelne, arvestades kõiki neid muutumismänge, aga keegi ei küsi, kas need inimesed seal mängudes on õnnelikud ka, ütleme aasta või paari pärast. Kui moes on juba uut moodu huuled, ja teaduse areng võimaldab veel rohkem ja põhjalikumalt muuta.
Ilmselt on televisioon ka üks põhjuseid, miks inimesed pole rahul sellega mis on, sest ekraanilt vaatavad vastu valdavalt ebaloomulikud, tugevalt meigitud, isegi lõigutud näod ja kehad, samas muudab televisioon selle ebaloomulikkuse loomulikuks, normiks, kuna paljud inimesed vaatavad seda ebaloomulikust korraga, kambas, kuigi eri "kuutides". Aga nad saavad kõik ühesuguse koodi. Televisioon kui efektiivne propagandavahend muudab meigitud ja lõigutud keha normiks, ja seda hoogustatakse takka a la Venetsueela lõigutud kaunitaride edu missivalimistel. Nii et paljud naised ei julge enam meikimata, lõikumata ja botox-süstimata kodust väljagi minna, muust rääkimata.
Anonüümsele 9:34:
ma arvan, et tegelikult pole nende meeste peale mõtet solvuda. Nad on hädas. Ja vajavad nö abi. Ja ju siis on midagi, mis neid Teie juures köidab, et nad nõnda ligi tikuvad. On lihtsalt teatud tüüp naisi, kes meeldivad kõigile, või ütleme paljudele, ilmselt sarnanevad mõne telenäoga, keda mehed oma fantaasiates ette kujutavad, kas siis unenägudes või onaneerides. Ja kui nende ees on kohe päris "ehe" tükk, siis loomulikult ei saa nad kiusatusele vastu panna. Mingi "odavuse" või sellisega ei pruugi üldse pistmist olla. Naine, kes paljudele meeldib, ei pruugi olla üldse "odav". Pigem on mehed nõus sellise naise eest, või ütleme sellise naisega koos veedetud aja eest rohkem maksma.
Näiteks kui Ingrid salenes, ja nägi välja nagu Sharon Stone (see filmi-sekspomm), ja seda sarnasust veelgi rõhutas, siis täheldasin, et mehed hakkasid tema ümber märksa rohkem tiirlema.
Ja mis asi on ärakasutamine? Tavaliselt inimene end niisama lihtsalt ära kasutada ei lase, ta tahab ikka midagi vastu ka saada. Kuigi ta ei pruugi seda viimast endale ja teistele tunnistada.
9:34 olen.
Jah, muidugi lootsin ma midagi vastu saada- orgasme, normaalseid suhteid jne, aga kuidagi õnnestus ikkagi paari aasta vältel jääda "tühjade kätega" ja sellest ka mu ärakasutatuse-tunne. Miks ma end jätkuvalt vahel odavana tunnen, arvan, et see on sellest, et ma ei suuda endale andestada seda lollust, kui sattusin ühe inimese tõttu väga halba olukorda ja inimeste sekka ning ei näinud ohumärke enne, kui oli juba hilja. See lõpes mu jaoks räige vägistamisega otse öeldes.
Mis on Ingrid Tähismaa ja Kadi Viljaku välimuses ilusat?
Jah, ma olen nõus sellega, et inetus on paljuski ignorantsus... Osad naised ehk lihtsalt tajuvad paremini, mis meestele meeldib ning aimavad nende mõtteid juba eos, mistap nad oskavad end ka ilusaks "teha". Kui siia lisanduvad veel ka tarkus ja oskus olla õrn, siis mehed on müüdud muidugi.
Aga ilu on - osaliselt - ka õpitav, ma arvan. Välimust saab kohendada, mitte kirurginoaga, aga kanda sobivaid riideid jne. Minu meestegaleriis on olnud väga palju nö ebakonventsionaalseid mehi, kes pole teiste naiste arust üldse ilusad olnud. Selliseid kõhnu luuletajaid siis ja üks pikk, kõhn ehitaja, kes oli ühtlasi transvestiit. Ma olen alati otsinud omapära ja omapära ongi mu arust seksikas. Ja andekus. Õigemini olen otsinud iseennast ja Inno ongi mina. Me mõtleme isegi samu mõtteid.
9:34+10:46, sa oledki vägistamise ohver siis? Seda on äärmiselt kurb kuulda. Psüühilised armid jätab selline jäle vägivallaakt eluks ajaks. Kuid siiski, sina ei ole süüdi et sinuga nii juhtus. Kuri on tihti kuri mitte selle pärast, mida ta teeb (sest pahateoga hakkama saanu võib hiljem pattu kahetseda, see on harvaesinev, aga võimalik), vaid sellepärast, et ta oskab vastutusest kõrvale hiilida, mõjutades psühholoogiliselt kas ohvrit ise end süüdistama või siis teisi süüdistama ohvrit. Kahjuks ei ole sinu vägistajal mitte mingit moraalset õigustust. Sellise julma naisevastase teoga saab hakkama ainult eriline psühhopaat ja väärastunud naistevihkaja!
Äkki sina Irja naisena oskad anonüümsele kommenteerijale veel midagi lohutuseks ja toetuseks õelda? Mulle tundub et tegemist on õnnetu naisega, kes on elult tõsise trauma saanud ja kellel võib olla raske ennast armastada ja usaldada ning mineviku haavadega toime tulla. Ma tahan, et ta suudaks jälle olla õnnelik ja endast lugu pidada hoolimata sellest, mis minevikus toimus.
Vägistamisohvrile -
ma olen sageli mõelnud, et kõige hullem, mis ühe naisega võib juhtuda, on vägistamine. Minu endaga pole seda juhtunud, küll aga juhtus mu parima sõbrannaga ja tal oli siis tükk aega lähisuhete loomisega probleeme.
Kõige suurem viga, mis sa võid teha, on mitte andestada endale. Milles sina süüdi oled? Et olid natuke liiga väljakutsuv? No siis olen mina küll sada vägistamist ära teeninud, sest olen pannud end sellistesse olukordadesse, et vähe pole. Mul lihtsalt vedas, et keegi mind hoovi ei vedanud. Vahel, mõtlen, ma lausa kerjasin vägistamist oma väljakutsuvate riietega.
Mul läks õnneks, sul mitte. Aga SÜÜDI ei ole ses mitte sina, vaid vägistaja, kes on kurjategija. Ohvritel on kalduvus ennast süüdistada, kuigi nad peaks kurjategija häbiposti naelutama ning neile piltlikult öeldes keevat vett kaela valama.
Usungi, et parim viis vägistamisest üle saada on lõpetada kohe enese süüdistamine ning tunda uhkust selle üle, et sa oled vaatamata sulle osaks saanud katsumustele hakkama saanud ning vastu pidanud.
Kaks Eesti politseinikku vägistasid minu õekese. Ma sain jälile,sain teada nende politseinike nimed ja tegin õele ettepaneku,et anname need raisad kohtu alla või pressime välja raha. Mu vanemad ja õde olid vastu,mul ei õnnestunud neid veenda,et kurjategijaid peab karistama.Omal ajal oli seadus selline kui meedias avaldatu põhjal selgub kuritegu,selgub kuriteo koosseis siis halduskohtunikul on õigus algatada kriminaalasi.Kirjutasin tegelikkuse keskuses kommentaariumis selle loo ära ja ükski neetud Eesti halduskohtunik ei võtnud kuulda.Rates kirjutasin samuti sellest ja ükski neetud eesti õigusorganite esindaja ei võtnud minuga ühendust.
Te kohtunikud olete raisad ja olge te neetud,imege mu m..ni idioodi kari!Eesti õigusorganid on läbinisti pederastlik organisatsioon!Mis siin imestada kui president on pederast!
Need kaks raiska rikkusid minu õe elu...mu õde ei ole saanud mehele ja tal pole ka lapsi...
mu teised õed ja vennad on lasterikaste perede vanemad...
9:34 jälle. Se toimus 1996a nii et sellest on juba 12a möödas ja mulle endale tundub, et elan suhteliselt elutervet elu, paljude aastate vältel ei mõelnud ma sellest üldse ja olin surunud kuhugi kaugetesse ajusoppidesse, hiljaaegu aga üks inimene, kellest ma seda poleks oodanud, kaevas selle mus jälle üles ja praegu tunnen end nagu lahtilõigatud haavaga ja esitan taas endale mõttetuid küsimusi, a´la mis ma oleks saanud teha, et seda ei oleks juhtunud..Ma ei süüdista end selles tegelikult, lihtsalt valus on. Elus on mul peale seda tegelikult hästi läinud, mul on olnud mitu pikka kooselu, nüüd olen abielus, armastatud ja kahe väikse lapse ema ning tundun omavat õnne üskkõik mis olukorrast tulla välja oma kahel jalal, nö "survivor". Ainult midagi mu sees on vist tõesti katki ja seda varju jään kandma endas ilmselt oma elu lõpuni.
Aga mis, kui sa oma kogemuse kuidagi sõnadesse paneks või üles maaliks? Mina olen tajunud, et kui ma oma kõige sügavamad läbielamised sõnadesse ehk siis luuletustesse olen pannud, siis mul on pärast seda alati olnud tunne, et see pole juhtunud mitte minu, vaid kellegi teisega.
Jubedaim kogemus oli näha oma isa surnuna korteripõrandal, poolik torjupp peos, mina talle südamemassaazhi tegemas, kiirabi, süstlad, reanimatsioon, defibrillatsioon, palju murelike nägudega arste... Aga ma kirjutasin selle üles ja see lugu hakkas elama oma elu, polnudki nagu minu lugu ühtäkki. Soovitan sama Sullegi. Pane kirja! Ja kui suudad, siis anna seda teistelegi lugeda. Usu, see aitab. Kirjuta kasvõi anonüümsena.
ma olen mõelnud sellele ja tegelikult mulle meeldibki väga kirjutada, mul on arvutis praeguseks päris palju erinevaid lugusi aga teistel teemadel, teistest ja endast kombineeritud inimestest, aga sellest pole ma julgenud lihtsalt veel kirjutada. Aga ilmselt on sul õigus, peaksin seda tegema ja ehk hakkabki kergem. Aga harrastan seda vaid enda tarbeks, vajadust oma mõtteid teistele lugemiseks välja anda ei tunne, see on lihtsalt hobi millega maandan end ja toimib mu puhul hästi..ja ilmselt pelgan kriitikat samuti :). Aitäh Irja.
Ah, ma tahtsingi küsida, et kas sa Irja vahel ka luuletad lihtsalt psühhoteraapia huvides? Paistab, et tõesti.
Minagi võtsin lühidalt pärast esimest kommentaari siin teema all, kui ma tajusin teatud masendust sellepärast, kuidas mulle tundus et me elame neurootilises ühiskonnas ja et ma kardan, et see neurotism on nii nakkav et võib lõpuks minugi maha murda lõplikult, sule kätte ja mõtlesin, et prooviks mingi luuletuse kirjutada sellest mida ma tundsin. Ma tõesti polnud ennast seni pidanud poeediks ega midagi, proovisin küll mingeid sõnu kirjutada aga 99% juhtudel tundus resultaat suht kräpp olevat. Siis aga ma mõtlesin, et pohui, kirjutan mis iganes välja tuleb, ja hakkaski kergem! Plaanin sulle järgmine kord kui me kuskil Inno ja sinuga kohtumise kokku lepime, selle ka sulle ette lugeda, sest tahaks kindlasti teada et kuda sa seda poeedina hindad. Igatahes vähemalt eesmärgi ta täitis minu jaoks. Ma uskusin et on vaja mingit spets poeedi annet. Aga nüüd liigub mõte ses suunas, et vaja võib kõige rohkem olla siiski vaid ennast.
Mis puutub sellesse väljakutsuva riietuse teemasse, siis mul tekkis küsimus, et kas sa tõesti mõtlesid, et sa peaksid olema veelgi seksikam välimuse poolest, kui sa juba olid? Oli su eesmärgiks varem tõesti mehi lantida vms? Et siis sellest tingituna ühest küljest ekstensiivne meik, ja teisest küljest nt. fuck-me seelik ja fuck-me saapad. Või suisa tundsid, et su enda loomulikust ilust jäi nats väheseks ja sa arvasid, et mehed tahavad just meigitud ja "särama" löödud naisi? Kas oli suisa mingi aspekt sinu välimuse juures, mis sulle tundus et võiks teistmoodi olla, millega sa ehk niiväga rahul ei olnud? Kuidas olid seotud sinu välimus(e timmimine) ja sinu nn. purr-leazing "karjäär"?
Tore, et sain aidata :). Kirjuta see elamus enda jaoks läbi, siis ta hakkab oma elu elama ja laseb sinust lahti. Soovin südamest, et Sul läheks hästi.
Jah, soovitan minagi sulle anonüümsele seda kirjutamist. Nagu juba enne mainisin, oli sest mõnda aega tagasi mulle endalegi kasu. Polegi vaja avalikult kirjutada. Kriitikaga toimetulek õpitav tegelt. Plaanin isegi edaspidi võtta sule kätte ja kribada miskit luulet, kui midagi kehvasti peaks minema või üldse crap tuju tuleb peale. Iseendale psühhoteraapia tegemiseks pole vaja mingit erialast haridust. See võib olla suht lihtne. Nii et soovin kah omalt poolt sulle kõike head! :)
Postita kommentaar