teisipäev, 19. august 2008

Gruusia-Vene sõja võitjad ja kaotajad

Võitjad:
1. USA, Saksamaa jm teised Lääne suurriigid, mis Gruusiale ründerelvastust müüsid.
2. Venemaa, mis sai oma relvastust proovida, sisendada hirmu teistesse väiksematesse endistesse liiduvabariikidesse.
3. Gruusia president Saakašvili, kes sai peatada oma populaarsuse vähenemise, kogu võimu enda kätte.
4. Vene peaminister Vladimir Putin, kes tugevdas oma positsiooni vene rahva seas kui tugev ja kindel juht, nagu tsaar, millist vene rahvas on ihalenud aastasadu. Stiilis, et parem julm tsaar kui elu võõra ikke all.
5. Lääne riikide (sh Eesti) juhid, kes said juurde argumendi relvastuse ostude finantseerimiseks.
6. Rahvusvaheline relvatööstus, alates Venemaast kuni USAni.

Kaotajad:
1. Gruusia ja osseedi rahvad, kes peavad kogu sõjategevuse kinni maksma oma raske töö ja vaevaga, kes on kaotanud inimesi hukkunute näol, kelle elumajad, haiglad, koolid hävinud, majandus laostunud.
2. Teiste väikeste endise NLiidu riikide rahvad, kelle hulgas iga selline konflikt tekitab ebakindlust ja hirmu, mistõttu nad on sunnitud kulutama rohkem raha relvastusele ja mistõttu jääb üha vähem raha näiteks haridusele. Selline Ladina-Ameerika fenomen.
3. Investorid, kes olid oma raha paigutanud kriisikoldesse.

10 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Inno, sa unustasid võitjate seas mainida ennast, sa said ennast välja elada ja tümitada (taas) Eesti valitsust, loomulikult Saakašvilit ja lõpuks ka "tšurkasid" (sinu termin), kes olevat valitsenud kõikide okupeeritud alade rahvaid NL ajal (et venelane nagu kunagi ei puutunud asjasse).

Inno ütles ...

Mis võit see mulle on? Tunnistan ausalt, ma parema meelega mõnusalt pikutaks, musitaks ja kallistaks, nagu ma tegin pärast seda, kui Irjaga kokku sain. Aga Ingridi poolne šantaaž läks lõpuks nii suureks ja valusaks, et ei saanud enam rahulikult pikutada, musitada ega kallistada. Sestap tuleb hoida teda pidevalt pinge all, kuni ta oma Tõrvasse, või kust august ta välja kargas, tagasi tõmbub. Noja muu jutu sekka võib ka muid "ingrideid", selliseid agressiivseid juhmardeid natuke pitsitada, sest väiklust ja rumalust on lihtsalt hale vaadata ja ühte mõtlevat inimest ei tohiks see jätta ükskõikseks. Pealegi, demokraatlikus riigis nagu Eesti peaks valitsema sõna- ja arvamusvabadus. Või mitte?! Sellist "tümitamist" peetakse Läänes vähemalt demokraatia alustalaks, Eestis, Venemaal, Gruusias ja mujal endises NLiidus ilmselt mitte, siin ollakse harjunud, et õige on vaid üks arvamus. Aeg on ka seda mõtteviisi korrigeerida.

Ja tšurkad pole mingi minu termin, nõnda kutsuti neid grusiine ja muid mägirahvaid vene kroonus.

Inno ütles ...

Ja, vähemalt demokraatlikes riikides on tava, et valitsejad, ehk need, kes toimetavad maksumaksja raha eest, peavad taluma kordades suuremat avalikkuse kontrolli ja kriitikat ehk seda nn tümitamist kui lihtsad kodanikud, keda ka reeglina ei tümitata.

Eestis muidugi tümitab ajakirjandus (kes ei järgi enamasti mingeid eetilisi piiranguid) peaasjalikult lihtsaid kodanikke, kuna neil pole raha, et väljaandeid laimu eest kohtusse anda. Valitsejad naudivad Eestis ajakirjanduse mõnusat kaasalaulmist, nii nagu see oli ka nõuka ajal. Ajakirjandus on valitsejate sülekoer, endiselt kollektiivne agitaator, propagandist ja informaator, nii nagu Lenin õpetas. Ja ajalehed on oma sisult nagu pioneeriorganisatsiooni seinalehed. Kus siis kiidetakse suuri juhte ja õpetajaid, ning manitsetakse neid, kes unustasid vahetusjalatsid koju, jätsid sööklas supi söömata või hilinesid tundi 5 minutit.

Anonüümne ütles ...

Innokene, kas sa seda vana anekdooti ikka mäletad?
Küsib jefreitor soldatitelt: Mida mõtlete, kui näete telliskivi?
Ivanov: ...võiks maja ehitada.
Petrov: ...võiks kellelegi molli anda.
Sidorov: (teeb käega sugutamisliigutusi).
Jefreitor: Oot-oot, aga miks sa telliskivi nähes NIIMOODI mõtled?
Sidorov: A ja vsegda tak dumaju.

No vot Innokene, sinuga sama lugu - ükskõik kust või millest jutt algab, sina ikka: Ingrid, Ingrid, ja vsegda tak dumaju...

Inno ütles ...

Nojah, Ingrid on nagu telliskivi püksis: lahutust ei andnud, lapsi ei näita, kostitab mind iga kuu uute üllatustega kohtu teemadel. Niikaua kui telliskivi püksis, ei saa olla temast mõtlemata.

Anonüümne ütles ...

Sa pole ikka üle saanud ei Ingridist ega vene kroonust... Ingridi osas kaasa ei räägi, sest tean, milleks mõned naised mõnikord võimelised on. Küll aga on täiesti põhjendamatu vene kroonus käibel olnud terminoloogia kasutamine Kaukaasia rahvaste ühisnimetajana. Minu arust on see solvav ja põhjendmatu. See oleks sama, nagu aktsepteerida enda nimetamist "tšuhna"'ks või teab kelleks veel. Tšurka on selgelt halvustava alatooniga. Ei saa ka jätta märkimata, et Gruusia riiklus on palju varasem kui sellesama Venemaa oma.

Anonüümne ütles ...

Tšurkad on ikka pigem nagu Kesk-Aasia tegelased: usbekid, tadžikid, turkmeenid jms sarnased. Aga släng võis siin-seal erineda. Mis sõjaväeosas olid (jala-, raketi-, tanki- vms vägi)? Kus piirkonnas?

Mul ka kogemusi vene kroonust, sugugi mitte kauneid. Aga mingid jooned rahvastest jäid sisse. Näiteks:
leedukad - baltlased küll ja intelligentsed, aga võtsid jube kiiresti omaks suurrahva mentaliteedi, ei saanud usaldada
lääneukrainlased - matslikud ja juhmid, üsna isepäised
usbekid - eriti salakavalad ja juhmid, omade vahel moodustasid mingi kurjameelse tsunfti
armeenlased - kavalad, leidsid alati sooje kohti, viilisid kõrvale. Küllalt kõrge IQ-tasemega.
turkmeenid - nagu usbekid, aga lihtsameelsemad ja sõbralikumad
grusiinlased - hoidsid omadega kokku, kuid suhtusid respektiga baltlastesse. Jõu kasutamine oli kombeks, kuid mõõdukas. Silmatorkav lugupidamine ajude suhtes.
tatarlased - alatu ja salakaval rahvas, ei mingeid kokkuleppeid
ingušid - salakavalad kokkuleppijad, ajasid oma asja suure venekummardamise sildi all
kasahhid - kavalad ümbernurgajutustajad, iial ei teadnud, mis riugas mängus
volgasakslased - rohkem venelased kui venelased ise. Aga teatava vaimse dimensiooniga
venelased - seinast seina. Kohtasin nii kõrgkultuursest poeedi perekonnast pärit sisemise rahuga väärikat tegelast kui brjanski debiilikut, kellel peale kinnisideede üldse miskit peas polnud.

Aga kindlasti on teistel teisi kogemusi. See on ainult juhusliku kogemuse baasil tehtud üldistus.

Inno, kas 1987 polnudki lihtne veel kroonust ära viilida? Paljud mu tuttavad haistsid aegade hõngu ja ei eksinud ega kahetsenud...

Virgo Kruve ütles ...

Ma liigitaksin Sakašvili võitjate hulka alles järgmisel kuul kui ta siis veel endiselt võimul peaks olema. Eile astus ka Pakistani president ametist tagasi ja tema oli ka üks USA toetatud režiimide liidreid.

Anonüümne ütles ...

1 võitja on kindlasti ju ka EW walitsus. 1) sai juhtida tähelepanu teravatelt sisepoliitiliste/eelarve probleemide pealt kõrvale, 2) taaskord lauale põrutada vene kaart - kütta üles eestlaste russofoobiat ja veelgi õhutada küdema seda, 3) panna pasunasse keskerakonnale, kui ainsalt tõeliselt reformi ohustavale jõule. Sõbrad: see kõik oli eelkõige sisepoliitiline malakas!!

Anonüümne ütles ...

Panen ühe mõtte, mille ameerikalsed ise on produktseerinud, see on inglismannide keeles, aga ehk lugejale arusaadav. Annan mõista, mis mehed need saakasvilid ja on ka see meie puppet, Mr president:

The American-educated thug, Saakashkvili the War Criminal, who is president of Georgia, was installed by the US taxpayer funded National Endowment for Democracy, a neocon operation whose purpose is to ring Russia with US military bases, so that America can exert hegemony over Russia.

Every agreement that President Reagan made with Mikhail Gorbachev has been broken by Reagan’s successors. Reagan’s was the last American government whose foreign policy was not made by the Israeli-allied neoconservatives. During the Reagan years, the neocons made several runs at it, but each ended in disaster for Reagan, and he eventually drove them from his government.

Even the anti-Soviet Committee on the Present Danger regarded the neocons as dangerous lunatics. I remember the meeting when a member tried to bring
the neocons into the committee, and old line American establishment representatives, such as former Treasury Secretary Douglas Dillon, hit the roof.

The Committee on the Present Danger regarded the neocons as crazy people who would get America into a nuclear war with the Soviet Union. The neocons hated President Reagan, because he ended the cold war with diplomacy, when they desired
a military victory over the Soviet Union.

Deprived of this, the neocons now want victory over Russia.
/_ _ _/
When the Soviet Union collapsed, the US and Israel made a run at controlling Russia and the former constituent parts of its empire. For awhile the US and Israel succeeded, but Putin put a stop to it.
/_ _ _/
When the Russian army went into Georgia to rescue the Russians in South Ossetia from the destruction being inflicted upon them by the American puppet Saakashvili, the Russians made it clear that if they were opposed by American troops with smart weapons, they would deal with the threat with tactical nuclear weapons.

The Americans were the first to announce preemptive nuclear attack as their permissible war doctrine. Now the Russians have announced the tactical use of nuclear weapons as their response to American smart weapons.

It is obvious that American foreign policy, with its goal of ringing Russia with US military bases, is leading directly to nuclear war. Every American needs to realize this fact. The US government’s insane hegemonic foreign policy is a direct threat to life on the planet.

Russia has made no threats against America. The post-Soviet Russian government has sought to cooperate with the US and Europe. Russia has made it clear over and over that it is prepared to obey international law and treaties. It is the Americans who have thrown international law and treaties into the trash can, not the Russians.
In order to keep the billions of dollars in profits flowing to its contributors in the US military-security complex, the Bush Regime has rekindled the cold war. As American living standards decline and the prospects for university graduates deteriorate, “our” leaders in Washington commit us to a hundred years of war.

If you desire to be poor, oppressed, and eventually vaporized in a nuclear war, vote Republican.

Paul Craig Roberts was Assistant Secretary of the Treasury in the Reagan administration. He was Associate Editor of the Wall Street Journal editorial page and Contributing Editor of National Review. He is coauthor of The Tyranny of Good Intentions.He can be reached at: PaulCraigRoberts@yahoo.com

http://www.counterpunch.org/