Saabus selline tagasiside:
Tere Inno ja Irja,
mulle on jäänud mulje, et paljud Eesti nn prostitutsiooni vastased võitlejad tahaksid siin kehtestada mingi Rootsile sarnase seaduse. (Seksi ostmise kriminaliseerimine) Sest see olla nii hea ja efektiivne ja vähendavat prostitusiooni ja tegevat samas prostituutide elu paremaks!
Ja avalikult justkui paistaks nagu on Rootsis kõik selle seadusega rahul.
Arvasin, et teid võib huvitada, et nii see siiski pole. Rootsi feminist Petra Östergren (www.petraostergren.com) arvab, et prostitusiooni vastane võitlus on Rootsis silmakirjalik ja prostituutide huve kahjustav.
Tema artikkel http://www.petraostergren.com/content/view/44/108/ (ja veidi ka http://www.sans.nu/engelska/lies.htm)
Kuna tundub, et Eesti ajakirjandus soovib näidata Rootsi seisukohta prostitusiooni suhtes ühtsena ega soovi näidata teisi arvamusi siis saadan teile ka kiiruga tehtud artikli tõlke. Ehk toetab see teid teie arvamistes ja tegudes.
//jõudu ja jaksu
k
**************************************************************************************************************************
Sekstöötajate kriitika Rootsi prostitutsiooni poliitika kohta.
Selles artiklis ei vaatle ma kompleksset küsimust: kas prostitutsioon on sotsiaalselt või muul viisil soovitav; selle artikli eesmärgiks on pigem esitada Rootsi naissoost sekstöötajate kogemusi ja arvamusi. Mind teeb murelikuks, et naisi, kes on prostitutsioonipoliitika keskmes, kuulatakse liiga harva ning et nad tunnevad end diskrimineerituna. Kui naiste võrdsed õigused on tähtsad, siis peaksid just sekstöötajate endi kogemused olema meie diskusiooni keskmes ja seda sõltumata sellest, mis arvamus kellelgi prostitutsioonist on.
Seksteenustest kasusaamise vastane seadus ja hiljutine seadus (1999. aastast), mis keelab seksteenuste ostmise, on kaks peamist vahendit, kuidas Rootsi riik prostitutsiooniga „võitleb". Rootsi poliitikud ja feministid on uhked riigi prostitutsioonipoliitika üle. Nad rõhutavad, et sellel on positiivsed tagajärjed. Sekstöötajad arvavad teisiti. Enamik intervjueeritud Rootsi naissekstöötajatest, väljendasid äärmist rahulolematust oma juriidilise ja sotsiaalse olukorra üle. Nad tunnevad end ohustatuna ja diskrimineerituna just nende seaduste poolt, mis pidid neid kaitsma. Need seadused tekitavad naistele tõsist emotsionaalset stressi.
See artikkel põhineb minu intervjuudel, mitteformaalsetel kõnelustel ning kirjavahetusel paarikümne sekstöötajaga alates 1996. aastast ning Rootsi meedias avaldatud sekstöötajate intervjuudel. Lisaks on kasutatud materjale intervjuudest inimestega, kes töötavad seksi eest narkootikumide ostuks raha teenivate naistega (paljud viimastest on lisaks ka kodutud).
Artikli lõpus on toodud kokkuvõte Rootsi võimude poolt tehtud uuringutest, mis vaatlesid uue seaduse (Seksiostu kriminaaliseerimise seadus) mõjusid peale selle rakendamist.
Seksteenuste müümine ei ole töö
Ametlikult ei peeta Rootsis sekstööd tööks. Pigem nähakse seda kui sotsiaalset pahet ja meeste vägivalla vormi naiste üle. Naisi, kes müüvad seksi peetakse riigi kaitset vajavateks ohvriteks. Sekstööd tegevatest meestest ja transvestiitidest (transgender) räägitakse harva. Võttes ülesandeks parema ja veelgi võrdsema ühiskonna loomise, otsustas Rootsi riik, et prostitutsioon peab kaduma. Harva söandab keegi selle eesmärgi kohta mõne uuriva küsimuse esitada.
Seksist kasusaamise vastane seadus (The law against procurement)
See seadus keelab sekstöö siseruumides(indoors), töötamise kollektiivis, teiste sekstööst kasu saamise ning reklaamimise. Mõned intervjueeritud naised väljendasid rahulolu selle seaduse mõjuga ekspluateerivate sutenööride vastu ja neid on viimasel kahel kümnendil Rootsis vähe olnud. Teised sekstöötajad peavad aga seda seadust diskrimineerivaks. Naised arvavad, et neil, nagu igal teisel töötajal või äriinimesel peaks olema õigus mõistlikule töökeskkonnale, kollektiivis koos töötamisele, oma äri reklaamimisele, ettevõtte loomisele jne...
Seksist kasusaamise vastase seaduse tõttu on sekstöötajad sunnitud valetama, et endale ruume rentida, vastasel juhul küsitakse neilt mõõdutundetult suurt renti. Nad tunnevad pidevat avastamise hirmu. Naised kurdavad, et peavad sageli kolima (kui paljastatakse) ning et majaomanikud ja „rendileandjad-sutenöörid" kohtlevad neid halvasti. Mõned naised eelistavad kohtuda oma klientidega tänaval. Teised leiavad selle liiga alandava olevat.
Enamik naisi kellega olen rääkinud sooviksid tööta koos teistega. Seda selleks, et oleks ohutum ja et saaks teineteisele toeks olla. Nende arvates on ebaõiglane, et nad ei saa seda teha. Üksi töötamine tekitab hirmu
See seadus teeb sekstöötajal igasuguse kooselu raskeks, sest on illegaalne saada teise inimese sekstööga teenitud raha. Sekstöötajatel on raske omada perekonda, sest neid peetakse halbadeks vanemateks ja nad võivad kaotada oma vanemlikud õigused, kui saadakse teada, et nad müüvad seksi.
Seksi ostmist keelav seadus (The law against purchasing sexual services)
Uut seadust, mis keelab seksi eest maksmise, kritiseerivad sekstöötajad karmilt. Nende arvates on see seadus paradoksaalne, ebaloogiline ja diskrimineeriv. See takistab nende tööd, seab nad ohu ja stressi alla.
Naised, kellega olen rääkinud, väidavad, et seaduse taga olev arutlus on ekslik. Kuidas saavad poliitikud väita, et ainult kliente karistatakse ning neid kaitstakse? Seadusel on sekstöötajatele peamiselt negatiivne mõju. Mõned märkisid, et kuigi mõni mees võib trahvida saada, jätkab enamus seksi ostmist nagu ennegi – ja kõige rohkem kannatavad naised ning sekstöötajad.
Sekstöötajad väidavad, et uue seaduse tulemusena on neil nüüd raskem kliente hinnata. Kliendid on stressis ja hirmunud ning läbirääkimised õues peavad nüüd kiiremini toimuma. Tõenäosus jääda ohtliku kliendi küüsi on seega palju suurem.
Seaduse tõttu tunnevad naised end tänavatel jälitatuna politsei, sotsiaaltöötajate, meedia ning aeg-ajalt isegi prostitutsioon vastaste aktivistide poolt. Nende arvates ei saa seda aktsepteerida. Üks sekstöötaja kommenteeris, et ühegi elukutse esindaja ei lepiks „politsei patrullimisega oma töökohal".
Uue seaduse tulemusena on sekstöötajad nüüd palju ettevaatlikumad politsei poole pöördumisel, kui neil on probleeme kurja kliendiga. Nad ei taha enam, et neid sunnitaks kliente paljastama.
Kuna sekstöötajaid on nüüd tänavatel vähem ning nad on kartlikumad, siis on kunagi hästi toiminud naistevaheline mitteformaalne infovahetusvõrk nõrgenenud. See tõttu ei suuda nad enam üksteist ohtlike klientide eest hoiatada ega teineteist enam nii hästi toetada kui varem.
Naised teatavad, et hinnad on tänavatel langenud, sest kliente on vähem ja konkurents suurem. See tähendab, et suuremas rahahädas naised lepivad nüüd ka mitteturvalise seksiga ning nõustuvad selliste seksi vormidega, millest nad muidu oleks keeldunud. See omakorda viib madalamale enesehinnangule ja suuremale riskile haigestuda. Need naised, kes on kolinud pakkumisega interneti märgivad positiivse küljena, et nad on saanud hindu tõsta. Kuid seda kasu on saanud ainult mõned sekstöötajad. Kõige haavatavamas positsioonis sekstöötajad ründab see seadus kõige rohkem.
Suurte linnade tänavatel töötavad naised väidavad, et „pervertidest" kliente on nüüd suhteliselt rohkem, samal ajal kui „head ja kenad" kliendid on kadunud. „Perverdist" klient on isik, kes soovib vägivaldset seksi vormi, seksi koos väljaheidete või urineerimisega, või kes proovib sekstöötajat häbistada, alandada ja vägistada. Samuti keeldub selline klient sagedamini preservatiivi kasutamisest. Kuna tänavatel on vähem kliente, ei saa varasemast erinevalt paljud naised, kes vajavad raha narkootikumide ostuks sellistest klientidest enam loobuda. Need naised räägivad, et „meeldivad" kliendid on kas arreteeritud või pöördunud internetti seksuaalsete teenuste saamiseks. „Perverdist" kliendid aga teavad väga hästi mida teha, et mitte lasta end arreteerida ega mitte trahvi maksta – tuleb lihtsalt eitada, sest vaieldamatut tõendusmaterjali nagunii pea kunagi ei ole.
Sotsiaalne kohtlemine
Teine sageli mainitud kaebus on see kuidas sekstöötajad tunnevad end üldiselt võimude ja ühiskonna poolt kohelduna. Kõik sekstöötajad kellega rääkisin, kurtsid prostitutsiooni stigmatiseerimist (häbimärgistamist), mille järgi kõik sekstöötajaid vaadeldakse kui ohvreid - kui nõrku, räpaseid, vaimselt haigeid, alkoholi või narkootikumide sõltlasi. Koos keerulise seadusandliku olukorraga paneb see suhtumine sekstöötajad oma tegelikku tööd varjama ning see läbi suurt hirmu tundma, et nende tegevus võib avalikkuse ette ilmuda. Nad teevad kõikvõimaliku, et hoida oma anonüümsust. See paneb mõned naised valetama oma sõpradele, perekonnale ja naabritele.
Sekstöötajad ütlevad, et tunnevad ennast riigi poolt sandistatute ja mitte respekteeritutena. Nad väidavad, et nende kodanikuõigusi rikutakse. Mitmed nende hulgast väitsid, et nemad on oluline osa ühiskonnast ja et ka nemad panustavad ühiskonda, samal ajal kui nad ise on sisuliselt ühiskonnast välja arvatud. Sekstöötajad tunnevad ka, et neid on ilma jäetud sotsiaalsete hüvede süsteemist, mida saavad nautida kõik teised Rootsi kodanikud.
Mitmed sekstöötajad väidavad, et tunnevad end poliitikute, feministide ja meedia poolt ära kasutatutena. Nad arvavad, et sekstöötajaid pannakse tähele ja kuulatakse ainult siis, kui nad ütlevad poliitiliselt korrektseid asju, s.t et prostitutsioon on õõvastav, et nemad on ohvrid, et nad on lõpetanud seksi müümise ja ei tee seda enam mitte kunagi ning et nad on õnnelikud Rootsi prostitutsiooni vastase tegevuse üle ja tänulikud selle seaduse initsiaatoritele.
Sekstöötajad tunnevad, et neist vaadatakse üle otsustamisel, seaduste loomisel jne... ning nad leiavad, et see on ebademokraatlik. Nad küsivad, kas on mõnda teist sotsiaalselt gruppi, kelle arvamust nii püsivalt ignoreeritaks, neid puudutavate otsuste tegemisel ühiskonnas.
Sekstöötajad väidavad, et ei saa võimudelt abi või siis saavad seda väga vähe, pigem jäetakse nad oma probleemidega üksi. Mõned arvavad, et ainult need naised võivad saada mingit abi, kes lubavad sekstööst loobuda.
Enamus intervjueeritud sekstöötajaid tõrjus tagasi arvamuse, et nende töö on loomuomaselt halb ja et nad peaksid saama ravi või mõneks teiseks ametiks ümber õpetatama. Nad tunnevad, et ühtegi teist ametigrupi sellisel viisil ei koheldaks. Sekstöötajad ütlevad, et vastupidiselt ametlikule arvamusele ei kannata nad mitte oma klientide läbi vaid riigi tegevuse läbi. Mitte ainult sellepärast, et neid ei võeta kuulda, et riik sunnib neid ohtlikku olukorda, et riik sunnib neid kriminaalse maailmaga koos töötama, vaid ka seetõttu, et tekitatud avaliku suhtumise tõttu ei saa nad oma tööst rääkida, võtta sõna nendevastase ebaõigluse vastu ega organiseeruda.
Tervise probleemid
Kõik naised, kellega rääkisin tunnistasid emotsionaalset stressi nii uus seaduse kui ka neile osaks langenud sotsiaalse kohtlemise tõttu. Nad peavad end varjama, valetama ning kasutama erinevaid identiteete. Nad kardavad ahistamist ning et põlu alla võivad jääda nii nad ise kui nende lapsed ja partnerid.
Stressi tekitab ka nende ebakindel ja haavatav finantsiline olukord. Kuna enamik naisi ei maksa makse, siis muretsevad nad et, mis saab siis kui nad pensionile jäävad. Nende pensionid on väikesed ja vaevalt piisavad ära elamiseks. Kui nad haigestuvad, peavad nad edasi töötama, või elama kogutud säästudest kui neid on, nad ei saa kasutada haiguserahasid nagu teised töötajad. Maksupoliitika on ebaselge ning linnast linna erinev. Mõned kohalikud maksuametid jätavad sekstöötajad tähelepanu alt välja, teised otsivad sekstöötajad üles ning maksustavad neid suvaliste hinnangute alusel. See paneb sekstöötajad muretsema. Mõned neist on maksustamise protseduuri katastroofiliste tagajärgedega läbi teinud. Teised olid sellest ainult kuulnud ja muretsesid, mis juhtub, kui järg peaks nendeni jõudma.
Sekstöötajad räägivad, et nende stress seksi ostmise vastase seaduse tõttu suurenenud. Sekstöötajad kardavad nüüd paljastamist rohkem ja muretsevad rohkem tuleviku pärast. Sekstöötajad tunnistavad, et tunnevad nüüd rohkem hirmu, neil on rohkem unehäireid, keskendumis probleeme, aga ka söömishäireid ning alkoholi- ja uimastiprobleeme.
Sekstöötajad, keda intervjueerisin tunnistasid uued seaduse tagajärjena suurenenud jõuetuse ja allaandmise tunnet. Nad tunnevad, et „ei tasu vaeva" püüda süsteemi (või selle otsest mõju nende eludele) muuta ja et mitte keegi ei toeta neid ega võta sõna nende kaitseks.
Mida nad tahavad
Sekstöötajad on vihased Rootsi poliitikutele peale, kes nende arvates praalivad ja räägivad valesid teiste riikide ees uue seaduse toime kohta. Nad tahavad, et teised riigid saaksid teada „tõe" uue seaduse mõju kohta. Samuti soovitavad nad kindlalt teistel riikidel mitte vastu võtta sarnaseid seadusi.
Kuigi ainult mõned neist kellega rääkisin, väitsid, et nad tunnevad detailselt Madalmaade ja Saksamaa prostitutsiooni seadusi, rääkisid nad kõik neist seadustest positiivselt. Nad soovivad, et Roootsi seadustakse prostitutsiooni (või vähemalt dekriminaliseeriks selle), et loodaks sekstöötajate liidud ja organisatsioonid, et lõpeks nende häbimärgistamine, ja et nad saaksid samad õigused ja kohustused kui teised naised ja kodanikud.
Paistab, et naised, kes müüvad seksi oma uimastisõltuvuse toetamiseks, peavad keskmisest vähem sekstööd positiivseks elamuseks ning normaalseks ametiks. Kuid nemad on täpselt sama kriitilised Rootsi seaduste ja poliitika suhtes. Nad tahaksid paremat juurdepääsu metatooni või subtexi programmidele, mida praegu ainult vähesed saavad.
Ametlikud raportid
Kolm ametlikku raportiti, mis koostati peale seksi ostmist keelava seaduse vastuvõtmist väljendavad samasugust kriitikat kui minu respondendid. Aasta peale seaduse kehtestamist tegi Rahvuslik Kriminaalpreventsiooni Nõukogu (National Council for Crime Prevention (Brottsförebyggande rådet)) uurimuse uue seaduse mõjust ja tagajärgedest. Ka Rahvuslik Tervishoiu- ja Sotsiaalküsimuste Amet (National Board of Health and Welfare (Socialstyrelsen)) tegi uurimuse uue seaduse kehtimise esimesest aastast. Nende ülesandeks oli dokumenteerida infot prostitutsiooni levimise kohta. Rahvuslik Politseiamet (National Police Board (Rikspolisstyrelsen) ) avaldas raporti, kus võeti kokku informatsioon uue seaduse kahe esimese aasta mõjust. Nende ülesandeks oli uurida seaduse rakendumist ning leida uusi meetodeid prostitutsiooni vastases võitluses.
Kõik need raportid leidsid, et tänavaprostitutsioon vähenes otsekohe peale uue seaduse kehtestamist. Need rapordid hindasid, et prostitutsiooniga tegelejate hulk vähenes, kuigi Kriminaalpreventsiooni Nõukogu aruandes öeldakse, et täpset numbrit, näiteks Stockholmi kohta on võimatu öelda, sest tänavaprostituudid on kolinud teistele tänavatele hõivates seega suurema pindala kui varem. Kõik raportid väidavad, et pole mingit tõendit, et prostitutsioon tervikuna oleks vähenenud. Varjatud prostitutsioon on arvatavasti isegi suurenenud.
Kõik rapordid räägivad probleemidest, mida uus seadus on tekitanud. Politseiamet kirjutab, et tänavatele jäänud sekstöötajatele on saabunud rasked ajad. Põhjuseks on nende arvates vähenenud klientide arv, hinnad on all ja konkurents naiste vahel karm. See sunnib sekstöötajaid kõrgema tasu eest nõustuma kondoomidest loobuma ning sunnib neid varasemaga võrreldes suurema arvu klientidega nõustuma (sest hinnad on madalamad). Tervishoiuameti küsitlusele vastajad (kellest keegi ise sekstöötaja ei ole) arvavad, et naissekstöötajad on nüüd raskemas olukorras kui varem ning, et neil on nüüd hädaohtlikum. Ostjad on „halvemad" ja ohtlikumad kui varem ning naised kes ei saa lõpetada ega oma tegevusega mujale minna, sõltuvad nüüd nendest ohtlikest meestest, sest vähenenud nõudluse tõttu ei saada enam kliendist loobuda. Isegi need seksi ostjad, kellega õnnestus küsitlust läbi viia arvasid, et seadus mõjutas eelkõige neid naisi, kes olid niigi juba sotsiaalselt kõrvaletõrjutud. Politseiameti uurimuses viidatakse tervishoiu süsteemi töötajate murele sekstöötajate halveneva tervise ja seksuaalsel teel levivate haiguste pärast.
Politseiameti uurimuses on ka ära toodud, et uus seadus on teinud raskemaks teiste sekstöö arvelt kasusaajate süüdimõistmist. Varasemal ajal õnnestus vahel kasutada ka seksi ostjate tunnistusi. Kuid need mehed ei soovi enam koostööd teha, sest on ise samuti kriminaalselt karistatava teoga hakkama saanud. Politseiameti raportis tuuakse ka välja, et sekstöötajad on uue seaduse valguses langenud kunstlikku „halli tsooni". Naissekstöötaja müüb seksi, kuid see ei ole karistatav. Kuna aga seksi ostmine on karistatav tegu, siis võidakse sekstöötajat kasutada tunnistajana kohtus. Neil naistel pole seetõttu ei süüaluse ega ohvri õigusi. Politseiameti uurimuses arutletakse, et sekstöötajad on muutunud uuringute ja küsitluste objektiks, et oleks võimalik klient teolt tabada (in flagranti).
Ametlikud raportid
RPS (Rikspolisstyrelsen) 2001. Rapport. "Lag (1998:408) om förbund mot köp av sexuella tjänster. Metodutveckling avseende åtgärder mot prostitution." Av Nord, Anders och Rosenberg, Tomas. Polismyndigheten i Skåne. ALM 429-14044/99. 2001. POB -429-4616/99
SoS (Socialstyrelsen) 2000. "Kännedom om prostitution 1998-1999." SoS rapport 2000:5.
BRÅ (Brottsförebyggande Rådet) 2000. Brå rapport 2000:4. "Förbud mot köp av sexuella tjänster. Tillämpningen av lagen under första året." Brottsförebyggande rådet. Stockholm.
1 kommentaar:
1.Rootsi omad saavutasid nõnda palju,et prostid on oma tänavalt ära kadunud,mis gatan see oligi kus Stockis oli palju litse?
2.Omal ajal too alko kuivseadus Itaalias või ameerikas,kus ta kurat oligi?! olevat muutnud alkoäri paremaks,meenub mingi itaalia maffiosside film.
3.Tantrismi puhul on seks püha asi.
Prsotsitutsioon ei tule kõne allagi.
4.Milleks rotsadele prostitutsioon kui pederastid teevad sama töö tasuta?
5.Brasiilias on olemas sellised lõbumajad(mitte litsimajad s.o. mitte prostituutide majad) mida nimetatakse(ei oska kirjutada õigesti)mateoks või moteoks või muteoks,Eesti keeles on vast selle nimeks kõrts,seal on ühes majas tantsusaalid,pubid,saunad,basseinidmis peamine seal on ruumid seksi tegemiseks oma partneriga.Hea variant,kas põle,tutvud tantusõhtul tüdrukuga, joodad talle sisse likööre või veine,mudid teda ja tantsusaalist astud otse magamistuppa.Tüdrukutele natsa vilets variant,tekib liiga palju soovimatuid rasestumisi.
Postita kommentaar