Üks küsimus süütuse kohta ja meie vastus

Saabus selline tagasiside/küsimus: Hei, Inno ja Irja! Monstrumtopikuks kasvanud Inno ülestunnistuse <http://innojairja.blogspot.com/2008/07/ingridi-ja-peebiku-armulugu-13-osa.html> sissekande kommentaariumis kandus tähelepanu kõige muu hulluse seas pisut ka üksikuks olemise ja mittevabatahtliku süütuse teemale. Inno mainis, et üksiku mehe jaoks oleks parem ikka ennast ise rahuldada, selmet proovida ära võluda kedagi one night standi jaoks, olukorras, kui prostitutsioon on Eestis pool-kuritegelik. Ja kui vaja, saab pingeid maha võtta ka teisiti. Hilisem anonüümne kommentaar rääkis vanemast naisest, kes oli kunagi luisanud usutava loo süütuse kaotusest, ent tegelt olevat teine siiani süütu. Nagu näha, on süütuse ja üksinduse probleem tähtis nii meestele kui ka naistele. Õelgu teie vihased kriitikud mis iganes, minul on justament hea meel, et te olete teinud palju ära selleks, et inspireerida Eesti ühiskonnas suuremat avatust. Kui te suudate kas või ühe inimese avameelsema eneseväljenduse suunas ja valehäbist eemale mõjutada, olete te ennast õigustanud. Usute te, et kogu see mure süütuse kaotamisest ja vastassoopartneriga seksida (mitte)saamisest on tegelikult üks pseudoprobleem? Et tegelikult pole mingit põhjust põdeda, kui sa oled 25, või suisa 30+ ja sa pole veel ühegi sekspartneriga koos olnud? Ma saan sust Inno sedasi aru, et see, mida me peame seksivajaduseks, on tihti vajadus maandada pingeid, õigus? Et see, miks mõni põeb alaväärsuskompleksi süütuse mittekaotamise pärast omast tahtest mittesõltuvatel põhjustel; tunneb nii nagu ta tunneb just samal põhjusel, miks mõni tunneb ennast kehvasti, et tal on vähem raha või vähem asju, kui naabril, kes alati parem? Et siis terve see ühiskondliku tingimise teema jälle? Milline oleks sinu ja Irja üldine sõnum meestele ja naistele, kes tunnevad ennast alaväärsena, kuna nende jaoks on juba see "22 viimane taks" rong ammu läinud? Kas võib ka nii olla, et need kes lähtuvad "22 viimane taks" reeglist, tegelikult lähtuvad liiga palju omamisinstinktist? Et nemad justnagu tahaksid endale partnerit selleks, et omada, et nad omaksid sotsiaalset staatust? Erich Fromm on kirjutanud omamisest ja olemisest ja see vastuolu torkab eriti silma Inno ja Irja eelmiste suhete ja praeguse suhte vahel. Ingridile ei meeldinud olla Innoga, aga ta ikka tahtis teda omada. J jaoks oli ka Irja sisuliselt omand, vähemasti selline oli tema suhtumine Irjasse. Sõltumata sellest, kas Irjale meeldis koos olla J'ga, ikka tahtis J Irjat kui trofeed igal pool kaasas kanda. Omamisinstinkt on täpselt sama põhjus, miks partnereid kinni hoitakse või tehakse mahajätmisest sedavõrd suur number, et ähvardatakse Emajõe lainetesse heituda, hakatakse narkotsi tarvitama, hävineb sõprusside kahe endise armastaja vahel või halvem veel, omaja hakkab rohkem olemise poolele kanduvat poolt kottima! Inno ja Irja praegu on aga selgelt keskendunud olemisele. Olemine koos, armastav, armastatud. Õnn on mitte kallima omamine vaid aeg, mis temaga koos oldud. See on kahtlemata üks peamine põhjus, miks teie suhe nii edukas on seni olnud, jäädes tähtsuselt alla vaid sobivusele. Seega peaks vist üksikutele, kes põevad süütuse pärast, soovitama just olemisele orienteeritud mentaliteeti ja lahti laskmist omamisinstinktist? Kõike kena! Irja vastus: Sa oled oma kirjaga nii palju ära öelnud, et minul jääb vaid üle öelda: jahh. Tõepoolest, nii see on. Inimene on õnnelik vaid siis, kui tal on oma kaaslasega hea OLLA. Kui sinu jaoks on oluline vaid see, et sul KEEGI oleks ehk et sa saaks kedagi omada, siis kõrgeim, mida sa võid saavutada, on rahulolu. Olen tähele pannud, et kui kuulsatelt inimestelt on küsitud (Inno näiteks küsis kord Ain Hanschmidtilt), et kas nad on õnnelikud, siis tavaliselt vastatakse, et no just õnnelik ei ole, aga olen rahul. Sa võid olla sobimatu elukaaslasega rahul, aga sa ei saa kunagi olla temaga õnnelik. Nagu sa võid olla rahul oma maja, auto, uute riiete või sotsiaalse positsiooniga. Mina ise kaotasin süütuse 18-aastaselt, kui seksisin oma kursavennaga õigusteaduskonnast. Ta oli minu esimene mees ja mina olin tema esimene naine. Olime mõlemad kohmakad ja see seks, kui seda saab seksiks nimetada, kestis paar minutit. Kas ma olin pärast seda õnnelik? Aus vastus on, et ma olin segaduses. Nagu ka siis, kui seksisin oma järgmise mehega. Ja järgmisega. Ja järgmisega. Õppisin oma keha tundma ning seksi nautima alles 22-aastaselt, kui mu teele sattus mees, kes võttis seksi naljaga. See mees on siiani mu sõber. Aga ma oleks võinud ka veidi kauem oodata ja juhtunud poleks midagi. Sest ma küll seksisin ja tundsin seksist ka mõnu, aga ma ei olnud õnnelik. Nimetu igatsus "selle millegi" järele vedas mind välja, ööklubidesse, luuleõhtutele, erinevate meeste kaissu. Ma proovisin kõiki: tavalisi ehitusmehi, tahumatuid maffiamehi, ontlikke noorjuriste, edevaid luuletajaid. Aga ma polnud ikka õnnelik. Rahul, jah, isegi rahuldatud, aga mitte õnnelik, mitte eufoorias. Mitte nende meestega. Samas ma teadsin, mis on õnn. Õnn oli see, mida tundsin luuletades. Kui ma tundsin, kuidas rõõmu juga voolas mööda mu selgroogu alla ja mu sisemus läks õõnsaks. Ma tahtsin seda õnnetunnet ikka uuesti ja uuesti kogeda ja seepärast ma luuletasin. Kui Innoga kohtusin, siis tundsin just seda. Kuidas rõõmu juga voolas aeglaselt mööda mu selgroogu alla ja kuidas mu sisemus läks õõnsaks. See oli väga hea tunne ja ma ei pidanud selle saavutamiseks mitte midagi tegema. Piisas lihtsalt Innoga koos olemisest. Ma ei jahtinud teda, sest ta lihtsalt sattus mu teele ja me jäime kokku. Sest ka temal oli koos minuga hea olla. Ma ei oleks mitte midagi kaotanud, kui ma oleks temaga kohtumiseni süütu olnud. Noh, tänu nendele kogemustele on mul küll lood, mille ma saan kirjutada raamatuks - selle poolest on nad head ja vajalikud, aga kui seada eesmärgiks õnn, siis nad võinuks sama hästi ka olemata olla.