Peatage kommunism!?

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Kommunismi kuulutamine kuritegelikuks on naeruväärne ja pehmelt öeldes küündimatu.

Ja eriti küündimatu on seda kuulda ja lugeda ühe sotsiaaldemokraadi, näiteks Marianne Mikko suust. Mis jätab vägisi mulje, et tegemist on väga rumala inimesega. Kuigi ta elas ajal, mil iga koolijüts õppis koolis, misasi on kommunism. Ja ilmselt on ta olnud oktoobrilaps, pioneer, komnoor. Ma kujutan ette, et isegi komsomoliaktivist.

Kommunism, vähemalt sellisena, nagu mulle koolis õpetati, tähendas eelkõige solidaarsust, põhimõtet, et igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi. Sellist ilusat helesinist unistust, mida peeti utoopiaks, aga mis on siin-seal reaalsuseks saamas ja mida on viimasel ajal hakatud heaoluühiskonnaks nimetama (kommunismi nimi on ilmselt veidi devalveerunud, kuna mitmed ajaloost tuntud türanniad on seda endaga seostanud). Sest, olgem ausad, Rootsi on kommunistlik riik, samuti Soome on rühkimas sinnapoole. Ja paljud teised riigid, ka Eesti. Ja isegi USA, see tuntud kapitalismi kants on murdumas ning liikumas kommunistlikul arenguteel, näiteks on sealne sotsiaalhoolekanne muutumas solidaarseks. Täiesti kommunistlik põhimõte. Paljud ettevõtmised sünnivad vabatahtliku algatuse korras, ilma rahata, heast tahtest. Ja need vabatahtlikud on täiesti tavalised inimesed, mitte rikkurid nagu Eestis, kes moepärast osakese oma hiigelvarandusest poetavad, ise samal ajal maksude maksmisest kõrvale hiilides. Siis Eesti tervishoiusüsteem on olnud aastaid kommunistlik. Ja kuigi seda kirutakse, kiruvad nii patsiendid kui arstid, on ta ometi jäänud samaks. Ja Eesti sotsiaalhhoolekanne on samuti kommunistlik. Ühtegi abivajajat ei jäeta hätta. Loomeinimeste laustoetamine on kommunistlik põhimõte. Ja eks ole kommunistlik ka see, kui vanemad teevad mõlemad tööd, ning panevad lapse sõime ning lasteaeda. Mitte ei istu naine kogu elu ruudulises põllseelikus pesupali ja titelappide taga, krunn pähe seotud.

Ja on naeruväärne nimetada nõukogude süsteemi kommunistlikuks. Lenin küll leidis justkui nipi, kuidas feodaalse Venemaa jaoks üks etapp ajaloos vahele jätta, hüpata ajas sajand edasi, aga juba tema jaoks sai komistuskiviks inimene. See, kes polnud kommunismiks valmis. Kes ei tahtnud millestki vabatahtlikult loobuda. Sest feodaalühiskonna inimene on nagu loom. Küüned endapoole. Ta krabab kõike ja rohkem, sest ta on olnud, teda on hoitud paljas ja näljas. Ja ta on piiratud silmaringiga, rumal ja vaene. Tema jaoks tähendas ja tähendab kommunism eelkõige rikastelt vara äravõtmist. Kadedust, kitsarinnalisust, ahnust. Nagu tegelane sajandi-kahe vanusest romaanist. Nõukogude kord, või see mis Venemaal võimu haaras, polnud muud kui monarhia taaskehtestamine, ainult veidi teise nimega. See süsteem oli kommunistlik ainult vormiliselt, sisu oli hoopis midagi muud. Lenin oli sisuliselt kuningas, Louis XIII ja Stalin kardinal, Richelieu, nagu Irja meie omavahelises vestluses tabavalt märkis. Kes siis etendasid koos teatrit ja kui kuningas suri, läks kogu võim kardinali kätte. Ja milline oli tolleaegne kuvand kommunistist?! Kas tõesti solidaarne ja heatahtlik tegelane, abivalmis, helde, lahke, nagu teooria ette nägi. Kaugel sellest. Ta oli mundris, hambuni relvastatud, jõhker ja julm. Nagu kardinali kaardiväelane.

Alles nüüd ma olen tuvastanud tõelisi kommuniste. Ja seda mitte Eestis, vaid Rootsis, Soomes, USAs. Kus sulle ulatatakse abikäsi, sind lastakse enne lifti, sind aidatakse, kui vaja. Kus inimesed on abivalmid ja lahked. Naeratavad ka siis, kui sult pole midagi oodata ega loota. Umbes sama meeleolu nagu Iisraeli kibutsides, kus üksikud juudid on viljelenud vabatahtlikult kommunismi juba aastakümneid. Nii et isegi NLiidu viimane juht Gorbatšov käis ja kiitis, et see, mida ei suutnud maailma võimsaim riik 50 aastaga, on suutnud üksikud juudid mõne aastaga. Ja keegi pole neid selleks sundinud.

Kus on Eesti praegune ühiskond oma küüned enda poole krabaja-mentaliteediga?! Kuigi üksikud sotsid, hipiajastu lillelapsed nagu Marju Lauristin või Rein Veidemann ilmselt arvavad ja usuvad, et peagi igatsetud kommunismis, tuleb siiski tunnistada reaalsust: varajases kapitalismis. Kus inimene mõtleb eelkõige sellele, et eluvaim sees püsiks, kus valitsevad loomalikud omadused nagu ahnus ja kurjus, tigedus, kadedus. Kus kurjategijad juhivad riiki ja ausaid inimesi kiusatakse taga. Mis on üllatav, sest 50 aastat nõukogude korda pidid justkui kasvatama uue, tööka, lahke ja hea nõukogude inimese. Aga mis välja tuli! Torust tuli suur hulk entusiastlikke krabajaid, küüned enda poole tegelasi, kes ei taha midagi kuulda aususest, heausksusest, lahkusest, heldusest, kes heale vastavad vaid kurjaga. Kelle jaoks raha on jumal. Reformierakond on kõige pesuehtsam selliste nõukogude inimeste kogum, mis koosneb endistest komsomoli- ja parteiaktivistidest, kelle jaoks pole miski püha. Kelle ahnus ja võimujanu on piiritu. Ja kes löövad platsi puhtaks, kui vaja. Astuvad lihtsalt pähe. Neid on selleks õpetatud. Nad on usinad sõdurid, kes pidid nõukogude monarhistliku päti-diktatuuri vedama laiali ümber maailma. Aga üritus jäi pooleli, läks perse, ja nüüd peavad need tegelased kuidagi muudmoodi hakkama saama.

Ja siis on meil Isamaaliit, aateline ühendus, millele andsid kunagi 16 aastat tagasi oma hääle vanemad inimesed, välismaal elavad eestlased, kes mäletasid veel midagi muud. Aga paljud neist inimestest on surnud ja nõnda on Isamaaliit kaotanud hääled ning mõjujõu. Siis on Res Publica, mis koondus kunagise parempoolse aatelise ühenduse ümber, aga sidus endaga hiljem igasuguseid komsomoliaktiviste ning läks koos nendega perse. Ja siis on Keskerakond, mille vaated on kõige eesrindlikumad, kõige läänelikumad, kõige kommunistlikumad, kuigi Keskerakonda süüdistatakse vastupidises. Ja mind paneb imestama, et Keskerakonda ründavad loomeinimesed, kui see erakond on olnud just loomeinimeste huvide eest väljas. Tahaks küsida, kes kaotas teatripiletite käibemaksusoodustuse?!

Elame huvitaval ajal. Kus maskid on langenud. Kus endine NLiit, praegune Venemaa ja teised liiduvabariigid, mis olid vormilt aastaid kommunistlikud, aga selle vormi langemisel tuli välja tõeline sisu: veel krabajalikum kui seni krabajate kantsiks peetud USA. Kus kommunismi asemel oli tegelikult liigutud tagasi loomariigi suunas. Kus on nüüdseks võimule tulnud rida väikseid diktaatoreid, ja seda osavalt demokraatia sildi all. Nagu Reformierakond Eestis, mis on saanud kontrolli alla, nagu Lenin õpetas, sidevahendid: sadamad, raudtee, postkontorid ja ajalehed. Ja mis evib vana võitleva kommunismi põhimõtet: kui sa pole meiega, siis oled vaenlane. Eks näis, kuhu selline areng viib.

Ah-jaa, ja siis on veel uue aja lillelapsed, rohelised.

Irja:
mina lisaks siia juurde enda kurvad kogemused sellest, kuidas ma üritasin olla kommunist. Ehk kuna ma leidsin end ükspäev olukorrast, kus mul oli maja ja hästi palju raha, siis ma mõtlesin, täiesti omakasupüüdmatult sealjuures, et jagan seda kõike oma sõprade, NAKlaste, noorte kirjanikega. Tegime Innoga oma majja NAKi toa, viisime NAKi reisile Tallinna, makstes kõhklusteta rendibussi eest 10 tonni, sõidutasime (või õigemini Inno sõidutas) neid ühest Eesti otsast teise, ostsime neile õlut ja veini, käisime neil öösel autoga järel, korrastasime ise palavikus olles Läteteks ära meie Massiaru maakodu jnejne. Ühesõnaga, rebisime end ribadeks. Midagi materiaalset ma selle eest vastu ei oodanud, küll oleks tagasihoidlikult palunud, et teised oleks aru saanud, et ma ei ole teflonnaine ning tahan pärast isa surma pisuke puhata. Ok, kevadel kannatasin selle ära, kui naklaste ühendkoor mul öösel kell 3 akna taga sisselaskmist nõudis, ja lasin nad sisse, aga kui kuu pärast isa surma samuti öösel minu juurde tulla taheti, siis ütlesin vargsi, abipaluvalt, et eee, äkki te seekord ei tuleks. Seepeale ütles Aapo Ilves, et ära plödise; kui sa, Irja, tahad, et sul ÜLDSE sõpru alles jääks, siis tee uks kohe lahti, ja üleüldse olen ma juba pikemat aega pidanud oma sõpradele seletama, miks suhtlen teiesuguste paariatega.

Mnjah. Et siis näete, miks kommunism alati ei õnnestu. Enne peab pööbel jõudma arusaamisele, et see, mis neile head tehakse, ei ole iseenesestmõistetav, sest selleks tehakse pingutusi, ning hea eest tuleb olla tänulik, mitte seda valimatute vahenditega juurde nõuda. Sest ega hea inimene ei ole tehtud rauast. Ükspäev väsib ära ja siis ei pigista tast enam seebivettki välja. Edaspidi olen niisiis ettevaatlikum kommunist ning igale lõustale kaaviari ei paku.