Eesti kaitsevõime edu pant- koerad

Väljavõte Tartu varjupaiga kodukalt.

Et siis niimoodi. Pühendan selle kirjutise Andrus "näksip" Ansipile. Ning ühtlasi mõeldes Ilmar Raagile, kes peab, 50 kg turjal, mööda metsi jooksma, selle asemel, et häid filme teha, mida ta ilmselt paremini oskab ja suudab kui püssiga metsas kamraade taga ajada.

Ja kui mõelda, et sõjapidamine, vähemasti selle elementaarsem vorm, on üks paras madalalaubaline tegevus. Mis sobib rohkem inim-loomadele, kes muud teha ei oska või ei suuda. Aga milleks neidki kahurilihaks koolitada?! Või ütlete, et Eesti kaitsevägi, praeguse kontseptsi järgi pole kahuriliha?! Vaielge siis palun vastu!

Ja miks peaks, ütleme, noored andekad tulevased teadlased 9 kuud kusagil madalalaubalises keskkonnas vegeteerima, oma kallist aega raiskama, riskima oma tervise ja eluga, selmet oma tähtsat teadustööd ja avastusi teha. Teha seda, milles nad on parimad, mitte seda, mida nad suudavad vaevaliselt või mitte üldse. Ja jätta see sõjapidamine, kui üks loomalik tegevus, loomadele.

Miks ei võiks kasutada selleks, sõjapidamiseks siis, koeri. Kes sigivad palju kiiremini kui inimene. Kes on juba 2-aastaselt võitlusvalmid. Ja kes praegu igavlevad varjupaikades, kus neid üksteise järel magama pannakse, või murravad külades igavusest lambaid. Miks ei võiks nad teha midagi kasulikku?! Koeri on ennegi teenistus-otstarbel kasutatud. Nad on koolitatuna vilkad ja sõnakuulelikud. Võtame kasvõi teleseriaalist tuttava politseikoera Rex. Või narkokoerad lennujaamades. Või piirivalvekoerad. Miks ei võiks neid kasutada politseis?! Et patrullis pole mitte kaks inimest-politseinikku, vaid üks inimene ja üks koer. Näiteks, kas kujutate ette, kas see 200-pealine röövlibande, kes möödunud kevadel Tallinna vanalinna laastas, kas ta oleks seda teinud, kui neile oleks turja saadetud sadakond, või isegi kümmekond koera!? Erivahendid, mida politseinikel polnud pronkskriisi ajal käepärast, on koeral alati kaasas. See, mida ei suutnud terve kari inim-politseinikke, oleks koerad ajanud korda mõne minutiga. Ja ka kõik ülejäänud venkud oleks sealt samba juurest olnud kadunud kui juulikuu lumi. Kas poleks? Ja pealegi, kes korra koeralt näksida saanud, see enam ei tule. Või kuidas see ütelus käiski?

Ja miks mitte kasutada koeri sõjaväes?! Loetud aastatega on võimalik püsti panna 100 000 pealine korralikult treenitud koerte armee! Ja kujutage veel ette, kui nad varustada kaasaegsete GPS seadmete, kaamerate, ööjälgimisseadmete, laserite ja väikeste kuulipildujatega. Mida siis juhivad inim-operaatorid kusagilt keskusest. Isegi Ansip teab, et "kes korra näksida saanud, see enam ei tule"! See võikski olla koerte-armee lipukiri. Ja nii nagu pagesid kabuhirmus 1988. aasta veebruaris inimesed Tartu tänavatelt, mis te arvate, mis suudab lõupenide vastu vaenlase isikkoosseis. Eriti veel sellistes metsastes tingimustes nagu seda on Eesti territoorium. Kas peale jääb koer või inimene? Aga miks mitte ka seal, kus praegu eesti poisid hukkuvad, Afganistanis ja Iraagis.

Pealegi, koer on truu. Truu sellele, kes teda toidab. Oma peremehele. Täidab vastuvaidlematult käsku. Ei lase end ära osta, ära meelitada. Kas te arvete, et koer poleks valmis end, oma elu Eesti iseseisvuse eest ohverdama, et peremehele heameelt valmistada? Kas seda teeks Eesti sõdur? Ja kas te arvate, et koer reedaks mõne sõjasaladuse, kui ta peaks vangi langema?

Niisiis mõelgem selle peale.