Saabus selline tagasiside kommentaariumisse, mille tahaks kohe eraldi üles panna:
vaata, inno. üks asi on agressiivne käitumine, teine asi allaheitlik käitumine ja siis on veel kolmas, vahepealne - enesekehtestamine. tipi guuglisse ja otsi. oleks ehk üsna kasulik... ingrid võis olla ükskõik, milline, aga mitte miski ei keelanud sul IIAL ennast kehtestada. ja, muuseas, KA PRAEGU ei keela miski sul seda tegemast...
ei ole sina süüdi ingridi asjades ega ingrid süüdi sinu oi-kui-halvas elus. iga inimene vastutab ainuisikuliselt ise omaenda käitumise eest. ise. üksi.
Ja minu vastus:
Ingridiga suheldes oli ja jäi ainuvõimalik viis ennast kehtestada ainult vägivald, kõik muud asjad said ära ja läbi proovitud. Ingrid on selgelt psühhopaatiliste kalduvustega: teeb teisele kurja, haiget, siis anub, nutab ja palub põlvili, et enam kunagi ei tee, kuni järgmise korrani. Samas ise on teiste suhtes väga halb ja vägivaldne, see puudutab just lähedasi, aga varjab seda vägivaldsust. Näiteks kui mina tema juurest minema läksin, anus pisarsilmil Irja venda Vellot, et too aitaks mind Irjast ära lahutada. Kas pole sigadus?! Poeb ja lipitseb liidrite ees, et võita tugevate poolehoidu, nii et kui millegagi hakkama saab, siis usutakse pigem teda, mitte tema ohvrit. Väga ohtlik ja salakaval tüüp. Sellise inimesega ei kehti tavapärased enesekehtestamise viisid, isegi loomaga on lihtsam hakkama saada kui temaga. Loom on vähemalt ettearvatav. Kõige parem viis ennast kehtestada ilma vägivallata on temaga võimalikult suurt distantsi hoida, teha temaga tegemist nii vähe kui võimalik. Muidu haarab igast võimalusest kinni, et kottida.
Vaatame Irjaga Kanal 11 pealt Inglise vanglaseriaali Pahad tüdrukud (seal mängivad muide väga head näitlejad, osad tuttavad sarjast Jalgpallurite naised). Ja üks tegelastest, vangivalvur Di meenutab väga Ingridit. Di oli see, kes, nähes, et kolleeg Josh on armunud vang Crystalisse, hakkas Joshi endale ihkama, selmet teiste õnne üle heameelt tunda. Vahetas veel Crystali ja ühe narkari pissiproovid ära, et Crystalit süüdi lavastada. Pettus tuli õnneks välja, ent Di vingerdas sellest loost kuidagi välja, et peab ema eest hoolitsema, ja tal on raske. Tegelt peksis Di kodus oma ratastoolis ema ja hoidis rooja sees, töö juures valetas, kui oli mingi sigadusega hakkama saanud, et ärge palun lahti laske, ta on ainus hooldaja oma emale, muidu pannakse ema hooldekodusse. Kusjuures ema jaoks oleks just hooldekodu olnud hea lahendus, pääsemine vägivaldse tütre eest!
Mingis mõttes ma tundsin end ära selles Di ema rollis, minule mingist kehtestamisest rääkida on sama hea kui soovitada seda Di emale. Ma vajasin abi, mitte nõuandeid. Ja sellises olukorras on raske kuskilt abi leida, kui oled ise juba ratastoolis, Di ema oli seda füüsiliselt, mina moraalselt. Kuni Irja aitas mul end lahti rebida kogu sellest jäledusest, kus ma elasin. Irja on nagu inimene, kes toob Di ema sealt seapesast ära ja paneb ta kasvõi hooldekodusse. Tõesti, hooldekodu on sada korda etem kui selline vägivaldne kodu.
Praegu ma kehtestangi ennast, järk-järgult. Teen tagasi selle, mis mul tegemata jäi. Ma pean teavitama, milline inimene Ingrid on, et ta enam kellelegi kurja teha ei saaks. Seda on ehk raske mõista inimesel, kes pole minu olukorras olnud, aga neil, kes on, nemad saavad sellest aru. Ingrid on kurjategija, nüüd ma suudan seda juba endale ääri-veeri tunnistada. Mina olin liiga hea inimene, ma ei suutnud suhtes temaga tema kuritegusid paljastada, hoidsin end silmaklappides, sest reaalsus oli kole, muidu oleks olnud raske põhjendada oma kooselu kurjategijaga. Umbes nagu Di ema, kes ei suutnud end ise aidata, ja oma tütre kuritegusid paljastada. Ja kes suudakski lähedase inimese peale kaevata?!
Ja see süüdi-mittesüüdi värk pole samuti päris must-valge ja lihtne. Mina pole lihtsalt õige inimene, et Ingridit süüdistada, ma ei suuda seda. Ma olen selleks liiga hea südamega, valmis pigem isegi kuritegusid tolereerima. Sest pidin lapsepõlves tolereerima oma isa kuritegusid. Kui olen Irjale kirjeldanud, mis Ingrid minuga tegi, siis ütles ta, et oleks sellise inimese juurest kohemaid minema läinud ja politseisse teatanud. Ja ok, mina olin süüdi, et ei lasknud Ingridi juurest jalga, ei andnud teda politseisse või hullumajja, aga ma ei ütleks, et Ingrid polnud süüdi selles, mida ta tegi. Või mis siis üldse on süü? Kui kuriteod, mis seaduse, paragrahvi järgi on kuriteod, kui see pole süü? Iga jumala päev mõistetakse inimesi süüdi selliste tegude eest, mida Ingrid tegi kamaluga, ja Ingrid, vaeseke, pole süüdi. Miks tema teistest parem on? Ja väita, et Ingrid polnud süüdi minu oi-kui-halvas-elus on sama kui väita, et seriaali-Di polnud süüdi oma ema halvas elus. Otse loomulikult! Ema kaebles ilmaasjata! Oleks pidanud ennast kehtestama! Leidma kuskilt meeletu jõu, end kodust välja ajama ja ise hooldekodusse minema, kasvõi roomates! Eksole!
Umbes nii, et kui löön teise maha lambist, ja siis ütlen, et teine ise oli süüdi, et lasi end maha lüüa. Miks ta ei kehtestanud ennast! Kohtus naerdaks mind välja sellise jutu peale.
Aga sellega olen ma küll nõus, et igaüks vastutab ise omaenda käitumise eest. Di vist isegi lõpetas seal seriaalis vanglas, vangina siis, tõsi, mitte ema peksmise eest, vaid mingitel muudel põhjustel. Ka Ingrid on ära teeninud paar vangla-aastat, või siis tuleks ta isoleerida hullarisse, uurida ja ravida teda seal. Et ta enam kurja teha ei saaks.
9 kommentaari:
Enamik selliseid arusaamu, millele sa siin vastulause kirjutasid, tuginevad eeldusele, et abielu on tõusude ja mõõnade seeria, et kui abielu satub kriisi, siis peab pingutama, et seda päästa. Et sobivuse kallal peab vaeva nägema ja töötama. Minu meelest on see muidugi jama arusaam. Sa tõesti elasid äärmiselt vale inimesega koos.
Aga paratamatult tekibki küsimus: kas mõned inimesed ongi abielukõlbmatud? Ma pean silmas selliseid tüüpe, kes ongi ilged psühhopaadid ja rämedalt pahatahtlikud tüübid. Või arvad sa, et Ingridi jaoks oleks sobiv kaaslane samasugune psycho nagu ta ise? Et nad vähemalt võiksid siis jääda teineteisega taplema samal ajal kui head inimesed jäävad kenasti teineteise sülle kudrutama?
Millal TV- seriaal tuleb, materjali enam kui küllalt? Kes näitlejatest sobiks Ingridi ja Inno ossa? Inno- Tiit Sukk, Ingrid-Elina Reinold.
Tere,
tahaks väga sellele algsele kommentaatorile öelda: Innol on absoluutselt õigus. Tal oli, täpselt nagu ta kirjtuab kaks valikut, kas astuda uksest välja või lüüa Ingrid maha, nii otsest kui kaudses mõttes. Ja mis kõige hullem - kui ta oleks Ingridi vastu kätt tõstnud, oleks Inno igal juhul süüdi jäänud. Inno ei oleks saanud mitte midagi tõestada. Kõik kahjud nii moraalsed kui rahalised oleks pidanud kandma Inno, kas see on õiglane, küsin ma???? Kahju, et inimesed, sealhulgas sina algne kommentaator, on nii lollid, et ei näe absoluutselt asjade taha. Enne võinuks uurida, kuidas üldse töötab psühholoogiline vägivald ja kuidas üldse psühholoogia töötab. Ja see on kaugel selles, mis meil ajakirjanduses räägitakse ja kahjuks pole meie psühholoogid targemad. Kuna minu ema ona samasugune, täpselt samasugune nagu Ingrid, hingelt mats ja mina olen kasvanud sellises peres, siis ma tean millest ma räägin. Te ei kujuta ette, kui kauni hingega on mu isa ja kui tark ja haritud ta on. Ja milline mats on ema, nüüdseks on saanud temast ka veel usuhull, mis pani isale lõpliku paugu. Kui te vaid näeksite mu isa - ta pole kunagi istunud vangis, aga ta on vang ja see on talle näkku kirjutatud. Seda on kohutav vaadata, aga veel kohutavam on selle kõige juures, et inimeset silmis ON TA ISE SÜÜDI! Sellised asjad on kohutavad ja tõeastada ei saa MIDAGI. Sellised naised nagu Ingrid ja minu ema väärivad vanglat või surma. Tegelikult tuleks neile selle kirja eest, mis nad teinud on kuul pähe kihutada, nad on selle täielikult ära teeninud.
Ja kui sa kommentaator, pole ise sellises olukorras olnud, siis HOIA OMA SUU KINNI ja tegele asjadega millest sa aru saad, ja milles sul kogemus on.
Tahtsin veel öelda, et jah, nii Innol kui minu isal oleks võimalus olnud ära minna, aga MIS KURADI PÄRAST peavad nemad oma pere maha jätma????? Mis kuradi pärast?? Ja õigus jääks ju ikkagi ainult sellel vägivaldsele, kas pole?
Selleised psühhoterroriseerjad on kurjategijad, aga meie ühiskonnas on nad TUGEVAD INIMESED ja neid väärtustatkse sellisetana. What a bunch of CRAP!!!!!!
Ei tea kas lohutab sind teadmine sa pole üksi kes on pidanud kannatama selliseid piinarikkaid kuritegusid,tuletan meelde,minu isa vägistas meie ema terve pere ees,me olime noored lapsed ja me ei osanud ema kaitsta,ema nuttis,valas krokodilli pisaraid,isa jätkas tema piinamist.Kusjuures ema polnud ära teeninud isegi mitte paha sõnakestki.Ma ei saa aru miks jumal laseb juhtuda sellistel asjadel? Keegi usklik lohutas mind ja ütles,et minu isa võttis enda peale oma invaliidsusega mingi karma värgi selleks,et mina saaksin paremini jõuda jumala teedeni.No ma ei tea.Mina peale pikaldasi jumala teede otsinguid tulin järeldusele,et jumalat pole olemas.Sellegi poolest on usklikud paremad inimesed kui ateistid.
Päris persses on omadega varaste usku inimloomad,seda usku on enamus juriste ja ärimehi,politseinikke ja muid vargaid,ning pederaste.
sm-ile:
Ma olen küll mõelnud sellele, et talle oleks ehk sobinud selline süüdimatu tapleja tüüp. Aga Ingridi-sugused kahjuks sellistest hoiavad jälle eemale, neid köidavad just sellised heakesed, kelle najalt end upitada.
Ma olen vahel mõelnud, et ehk tõesti peaks kurjad inimesed kurjadega elama ning siis üksteist järjestikku maha lööma, saaks neist raiskadest lahti. Aga selleks, et see nii saaks olla, peaks head inimesed neist kui katkust eemale hoidma. Head mehed ei tohiks mingil juhul hakata elama halbade naistega ja head naised halbade meestega.
Mis peamine, neile ei tohi mitte mingil juhul kaasa tunda, sest üks psühhopaadi tugevamaid külgi on see, et ta suudab hetkega pisarad välja võluda ning jätta mulje, et hoopis tema on SÜÜTU KANNATAJA.
No ma ei tea, kas Ingrid ikka päris psühhopaat on ehk ainult rahuldamata ja kõrgete soovidega naine ehk tahab üle oma võimete. Mul endal on kogemus meestuttavaga, kes oli psühhopaat ja seetõttu nagu Ingridi käitumine ei vasta sellele. Psühhopaat on äärmiselt arg inimene, aga ihaldab võimu. Minu meestuttav kottis mind nn. rahavõimuga. Olin üliõpilane(mitte Eestis) ja kuigi käisin ka kooli kõrvalt tööl polnud mul raha reisimiseks. Noormees siis alati tegi nn. üllatusi ehk siis nädalalõpu väljasõite naabermaadesse ja alati(ehk täpselt 3 korda, sest siis saatsin ma ta pikalt)ootas ta vist minust rohkem ja hakkas tüli norima a la mida tema kõik on minu jaoks teinud. Kuigi ma juba esimene kord ta persse saatsin, suutis ta alati tagasi pugeda oma raske lapsepõlve jutuga ja kuidas ta väga palju enda kallal tööd teeb ja ta teab oma probleemist jne. Viimane kord Shveitsis olles aga jällegi, kui ma ei jaganud tema vaimustust millegi üle- viskas kodanik mind oma hotellitoast välja- kuna tema oli selle kinni maksnud. Kõndisin sealt välja, kuigi oleksin ka võinud ta lihtsalt maha lüüa. Kodanik oskas alati kui vaidluses alla jäi, tuua välja põhitrumbi- idaeurooplane.
Miks nii pikk eellugu...aga sellepärast, et psühhopaadist nii lihtsalt lahti ei saa. Mul tuli vahetada oma üürikorterit, telefoninumbrit, mailiaadress kinni panna ja kodanik leidis mu koolist ikka üles. Ainus hea asi oli see nagu ma ütlesin, et psühhopaat on arg- teistega koos olles, ei julge ta tülitada.
alles nüüd tulin siia vaatama, seepärast magasin selle sissekande maha. mingi uuema postituse alla ma midagi juba vastasin, aga vastan siia ka, kuna siin on teema.
minu viga oli enne see, et ma ei defineerinud mõistet korralikult ära. 'enesekehtestamine' on väljend, mis on üsna vabasse kasutusse läinud ja omandanud enam-vähem tähenduse 'agressiivselt enda eest seisma'. see ei ole see, mida silmas pidasin.
ennast kehtestav käitumine tähendab endale kindlaks jäämist nii, et sa arvestad ka teise arvamusega - väljendad enda soove partnerit austaval viisil. seda saab harrastada AINULT juhul, kui sa usud, et MIDAGI teises võib olla ka head või vähemalt sellist, millega sa suudad nõus olla. kasvõi 1% tema olemusest või ideedest. see on tegelikult see kõige raskem osa :)
vahel on sinu vajadus, mida sul on vaja edastada, tõepoolest see, et sa enam ei jaksa ja sul on vaja lahkuda, et säilitada terve mõistus. inimesed ei pea sugugi elu lõpuni koos olema. ma isiklikult küll arvan, et suhete nimel tuleb alati pisut pingutada, kuigi kindlasti mitte kellegi allasurumise arvelt, aga samas olen nõus, et mõned inimesed lihtsalt ei sobigi.
see, kuidas sa enda (endist) käitumist oled kirjeldanud, on lausa õpikunäide alistuvast käitumisest - konfliktide vältimine, oma tunnete, soovide ja vajaduste mitteväljendamine või lausa nende eitamine, oma arvamuse mitteavaldamine... tuleb tuttav ette? :)
samas - see, mida sa praegu teed ('annad maailmale teada, milline ingrid on'), ei ole enesekehtestamine, see on tagantjärgi rusikatega vehkimine ja ussitamine. muuseas - omane justnimelt inimestele, kes kasutavad peamiselt alistuvat käitumisviisi. ju sa oled selle õppinud elu jooksul, isaga suhtlemisest ehk.
ma usun, et näiteks irjaga tuleb teil võrdväärne, ennast kehtestav suhtlemine täiesti välja. inimesega, kellega oled sarnane, ongi seda lihtsam teha. ning tõesti on seda tohutult keeruline teha inimesega, kes kasutab agressiivset ja manipuleerivat käitumist ning kellega sind (enam) miski ei seo. aga see ON VÕIMALIK. ja ilma endapoolse vägivallata.
sest et sina ei pea minema teise mänguga kaasa - kui teine tahab manipuleerida, las ta siis teeb seda, kui end nii paremini tunneb. mine tea, mis rahulduse ta sellest saab. aga sina ei pea manipulatsiooniga kaasa minema... see nõuab ainult soovi olla päriselt täiskasvanu - ka siis, kui teine on nii rumal, et ta seda olla ei oska.
ehk teeb mu mõtte selgemaks selline näide, inno - sul on ju kaks last? kindlasti oled sa vähemalt korra pidanud tegelema nii umbes 3-aastase lapse paha tuju jonniga? sa ju ei läinud siis sellega kaasa, vaid jäid rahulikuks... suureks ja täiskasvanud isaks?
vaata - täiskasvanud, kes mis iganes põhjustel ei ole suutnud kasvada suureks ning on agressiivsed, lausa psühhopaatilised, kasutavad küll võimsamaid manipulatsioonivahendeid, aga põhimõtteline käitumine on täpselt sama - ning sama on seega ka lahendamise skeem.
Meie puhul oleks selline enesekehtestamine tähendanud, et me poleks vahetevahel kuu aega teineteisega ühtegi sõna vahetanud. Ma ei näinud sellisel kooselul mõtet, seetõttu andsin järele, lasin end tõesti kottida, lootuses, et mul õnnestub mingi hat-trickiga asi peapeale pöörata. Aga see ei õnnestunud. Samas olen ma näinud paare ja tean paaridest, kes tõesti ei räägi omavahel mitu kuud, kehtestavad ennast pidevalt, elavad eraldi tubades, või isegi eraldi korterites, eraldi linnades ja koos käivad ainult külas, avalikel üritustel, ühesõnaga, siis kui vaja näidata, et ollakse paar. Selline paarielu pole minule kunagi olnud lahendus, kuigi ennast oleks saand kõvasti kehtestada. Ingridi jaoks, samas oli see ok. Ta pakkus, peale seda kui Irjaga kokku sain, et me jätkaks temaga avalikkkuse ees kooselu, muul ajal võin Irjaga möllata nii palju kui tahan. Mulle tundus selline mehhiko seebiseriaalidest ja Tootside saagast tuttav elustiil äärmiselt jabur.
Olen tundeinimene. Minu jaoks on alati eksisteerinud usk armastusse. Ja ma ei eksinud, ma sain lõpuks oma armastuse. Ennast kehtestades ja pidevalt kalkuleerides poleks ma seda kunagi saanud.
Postita kommentaar