Noor advokaat nimega Maksim istub nukralt oma tühjas kontoris, närib kuivetanud leivakannikat ning vahib, kuis ämblikud toanurkades rõõmsalt võrke punuvad.
Oo, alles see oli, mõtleb Maksim. Alles see oli, kui töötasin mainekas advokaadibüroos nimega Pede ja Sittman ning kliente toodi mu juurde lausa hõbedase kandikuga! Elu oli noobel, käisin söömas kõige peenemates söögikohtades, lustisin kõige lahedamates ööklubides ning magasin kõige ilusamate meestega. Aga siis, mnjahh, tegin ühes kohtuasjas rumala vea ning Pede otsustas mu lahti lasta. Protestisin küll, et mul on magistrikraad mainekast Manchesteri ülikoolist, aga Pedet see ei huvitanud. Ta ütles, et lolli advokaati nemad omale ei taha ja ma olin ta ka ära tüüdanud. Tal oli uus noor poiss, kellega ta vallatles.
Tulin tulema. Oi, kui raske see oli. Emmu ja issu kurvastasid kohutavalt, sest nad olid ikkagi mu Manchesteri ülikooli kraadi eest roppu raha maksnud. Ja see kraad oli veel filosoofias! Emmu ütles mulle, et minust võib saada sama hea filosoof kui Friedrich Nietzsche, veel paremgi, ja ma uskusin teda. Pingutasin kõvasti, tuupisin nii, et vere maitse suus, ning lõpuks oli mul see kraad käes. Aga nüüd, näe, kasu ei midagi. Mitte keegi mind oma büroosse ei taha. Pidin looma iseenese büroo ja siin ma olen. Istun siin. Ja närin sedasamust kuivetand käärukest. Emmu pidi raha saatma, aga see pole veel kohale jõudnud. Oehh.
Aga mis see siis on? Uksekell! Kas tõesti lõpuks klient? Juhhei, keegi siiski usub minusse! Sisse astub pikka kasvu habemik ja köhatab. Ma tõusen püsti ning teen lugupidava kummarduse. Katsun mitte väga lipitseda. Tähtis on, et mõjuksin auväärsena.
Mees ütleb, et ta nimi on Mart ning et mind, Maksimi, on valitud ühe väga tähtsa ülesande juurde. Mees ütleb, et ta esindab üht väga tähtsat ning mõjukat meediakontserni nimega Shitstedt ning sel Schitstedtil oleks just minu, Maksimi, abi vaja, sest neid ründab üks hull mees, kelle nime ma teile ei ütle. Edaspidi nimetan teda lihtsalt: Hull Mees. Sedasi. Ma kortsutan kulmu ja sügan kukalt, olen kuulnud, et sedasi on võimalik mõjuda auväärsena, ning teatan mehele, et kuigi mul on parasjagu kiire, palju kliente, pole jõudnud isegi kontorit ämblikuvõrkudest koristada, olen ma siiski nõus teda aitama. 30 000 ettemaksu, palun, lisan väriseva häälega. Kas küsisin äkki liiga palju?
Mees noogutab, võtab taskust pataka raha ning ulatab selle mulle. Me loodame teie peale, härra Maksim, ütleb ta siis ja paneb mulle käe õlale. Mul on tegu, et mitte nutma puhkeda. 30 000 krooni, raisk!
Tähtis mees lahkub ning suleb enda järel ukse. Ma lausa hüppan oma kirjutuslaua taha ning teen lahti arvuti. Püüan kangelaslikult meelde tuletada, mida mulle ülikoolis esindamise kohta räägiti. Meenub isalt kuuldud aforism, et ära ütle mulle, mida ma ei tohi teha, vaid kuidas ma pean seda tegema. See on sinu hetk, Maksim, sisendan endale, ära nüüd verest välja löö.
Guugeldan Hullu Mehe nime ning minu üllatuseks ilmub arvutiekraanile suisa 100 000 tulemust. Olen hämmingus. Loen tähtsatest paberitest, et Hull Mees vaidleb enda Seksihulluks nimetamise vastu, tähtis firma Shitstedt on aga teda just Seksihulluks nimetanud. Avastan oma pahameeleks, et Hull Mees on ka prostituute külastanud. Minu emmu ütles mulle alati, et mehed, kes, khm, litside juures käivad, ei kõlba kuhugile ning põlevad põrguleegis. Otsustan kõik leitu internetist välja printida ning mul kulub seks kogu öö. Avastan hommikul, et olen oma kirjutuslaua kohale magama jäänud ning kõik paberid on lootusetult sassis. 30 000 krooni on, taevale tänu, siiski veel mu higises peos.
Jätkub...
8 kommentaari:
väga hästi kirjutad! :)
väga rumalalt ja labaselt kirjutada.
P.S. eelkommijale - kui tahad ILUkirjandust lugeda, osta raamatuid. Või kui ei jaksa või ei raatsi, võta raamatukogust.
Maitse asi. Minu arvates just lõbus satiir. Mida meil ongi vaja arvestades millised idioodid meil ühiskonnas prevaleerivad. Miks mitte nende üle irvitada?
Lp stereom! Kes on küll "need idioodid", kelle üle sa pead õigeks irvitada? Miks võtab keegi endale õiguse nimetada idioodiks inimest, kelle nime ta eile-täna esimest korda kuulis - siinkohal pean otseloomulikult silmas advokaat Maksim Greinomani (ja ärge tulge ajama pläma stiilis, et kus on öeldud, et tema on selles "ilukirjanduses" Max). Või pead õigeks irvitada Hullu Mehe üle (kes loomulikult EI OLE Inno Tähismaa)? No hää küll, Mart, kellel on habe, aga mitte perekonnanime, tema ei tule arvesse, idioot selline ja homo ka nagunii!
Tänud, stereom. Aga selle järgmise kommentaari kirjutas küllap me Maksimka ise, kes loeb piinliku hoolega me blogi. Ta ju sest pea kõik leheküljed välja printinud ning kohtule tõeditena esitanud ;)
Ei, 2:32 PM on arvatavasti eestlase kirjutatud, kuid pange tähele 11:06 AM postitust:
väga rumalalt ja labaselt kirjutada.
Pakun, et see on mitte-eestlase kirjutatud. Eesti keel on raske keel igasuguste huvitavate käänetega. Kas tõesti juuraguru Max ise? :)
Mõnusas stiilis kirjutis.
Maksimka on mehe nimi,kui ta magas meestega siis on ta pede.
Pedeuudistest tahaks välja tuua ühe tõsielu loo mille tunnistajaks olin laupäeval.
Laupäeva õhtal toimus järjekordne Eestlaste kokkutulek Dublinis.
Kõik oli ilus ja kena,lugusid esitas DJ,kõik puhta Eesti disko hittparaad,ka kümne aasta tagusid lugusid lasti,rahvas tantsis pööraselt ja oli õnnelik.
Ühe laua taga istus üks perekond isa-ema ja imekaunis tütar,blond noor sale nagu luuavars,pisut liiga ära näljutanud teine.
Toda ema koos tütart nägin varemgi linnas,nood olid kuidagi pinges ja tõrksad.Ka peol nad istusid pinges ja ilma hea tujuta,tütart ei võetud tantsima vaatamata tema ilule ja puutumata noorusele. Isa oli ülemeelikus tujus,küllaltki purjus,nägu peeretas peas. Ühel hetkel ta hakkas maha kiskuma oma pükse,laskis lahti püksirihma ja alla vajuvate pükste alt paljastus...hõbedased aluspüksid mis teps polnud meeste aluspükste moodi,nende lõige meenutas miskit naiste stringide oma,puusad ja taguots ei olnud kaetud aluspükstega,seda oli näha puusa peal olevast aluspükste lõikest.Ei saanud aru mis materjalist olid nood "aluspüksid" jusktui oleksid nood olnud plastmassist või kilest või vakstust igatahes mitte puuvillast vms.Peale seda katset näidata oma taguotsa rahvale(võib-olla ta näitaski,ma ehk ei pannud tähele) too pereisa kadus minema peo pealt.
Mida ma tahan öelda? Miks too pereisa,kes arvatavasti oli pede,oli sellises imelikus õnnes ja samas tema tütar ja naine nõnda õnnetud? Miks ta ei ole kas suutnud või tahtnud teha õnnelikuks oma peret? Kuidas sai pereisast pede? Miks ta peo ajal ei hoolinud oma naise ja tütre tujust,miks ta ei heitnud nalja ega püüdnud tõsta nende tuju?
Miks kiskus maha oma pükse normaalsete inimeste peol? Kas peded oma pidudel kisuvad maha püksid ja siis näitavad teineteistele oma taguotsasid?
neetult hea lugu:) võib kindel olla, et ka maksim käib kaeb siin vahest uuemaid uudiseid.
Postita kommentaar