Üks küsimus lähenemiskatsete kohta ja meie vastus

Saabus selline küsimus: Irja, kas sa võiksid jagada meiega kõige lamedamaid, kõige tobedamaid, kõige nürimaid, kõige banaalsemaid viise, kuidas sind on ära püütud võluda? Tuleb sul meelde mõni eriti juust pickup lain? Saan aru, et igasugune mesijutt on sinu jaoks okse olnud. Kuidas su varasemad eksed suga deidile said, eeldades et sina ei algatanud initsiatiivi? Sinu kohtumine Innoga paistab et lihtsalt juhtus ja arenes omasoodu. Kuidas olid aga lood eelmiste meestega? Mind tõesti huvitab see värk, kuidas sinusugune resoluutne flirdivastane varem kaaslastega kokku sattus? Paljud naised kurdavad, et neile lähenevad ainult tropid. Needsamused tsibid tunnevad, et ainult mingid rõvedad pablod julgevad neile läheneda. Mida nemad valesti teevad? Mida soovitaksid neile sobiva kaaslase leidmiseks? Või siis vähemalt normaalse kuti, kes oleks värskendav alternatiiv "nice shoes wanna fuck" idikate uputusele? Mis pääsetee oleks tropimagneti staatusest? Viimaks: arvestades sinu ebakonventsionaalseid vaateid enesehaletsuse osas, tundub et meie ühiskond tõesti nuhtleb liiga julmalt neid, kes on õnnetud oma olukorra üle. Muudkui nähvatakse, et mis sa virised, hakka tegutsema. Tihtipeale on mõnede inimeste olukord nende enda kontrolli alt väljas. Teisest küljest, pidev enesehaletsemine on siiski jama, sest see võib kujuneda halvaks harjumuseks, millest edasi ei arene midagi. Anna nõu palju tahad, enesehaletseja ei pruugi ennast kätte võtta, vaid ikka kurdab oma raske saatuse üle. Ja nii ta võibki masenduse tupikusse kinni jääda. See on halvem talle endale, mitte nendele, kes võiks seda tüütuks pidada. Sestap, mida sa soovitaksid inimestele, kes tunnevad et kaaslase leidmine on nende jaoks mitte kunagi täituda pruukiv ilus unistus, ses osas, et kuidas olla ometigi õnnelik? Kuidas tunda elust rõõmu isegi kui sa oma nn. "elupäästjat" ealeski ei leia? Kõrvalmärkusena: kas ikka oleks neile paslik prostituudi juurest käimist soovitada? Sellel on ikka siuke meeleheitlik "viimse abinõu" aura juures. Et prostide juures käivad ainult need, kes tunnistavad ennast nii viletsaks, et keegi neid ei taha? Irja vastus: Jaa, tuleb! Näiteks kui ma kohtasin 2003nda aasta juunis oma ekselukaaslast J'd. Ootasin parajasti Tallinnas, Moskva kohvikus oma tollast boifrendi, maffiasidemetega ärimeest, kes jäi kaks tundi hiljaks. Ma olin ilgelt vihane ja tahtsin juba ära minna, kui mind kutsusid oma lauda kõrvallauas istuvad kolm portugallast. J küsis, et keda ma ootan. Ma siis selgitasin, et oma boifrendi, kes on juba kaks tundi hiljaks jäänud. J vastu, et "you never let a beautiful woman wait for a rendez-vous!" Ja vandus, et kui ma oleksin tema tüdruk, siis ta ei laseks mul kunagi enda järel oodata. Pakkus, et läheb "räägib" selle mu boifrendiga tõsiselt. Pean oma häbiks tunnistama, et mulle meeldis see, mis J ütles - ikkagit dzentelmen! mitte nagu mu mühkam, kes oli ka varem hilinenud!! Ja kui J veel nädala pärast meilis, et ta oli pärast Eestist lahkumist ainult minu peale mõelnud, siis, eee, olin ma müüdud, oehh. Mulle tundus siis, et ta on hea inimene, hea südamega mees, kes arvestab naisega. Mul polnud põhjust ta siiruses kahelda. Aga olgu. Ma olen muidugi selline naiivik kah. Näiteks Aapo Ilvest pidasin oma sõbraks olukorras, kus tema rääkis juba ammu seltskonnas, et ma olen paaria ja debiilik. Ma olen pimedalt naiivne vahel, pole parata. Usun alati inimestest parimat, kuni saan räigelt vastu pead. Ja siis vahin lolli näoga ringi, et kuis nii sai juhtuda, heh. Aga jutu juurde. Mina ise jahh kunagi ühtegi suhet ei alustanud, alati on selleks olnud mees. Üks lahedaimaid mehi, Tony Soprano-tüüpi tegelane, ütleks ükskord mu juurde tulles, et "ma vaatan siin juba ammu, et ma vist väga meeldin sulle, ja mõtlesin, et tulen siis juba ja tutvustan ennast". See oli nii siiras, et võttis jalad alt. Meist ei saanud paari, aga me saime väga headeks sõpradeks. Ja üks teine mees, samuti selline õrn, aga tugev mees, ütles lihtsalt, et "ma armastan sind". Ta elas kiiret ja karmi elu, mida mina ei tahtnud elada, ja me suhe jäi üürikeseks, aga ka see lähenemiskatse oli armas ja tekitas soovi temaga kaasa minna. Mulle meeldiski nende kahe mehe puhul see, et nad tegelt ei flirtinud, ei määrinud mett moka peale nagu nood portugaalia omad, vaid lihtsalt ütlesid, mis neil mõttes, ja kõik. Inno ei öelnud ausalt ütelda mitte midagi. Me lihtsalt kuidagi loovisime ühes suunas. Meil oli üks armas vahemees või -naine ka, üks Inno kursaõde magistrist, kes kutsus mind endaga barokkmuusikakontserdile, ja mina siis ütlesin nalja pärast, et Inno, tule sina ka. Ma arvasin siis veel, et ta on miski suva üliõpilane, sest Inno näeb nii noor välja. No ja siis Inno oli kohe nõus ja me läksime kolmekesi sinna kontserdile, kus Inno jäi meie mõlema õuduseks kohe magama ja hakkas norskama. Pärast seda loovisime kolmekesi juba Vanemuise kontserdimajja, kus oli üks kontsert. Millalgi kadus Inno kursaõde ära, omadele radadele, ja me jäime kahekesi. Ja nii ta läks, kuidagi. Ise olen vahepeal mõelnud, et äkki tol kursaõel oli kaval plaan meid kokku viia - igatahes, kui see nii oli, siis suurimad tänud talle! Aga kuidas vältida troppe? Hmm, see on huvitav küsimus, kui oskaks vastata. Sest mulle lähenes ka ööklubides igast troppe. Mina siis tavaliselt ütlesin, et sry, mul ei ole kavatsust sinuga seksida, nii et kui sa siin veel kaua kügeled, siis sa lihtsalt raiskad väärtuslikku aega, mille võid kulutada selle naise leidmiseks, kes tahab sinuga seksida. Ja üllatav, see mõjus! Tropid veel pärast kiitsid mind, et küll ma olen aus! Soovitan seega brutaalset ausust. Ei ole mõtet nendega flirtima hakata, neile lootust anda, sest pärast on nad pahased ja küljes kui takjad. Ja tigedad, kui nad on teile juhtumisi jooke välja käristanud. Ja mida soovitada sellele, kes tunneb, et sobiva kaaslase leidmine on täitumatu unistus? Mina soovitaks kõigil inimestel esiteks relaxida. Ja teiseks - mitte otsida. Minu meelest lähisuhtemaastikul ei ole sedasi, et kes kangesti otsib, see ka leiab. Siis on hoopis väga suur oht vale tegelase otsa komistada. Laske elul minna ning asjadel juhtuda just seesuguses järjestuses, nagu nad juhtuvad. Ei jää kellelgi see õige leidmata, kui vaid on kannatust. Ausõna. Ja vahepealsel ajal võiks teha just neid asju, mis endale kõige rohkem meeldivad, ehk siis muusik võiks musitseerida, käia kontsertidel, kirjanik kirjutada ja esineda, kunstnik maalida, aednik lilli kasvatada jne. Mina ise kahetsen oma elus kõige rohkem seda, et ma niiii palju aega raiskasin mõttetutele ööklubis hängimisele, kui oleks võinud sel ajal hoopistükkis kirjutada. Väga suure tõenäosusega armastab sulle sobiv inimene neidsamu asju, mis sina, ning tuleb neile samadele üritustele, mis on sulle olulised. Parim soovitus, mida mina järgisin sel hommikul, kui ma kohtasin Innot - mine, kuhu jalad sind kannavad. Ära analüüsi seda, miks ja milleks, lihtsalt mine. Ma arvan, et prostituudi juures käimine on parem kui sobimatu inimesega kooselu alustamine, sest seks prostituudiga on aus kaup - sa maksad seksi eest ja saad vastu vaid seksi. Mitte näiteks nagu sobimatus suhtes, kus sa võid lisaks seksile saada ka 18-aastase kohustuse. Ja ma arvan, et see halb aura on prostidele just nimelt nende mehi ära kasutavate naiste poolt külge kleebit. NEMAD ei taha, et mehed prostides käivad, sest siis ei tule nad enam nende juurde ja nad ei saa meestele enne lapsi teha, kui mehed asjast aru saavad. Mina olen raudkindlal arvamusel, et iga naine vastutab oma orgasmi eest ise, ehk siis pikalt tuleb saata need naised, kes nõuavad, et mees neid rahuldaks, aga ei ütle mehele, kuidas seda teha. Ei ole halbu armastajaid, on vaid halb suhtlus voodis.