Mida teha karvadega?

Kui mõtlen karvamütsile, siis esmalt meenub prillide ja nösuninaga ärinaine Terje Aru, kes eputas Kroonikas oma supilusika ja karvamütsiga (Inno ütleb, et intervjuu tegi veel Ingrid ise) ning rääkis, et rahuldab end nendega. Seesama, kes pidi nüüd Kalvi mõisas abielluma. Aga mitte temast ei tahtnud ma rääkida, vaid karvamütsidega loomakaitsjatest, kes vahistati briti saatkonna ees, kui nad protestisid, täiesti rahumeelselt sealjuures, karude kasutamise vastu karvamütside valmistamisel. Politseinikud tulid ja viisid ilusad alasti noored inimesed lihtsalt ära. Huvitav, kuhu?

Täiesti arusaamatu, kaspole. Et milleks on vaja karvamütside valmistamisel kasutada karusid? On ju olemas kunstnahk, millest võib sama edukalt mütse valmistada. Ja kingi ja kasukaid ja muid asju.

Mul on kapis üks maani ulatuv kohev naaritsakasukas. Seisab juba mitu aastat. Selga ma seda panna ei suuda, sest ka mina olen loomade edevuse nimel maha nottimise vastu. Aga ära visata ka ei raatsi, sest selle kasuka kinkis mullu mu tädi Endla Susi, kui 90ndate aastate alul Eestis käis. Ta oli siit 44ndal aastal Saksamaale põgenenud, mõned aastad Oldenburgi põgenikelaagris redutanud ning seilanud sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus tema ja ta poliitilises politseis töötanud mehe Rudolf Susi esimeseks elupaigaks sai Illinoisi osariik. Nüüd oli ta siis pärast pea 50-aastast vaheaega taas Eestis, oma sünnimaal. Ma mäletan, et kui ta tuli, Nina Ricci peene parfüümiga lõhnastet, siis tal oli see maani kohev naaritsanahkne kasukas seljas. Ja valgete kohevate lokkidega parukas peas. Tädi armastas nimelt parukaid kanda, sest tema enda juuksed olid hõredad. Aga ta nägi suurepärane välja. Nagu suurilmadaam! Usun, et see oli minu esimene kokkupuude glamuuriga. Ja te võite kujutada, et seda suurem oli minu üllatus, kui tädi tuppa astudes ütles, et selle kasuka, selle imeliselt pehme ja maani ulatuva musta naaritsanahkse kasuka tõi ta mulle. Proovisin seda selga ja see oli mulle suur, uppusin selle sisse ära, aga sellest polnud midagi. Tädi ütles lohutavalt, et kui kasvan, siis saan sellega minna teatrisse ning olen siis kui peen preili. Oi, ma olin õnnelik. Istusin selles kasukas veel tükk aega voodi ääre peal ja kujutasin ette seda tuleviku mind, kes on ses kasukas kunagi eriti sheff suurilmadaam. Õhh!

Aga Eesti tädile ei meeldinud, ta ütles, et siin on kõik nii kole, auklikud teed ja rohtukasvanud rajad. Olid ju 90ndad, vabariigi algus. Mu Nina Ricci parfüümiga lõhnastet ning naaritsanahksesse kasukasse riietet tädi ei tulnud siia enam kunagi tagasi.

Aga kasukas jäi. Olen teda sestpeale kandnud vaid kord. Ma olin 20 ja tädi saatis mulle sünnipäevaks dollareid. Hoidsin raha kapipõhjas ja mõtlesin, et kulutan selle millekski eriliseks. See võimalus saabus, kui Rakvere Teatris oli aastalõpuball. Mu isa ja ema polnud juba tükk aega kusagil tantsimas käinud ning ma mõtlesin, et teen neile üllatuse. Ja ostsin meile kolmele piletid. Ma ei mäleta enam, kui palju need piletid täpselt maksid, aga kogu mu raha kulus igatahes ära. Isa katsus küll pärast pahast nägu teha, et mis sa raiskasid, aga ta häälest võis aimata, et tal oli salamisi hea meel. Mu isa oli võrratu tantsija. Valss, fokstrott, rumba, samba, tango, pasodoble - kõik nad olid tema jaoks käkitegu. Ja tema lemmiktants oli aeglane valss. Kui ma väike tüdruk olin, siis mulle meeldis vaadata, kuidas mu isa tantsuhoos mööda põrandat keerles - juba 60-aastane mees, aga ikka, ikka veel rühikas, sirgeselgne, galantne ja sarmikas. Nagu noor poiss1 Kõik naised tahtsid temaga tantsida, sest ta tantsis jumalikult. Ja tal oli maailma kõige südantsoojendavam, lahkem naeratus. Naised armastasid teda. Tean kaht ligi 80-aastast vanatädi, keda isa 40ndate alguses hullutas ja kes armastavad teda siiani, hoiavad ta pilti oma öökapi peal. Mu isa ei olnud klassikaliselt ilus mees, aga tas oli mingi maagia, mis tõmbas naisi. Ma ise arvan, et see oli ta naeratus. Kui ta neratas, siis oli selline tunne, nagu päike tuleks välja, nagu mitte miski ei saaks enam mitte kunagi olla halvasti.

Kui isa ja emaga Teatriballile läksime, siis ma panin selle kasuka esimest korda selga. Ja pidin pettuma. Mu sõbranna, kes õppis juuksuriks, tegi mulle veel Marilyn Monroe soengu pähe ja ma ise tegin meigi, värvisin huuled kirsipunaseks ja puuderdasin näo valgeks, aga kui ma peeglisse vaatasin, siis tundus kõik nii võlts. Ja eriti see kasukas. Mul oli sellega paha ja palav. See polnud see. Kasukas oli seljas kuidagi raske. Tundsin kergendust, kui sain ta teatri garderoobi ära anda. Isa tantsis sel õhtul palju, nii minu kui emaga, ja naeratas lakkamatult. Meil oli hea ja lõbus. Uhke kasukas, mis teatrimaja garderoobis nagi otsas rikkus, see kunagine ihaldet glamuur, ei tulnud mulle enam meeldegi.

Ega tule ka nüüd. Kasukas ripub mul juba kümme aastat puutumatuna kapis. Teda on vahel huvitav vaadata, katsudagi, nagu kadunud maailma, millest sul on head mälestused. Tädi ja onu, 90ndate alguse Ameerika ja Eesti, auklikud teed ja suurilma glamuur.

Aga mitte piisav põhjus, et seda selga panna. Vähemasti mitte minu jaoks. Enne käin alasti.