mille panen kohe eraldi sissekandena üles (saabus StereoMilt):
Siin nii mõnigi kirus Irja häält. Peab tunnistama, et nii Innol kui ka Irjal ongi hääletoon selline, mis alguses tundub suht kummaline. Kui ma esimest korda nägin mingit videot kus need kaks olid USAs, siis tundus Innol olevat siuke kahtlane mõlaraadio diskori hääletoon vms ja Irja tõepoolest tundus olevat sellise kõrge ja kimeda häälega tsibikene.
Aga see kõik on esiteks vaid suht primitiivne ja moonutatud esmamulje. Ja teiseks mida aeg edasi läheb, seda rohkem on tulnud välja, et tegelt ikka Innol on siuke päris mõnus karune toon, mis sobib tema mõmmiku või mõnusalt muumitrolliliku olemusega ja et Irja kõrgeregistrilises hääles tegelt leidub ühest küljest nii omalaadset sensuaalsust kui ka sügavust, sellist vaimset sügavust siis. Üleeile kui ma Irjaga juttu ajasin, siis ta meenutas mulle tooni poolest suht kangesti ühte kirjanduseõpetajat keska päevilt.
Mingis mõttes on Irja häälega samad lood nagu sopransaksofoniga. On palju inimesi, kellele sopransaksofoni toon on ikka ilgelt vastik, sest see on, jällegi, liiga kõrge ja kriiskav, noh peaaegu nagu prääksuv part. Samas leidub jällegi inimesi, kellele just sopransaksi tämber on kõige kaunim maailmas. No ok, Kenny G imeb lurinal, aga soovitan kuulata näiteks Sidney Bechet'd, Steve Lacyt, Coltrane'i "My Favorite Things", see on hoopis teine tera. Kuigi vahepeal millegipärast tõesti kisub Irja hääletoon natuke kõrgeks ja selliseks piuksuvaks, võib Irja toonis tihti kuulda samasugust sumedust ja sügavust, nagu võib kuulda sopransaksofoniga sarnanevas Ungari rahvapillis tarogato, mis on jällegi selline keeruline ja kõrge instrument, aga ometi nii mõnegi jaoks kaunim maailmas.
Panen siia lingi ühele YouTube'i kontsertvideole, kus võib kuulda meloodiatekstuurina koos kõrget naishäält ja sopransaksofoni. Selles kuidas seal saksofonist Yochk'o Seffer mängib, on minu arvates küll midagi Irjalikku. Kas või sellepärast, kui karmid tuurid tema soolo seal kohati sisse võtab, mis teadagi sobitub Irja sõjaka ja amatsoonliku küljega. Seffer on üks nendest, kes suudavad soprani panna sama intensiivselt kõlama nagu tenorsaksi. Nagu Irjas leidub mehelikke kalduvusi. And check out related videos: Inno ja Irja New Orleansis! Noh seda vist muidugi sellepärast, et ma ise juutjuubis olen mõlemad videod favoriidistanud.
Ja siin viidatud video:
14 kommentaari:
Oi, super, et viitsisid vaeva näha! Ma vahel juba nats põdesin oma hääle pärast, et kas peaks tõesti hakkama jämedama häälega rääkima :).
Huvitav on see, et kui ma elasin portugalis, siis mu elukaaslane Joao, kes oli reisinud kogu maailmas, ütles, et ma meenutan talle tämbri poolest jaapanlannat, ja tõepoolest, kui ta tegi minu tuttavaks ühe oma jaapanlannast sõbra Dorothyga, kes elab muide San Franciscos ja on Madonna sitilist, siis me rääkisime täpselt ühesuguse häälega. Sa räägid nagu jaapanlane, ütles Joao mulle kogu aeg.
Ja huvitav on veel see, et ka mu ema räägib samasuguse häälega. Isapoolse suguvõsa naistel on kõigil jämedam tämber, nagu tüüpilisel eesti naisel. Ema isa ja isaema Anna olid jällegi väga mongoliidsete näojoontega, nagu päris mongolid, nii et mul on ema poolt Aasia päritolu.
Eestis torkab selline "hele jaal" (muide, mu kirjandusõpetaja ütles, et mul on selline haruldaselt hele hääl nagu Vargamäe Krõõdal) kindlasti silma ning ma olen kindel, et ka ärritab, sest eesti naise tämber on tavaliselt teistsugune. Tublil eesti maatõugu naisel on jämedam hääl. Ja sellistele maatõugu naistele ilmselt minu "siristamine" ei meeldi. Meestele on pigem meeldinud, nagu ma olen täheldanud.
Ja, muide, need kirutud pisikesed silmad tulevad samuti sealt, mongolist vanavanaemalt. Vanaisal olid ja emal on samuti kitsad mongoliidsed silmad. Emal muide veel kitsamad. Ja veel! Vanavanaema Anna juuksed olid sinkjasmustad, emal süsimustad ja minul on loomulikult pruunid ehk järjest on läinud heledamaks.
Iseloom, see amatsoonlik-sõjakas, samuti paljuski sealt. Vanaisa oli möirapull, kes oli purjuspäi võimaline terve küla segi marutama. Ema on nagu tulekera; kui vihastab, siis lahvab leegina põlema, aga kustub ka niisama kiiresti. Mina olen samasugune. Tõsi, kuna mul on isalt päritud analüüsivõime, siis ma suudan oma viha mõtestada ning õigesse kohta suunata.
Paljuski heidetakse mulle niisiis ette mu päritolu. Nagu mustale krussis juukseid ja seda valge kõrvale veidrat viisi, kuidas ta inglise keelt räägib. Võõras ju!
Ja maatõugu naised on pigem sellised tagasihoidlikud, istuvad tagumisel pingil ja kuulavad, mis tähtsad mehed räägivad. Ja kui kõik on rääkinud, siis nõustuvad enamusega. Mina prahvatan kohe välja, mis mõtlen. Mulle tundub see loomulik, aga mõne arust, ma kujutan ette, võib tunduda imelik. Vahel mulle näib, et kuna eesti rahva esiisadele on kunagi katekismusega pähe löödud, siis nad ei suuda kunagi ristiusu põhitõdesid vaidlustada, aga võib-olla ma oma kirglikkuses jälle liialdan :).
Misiganes, see maatüüpi naisest erinemine on mulle siiani vaid edu toonud. Teistele, kes erinevad, ka: olge uhked selle üle! Erinevused on need, mis teid ükspäev kõntsa seest kõrgemale tõstavad, if you know what i mean.
Mu emmel on samuti "hele jaal" ja tema ei käinud kusagil üksinda, alati jooksis terve kamp poisse tema persse taga.
Minu arust on sul Irja väga omapärane hääl ja see teeb sind võluvaks.Su hääl on selline päris kõvasti vibreeruv justkui miskit joodeldamise poole,paljud rokk staarid laulavad umbes sellise häälega.Vanasti ma tean olid väga hinnatud need lauljad kes oskasid panna oma hääle võnkuma või värisema või tugevasti vibreeruma-ma täpselt ei mäleta selle stiili nimetust.
Mulle ka meeldis eelmise kommentaari pakutu,väga tubli temast sellise ilusa kommentaari eest aga ma ei ole päris nõus temaga Irja hääle koha pealt või ma ei kuulnud sellest klipist toda saksofoni,kuid jah vast mõni saksofoni hääl annab küll välja Irja hääle kõla.Igatahes väga ilus temast võrrelda Irja imelist häält saksofoni kõlaga.
"on kõigil jämedam tämber, nagu tüüpilisel eesti naisel"
See on liialdus. Küllalt suurel osal eesti naistest on suhteliselt kõrge hääl.
minu meelest on Irjal läbi nina inisev hääl. Raadios või telekas saatejuhina ma sellist häält välja ei kannataks (nt Heidy Purga, kadunud Lea Veelmaa, Reet Oja), aga muidu las olla.
Ise olen siis see maatõugu madalhäälne, kes istub tagareas ja oma arvamust ei oma (peale Irja hääle kohta arvamise).
Neile, kes on ära unustanud, millest asi üldse alguse sai, ehk siis diskussioonis kas ma olen ilus või ei ole ilus, tuletan meelde, et ma tahtsin tegelikult öelda seda: see, et paljud mehed mu ümber tiirlesid ja mul oli palju kavalere, ei teinud mul sobiva mehe leidmist sugugi kergemaks. Vastupidi, palju raskemaks, sest ma olin kogu aeg nö hõivatud; kui üks suhe lõppes, oli kohe uus pretendent platsis.
Tahtsin sellega öelda seda, et tavalised, lihtsa välimusega naised on palju paremas olukorras kui mina olin, sest kuna nende ümber ei ole nii suurt tungi, siis sobiv inimene julgeb nende juurde astuda ja nad leiavad palju varem sobiva kaaslase kui mina.
Ma ei olnud selle poolest sugugi õnnelikum, et mind sedasi krabati. Vastupidi, ma pidin kogu aeg tegelema mingite suhtejamadega, pidama meeles eri meeste nimesid, vastama telefonikõnedele, sms-idele jne. Mul polnud enam aega kirjutadagi, mis oli ja on mu lemmiktegevus.
Kui see kõlas hooplemisena, siis see polnud absoluustelt nii mõeldud. Tahtsin lihtsalt öelda, et tavalisel, keskpärase välimusega naisel on palju kergem luua tõelist, tähenduslikku suhet, kui ta just esimest ettejuhtuvat meest ära ei kraba. Meeste lemmikuid ei tasu kadestada. Neil on küll kerge leida üheöösuhet, aga sobivat kaaslast võib selline austajatemass kohutada ning pelutada.
Inno näiteks on öelnud, et kui minu ümber oleks sel päeval, kui me kohtusime, olnud tohutu meestemass, siis ta poleks hakanud üldse üritamagi. Õnneks siiski ei olnud ja ma olen selle õnneliku juhuse eest surmani tänulik.
Ilmselt meeldis ja meeldib meestele minu juures kõige rohkem see, et ma ei häbene oma keha ning tunnen end ses ülivabalt, näiteks ööklubis ei seisnud ma kunagi niisama nurgas, vaid läksin kohe koos sõbrannaga tantsima. Samuti naeratasin ma kõigile rõõmsalt. Meestele meeldib avatus, rõõmsameelsus, vabadus - see tõmbab, sära on nakkav. Mis ei tähenda, et ma utsitaks teid sobivat kaaslast elukaaslast ööklubist otsima. Palun ärge tehke seda, see ainult viidab te aega ja nüristab meeli.
Siin aga link John Coltrane'i "My Favorite Things" YouTube videole. Minu jaoks väga armas muusika.
http://www.youtube.com/watch?v=I_n-gRS_wdI
Mul tekkis aga vahepeal Irjale küsimus:
"Mina prahvatan kohe välja, mis mõtlen. Mulle tundub see loomulik, aga mõne arust, ma kujutan ette, võib tunduda imelik."
Aga Irja, kas sa varem mitte ei olnud selline hall hiireke, et sa kartsid ehk natuke õelda midagi mingis seltskonnas, kartes näida rumalana? Et kas see ikka oli asjade loomulik kulg, et sinust sai nn. sõjaprintsess Xena tüüpi naine, või tegelt ikka pidid vaeva nägema? Inno siin on kirjutanud et ega inimene ei muutu, aga mingid seadumused vist ikka teisenevad? Kas sul oli varem raskem oma sõjakal loomusel lasta esile pääseda? Mida võiks üks hall allasurutud hiireke üldse teha, et tast saaks kah sõjaprintsess Xena, või siis meessoost närilise puhul vägilane Herakles?
Vat see on hea küsimus. Enne väljendus mu sõjakus teisel moel - nimelt ma sain selle välja elada oma luuletustes, kus ma esitasin ikka väga radikaalseid deklaratsioone :). Seltskonnas, NAKi koosolekutel istusin aga kui hall hiireke nurgas ja kuulasin vaguralt, mis Aapo, Olavi ja teised rääkisid. Kartsin öelda midagi lolli. Seepärast, kujutan ette, on ka minu uus julgus Aapole üllatuseks ning ta ei suuda sellega hästi harjuda.
Nüüd ma enam nii väga ei luuleta, sest mul on tunne, et ma saan palju rohkem ära öelda siin blogis ja mujal kolumneis, ausalt ja otse kõneldes.
Aga mida võiks üks hall hiireke teha? Mina muutusin julgemaks, kui kohtusin Innoga, sest tema kogu aeg toetab ja julgustab mind ning nüüd ma ei karda enam mitte kui midagi. Enne olin julge vaid oma luulet lugedes.
Hea, kui sul on sõpru, tõelisi sõpru, ma mõtlen, kellega sa tunned, et sa võid olla sina ise - siis tunned, et võid olla sina ise ka tuhandepealise rahvamassi ees. Minu suurim toetaja oli enne Innot minu isa, kes julgustas mind püüdma kõiki oma unistusi. Alguses lugesin oma luulet isale ja hiljem juba suurele hulgale inimestele.
Avalikud esinemised aitavad. Mulle oli suureks kasuks ka töökogemus prokurörina, kus tuli selg sirgu ajada ja kõva häälega süüdistuskõne ette lugeda. Üldse, mistahes avalik esinemine, püüne peale astumine, end nähtavaks ja haavatavaks tegemine aitab. Algul küll jalad värisevad, aga tasapisi tuleb enesekindlus. Oluline on ka meeles pidada, et ainult sina ise tead, mida sa tegelikult väärt oled. Mitte kellegi halvustavad sõnad ei loe, need on kui pardi jalajäljed mädasoo mudas, kui sa ise endasse usud.
Stereomil on head küsimused.
Eks tavaliselt ole nii kes lapsepõves on jobud muutuvad hiljem edukateks ja ilusateks,ning vastupidi kah.
Palju asju on õpitavad,põhimine mida me elus peame tegema on iseloomu kasvatamine.
Me oleme Inno ja Irja blogis,nende kodus,külalistel pole paslik esitada liiga palju isiklikke küsimusi,iseasi kui võõrustajad ise seda soovivad.
Avalikud esinemised on küll hea point. Mulle meeldibki tihti muusika tegemise puhul just live-esinemised. Ma tihti tunnen ennast laval nagu kala vees.
Mul oli 17. mail Gen-klubis esimene soolokontsert, kus ma esinesin täiesti üksinda. Kasutades kitarri, puhkpille, looperit, efektimasinat, läpparit ja midi-kontrollerit. Olin siis laval ja opereerisin kõike neid instrumente ja esitasin oma kompositsioone, kuhu sai ka päris palju improt sisse lükitud. Ja nende improte ajal tuli ikka vaim täiega peale!
Mul polnud mingi probleem seista, puhuda puuklarnetit ja improviseerida (sõber kirjeldas pärast, et) Coltrane'i laadis samal ajal kui ma nägin kuidas aknast mõõdus nii mõnigi inimene, kes sisse kiikas. Sain sest omamoodi indu pigem juurde. :) Või mängida selline suht noisy ja dramaatiline kidrasoolo või käristada sündil dissonantseid kõik-sõrmed-mõõda-klaviatuuri-laiali noote. See, mis laval juhtus, ei ole võrreldav sellega, mis ma kodus salvestan!
Kodusalvestuste puhul olin tihti põdenud et mõnigi tuttav inimene arvab et mu looming on suht crap. Aga laivis ma ikka läksin mõnuga lahti! Kuigi mõni koht läks esituse koha pealt suht pekki, oli see ikkagi lahe kogemus! Ma võrdleksin seda hea seksiga: pärast oma 50 minutit olin suht väsinud, aga see oli siuke mõnus uim ja hinges õnnis rahulolu.
Kuigi ma ei teadnud üldse, kuidas teile see muss üldse oleks peale läinud, mis ma üldiselt teen; aga ma oleksin küll tahtnud, et oleksite seal kohal olnud. Sest minu arvates manifesteerus tolles esinemises iseendaks olemine väga hästi. Ma olin laval ainult mina ise, kõik oli täiesti autentne ja tuli hingest. Kuid ma ütlen: juuli lõpuks tehti mulle just ettepanek teha üks soolokontsert. Kui ürituse kohta täpne info teada, teavitan teidki. Kohe kindlasti. Kindlasti saate mingi omamoodi ekstsentrilise elamuse. :)
Ütleks veel lõpetuseks, et ma usun et sobivuse teema kehtib vähemalt osaliselt ka muude kollektiivide, ka bändide osas. Paljud bändid lagunevad nii ruttu, sest ollakse valede muusikutega koos. Õigeid muusikuid pole kerge leida. Õiged on aga just need, kellega omavaheline tunnetus on nii peen, et see lihtsalt toimib mingil alateadlikul tasemel. Kelle igas tekitatud helis on partneri jaoks midagi kaunist. Kui mulle näiteks ei meeldi see kuidas kidramees pilli mängib või tema saund, siis järelikult olen vale kitarristiga koos. Sest ma ei saaks ju nõuda, et ta oma väljakujunend stiili ümberkujundaks lihtsalt meele järgi olemiseks. Osalt hakkasin ka soolokarjääriga tegelema sest tundsin et olen olnud suht valede muusikutega koos. Proovis tihti on mul olnud suht igav ja ma olen osasid palu ikka suht tuimalt kütnud proovis. Laivis muidugi natsa teine asi aga siiski. Üksi proovi tehes on aga mul üsna tore olnud. Ja kui minu jaoks sobiv kaaslane peaks kah pilli mängima, siis on tõenäoline, et me võime tundide viisi niisama mängida ja see oleks ikka kuradi lahe!
"Paljud bändid lagunevad nii ruttu, sest ollakse valede muusikutega koos."
Jah, ja kui oled karismaatiline isiksus, siis ei takista sind keegi ja võid OMA BÄNDI rada ajada ka 30+ aastat e Mark E Smith ja The Fall (üle 50ne muusiku koosseisust läbi käinud). Ehk siis: kui kooselu ei sobi, saada teine inimene (teised bändiliikmed) perse ja otsi uus asemele.
Jazz muusikas esinevad peenenergeetika energiad on lähedased kristlikule maailmale.Paljud Jazzi tegijad ongi kristlased.
Steromi jutust selgub tema aura või bandi kaaslaste aurad ei sobinud omavahel,nad olid erinevail vibratsioonide laineil.
Kui nad söönuks samu roogasid pikema perioodi jooksul ja rohkem suhelnud omavahel pikema perioodi jooksul ehk siis oleksid nad sobinud ka bandi tegemisel.
Ei ole Su häälel mitte midagi viga...
Mul endal ka lausa lapsehääl - eriti kui telefonis vastan - kommenteerinud seda on alati madalama häälega tublid maatõugu naised - ühtki meest pole see seganud - ütleks, et isegi meeldib...
Ja silmade kallal ma ka ei kobiseks - pigem targad ja väiksemad kui suured ja mõttelagedad - nii mõnelgi hirvesilmsel paistab suurte silmade tagant üks sile ajukäär välja...
Loen Teie blogi tihti ja sageli olen Sinuga samal arvamusel...
Küsimus tegelikult selline - kas teil on ikka veel plaan teha kirjanduskohvikut - oleksin hea meelega nõus kaasa lööma (ei tea küll kuidas, aga ikka).
Kui olete huvitatud, siis vast kirjutan endast Teile maili teel pikemalt...
Panen oma blogiaadressi (ma pole sinna küll midagi kirjutanud) - saate kommentaaridesse kirjutada, kas räägin endast pikemalt?
Ja olge ikka sama mõnusad edasi...
BTW! Ansip on raudselt robot - kuigi mitte eriti kaasaegne...
Postita kommentaar