Lugemissoovitus: Russowi Liivimaa Kroonika

Liivimaa Kroonika, autor Balthasar Russow, Vaba Eesti, Stockholm 1967.

Nüüd, kui olen selle kroonika läbi lugenud, taipan, miks seda Nõukogude Eestis kordagi välja ei antud, vaid avaldati režiimi ühe õuelauliku poolt mingi hale paroodia "Kolme katku vahel" (küll aga anti mitmel korral välja Läti Hendriku Liivimaa kroonika, kus vene vürst Vjatško sangarlikult koos eestlastega Tartut kaitses, eksole). Sest sellist venelaste sõimamist ja süvaanalüüsi, miks nende suurvürst Ivan Julm eestlaste, rootslaste ja poolakate käest 16. sajandi lõpul haledalt peksa sai, pole ma veel kuskilt lugenud. Kus ligi 50 000 venelast ja nendega kampa löönud tatarlast Tallinna alt üsna tagasihoidliku kaitseväe poolt minema löödi. Ja miks venelastel üldse lasti Liivimaal kanda kinnitada, millest paljud hädad alguse said: et saksa kaupmehed, Taani kuningas ja kohalikud mõisnikud läksid venelastega alatule koostööle, müüsid neile sõjatehnikat, lasid nad ilma ühegi pauguta maale, Narva ja Rakvere linnad ära võtta, kus siis venelased koos tatarlastega julmalt rahvast tapsid, säästmata naisi ja lapsi. Nii et Moskvas vangistuses tatari kuningad sinna toodud saksa ülikutele näkku sülitasid ja ütlesid: paras teile, Saksa koerad, kes te andsite venelastele vitsa, millega meid alistati, ja hiljem teid endid. Selle vitsa all peeti silmas just moodsat relvastust: kahureid, püsse ja püssirohtu. Mida venelased esimest korda nägid alles Eestis, Tartu all, kui saksa soost aadel nad linna jällegi suht lobedalt sisse lasi.

Ja see ei tule küll kuskilt välja, et see Russow võiks eestlane olla. Ta laulab kiidulaulu esiteks Saksa ordule, siis rootslastele ja poolakatele. Kirjeldab suht külmalt, kuidas Saksa ordu muistsel ajal eestlasi maha nottis, vast 100 000 inimest vähemalt, kirjelduse järgi. Mees oli raudselt sakslaste poolel, võimalik, et sakslane, sest ainult neid peab omadeks. Kuigi ka kritiseerib neid, peamiselt seepärast, et nad oma võimust ilma jäid, ilge prassimise ja liiderlikkuse tõttu, nagu Russow kirjeldab. Nii et kui Hendriku kroonika kirjeldab Saksa ordu algust ja õitsengut, siis Russowi oma selle hävingut. Mehe isa nimi oli Simon, ta oli õppinud ka heebrea keelt, nii et sel Balthasaril võisid olla juudi juured pigem.

Aga Russowi jutt on väga ladus ja mahlakas, ja seal on palju rohkem põnevat lugeda kui haledates plagiaatides. Russowi raamatu reklaamiks veel niipalju, et Kolme katku vahel on ümberjutustus Russowi jutust, millest kõik huvitavamad kohad on välja jäetud.

Ja tahaksin ühe asja siinkohal küll ära õiendada. Nimelt ma ei tea, kust on filmis "Viimne reliikvia" (kus ülistatakse üht vene kõrilõikajast vürsti ja tehakse maha eestlaste sangar Ivo Schenkenberg) edastatud info pärit, aga Russow, mees, kes kõike kohapeal jälgis, kirjeldab Tallinna vaprat kaitsmist nii (mõned lõigud raamatust, niipalju taustaks veel, et Schenkenberg on ainus eesti mees, keda ses raamatus nimepidi nimetatakse):

Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harju talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud, arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed ja enamasti harkpüssikütid. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva igasugu kamanduses ja ametites saksa korra ja kombe järele oli välja õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja ööl venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi, need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis. Ka oli see Hannibali-lipkond määratud tulekerasid valvama säärase tingimusega, et nad ööd kui päevad mitmes salgas head valvet peaksid; iga tulekera eest, mida neist keegi linna sõjaülemale viis, pidi ta saama iga kord kolm marka, see on neljandik kuldtaalrist.
--------

Mis kivikuulidesse puutub, siis ei saanud ka need iseäralist kahju teha, kuna kõikidel Tallinna majadel olid kolmekordsed laed ja iga lagi oli hiigla jämedatest palkidest üsna tihedasti punnitud ja laiade paeplaatidega ja üleni paksu mullakihiga kaetud. Ja kuigi kuul ühest laest läbi lõi, siis jäid ometi teised kaks puutumata. Sellepärast oli iga kodanik oma toas või kambris üsna julge ja muretu nende pärast. Missugust kahju aga neist kivikuulidest tekkis, sellest olgu järgnevalt lühidalt jutustatud.

1. veebruaril (jutt on siin aastast 1577) purustas venelane Püha Birgitta ordu toreda Mariendali kloostri täiesti ära, lõhkus altarid maha ja raius kõige paksematest kividest palju kuule, kiskus toreda katuse ja sarikad maha ja vedas need oma leeri. Samal ajal riisus ta ka võlla koos varastega ära, kiskus palgid maha ja vedas oma leeri.
------

5. veebruaril tulid mõned venelased linna ette läbirääkimisi pidama. Ent tallinlased ei tahtnud neid kuuldavakski võtta ja tingisõdurid pidasid neid luurajateks ja tulistasid nende pihta. Siis ratsutasid nad säärase hirmuga kiiresti minema, et ühel neist musta rebasenahaga vooderdatud kiiver maha kukkus ja ta palja peaga minema ratsutas. Sellesama kiivri tõstis üks tingisõdur üles ja tõi linna.
---

12. veebruari ööl tuli joostes vangivõetud rootsi ümmardaja venelaste laagrist Tallinna lossi alla. See tõi pärast sisselaskmist esimese teate sellest, et üks tatarlaste salk olevat ka Soomes olnud ning palju vangivõetud inimesi, noori ja vanu, sealt Tallinna all asuvasse leeri toonud ja palju väikesi lapsi merejääle visanud ja sinna lamama jätnud. See oli kurb sõnum kõikidele vagadele südametele. Pärast seda pääses veel teisi raudpidemetes peetud vange lahti, kes seda kurja sõnumit samuti kinnitasid.
----

Kui aga teadete saamiseks enam ei olnud peaaegu ühtki lootust, siis seadis meie Issand Jumal imetaoliselt nõnda, et 14. veebruaril silmapaistev tatari bojaar ehk aadlimees Bulaat Murssov oli seitsme teenriga venelaste juurest ära põgenenud.
----

Nende põgenenud tatarlaste igaühe eraldi ülekuulamine andis ühesuguselt järgmise pildi: esiteks, et väeülema juhataja abiliseks seatud leitnant ja tähtsam sõjakangelane, nimega Ivan Vassiljevitš Selimetin Koltsov olevat jämeda suurtüki kuuliga linnast maha lastud. Ta olevat veel kolm päeva elanud ja siis surnult piduliku protsessiooniga Venemaale viidud. Seesama, kes suurvürstile oli tõotanud Tallinna temale kätte võita või mitte enam elavana suurvürsti palge ette ilmuda. 2) et tallinlased olevat juba üle 1000 venelase maha lasknud ja nimelt tihti 20, isegi 30 ühe ainsa lasuga. 3) et paljud venelased juba salaja jalga olla lasknud. 4) et venelased väga kartvat, et tallinlased kord nende suurtükid kantsist ära võtavad. 5) et 1200 tatarlast olevat Soomes selle kahjustuse teinud, kelledest umbes 500 selle juures uppunud. 6) et suurvürsti siiatulek olevat vaid udujutt, nii venelaste kui tallinlaste hirmuks ja ähvarduseks lendu lastud. 7) et venelased kantsis kaevamist alustanud, ülejooksikud aga ei teadvat, kui kaugele need on jõudnud.
----

Kui nüüd vaenlane aru sai, et ta oma tormitule ja kivikuulide ning tulekeradega linnale midagi teha ei saa, siis tahtis ta oma viha lahutada linna kindlustorni kallal, mida nimetatakse Kik in de Kök. Säärast kindlustorni ei leidu terve Läänemere ääres, kust ka vaenlasele sagedasti suurt häbi ja kahju oli tehtud. Kuna aga nimetatud kindlustorni ees asub kõrge rundeel, siis tuli venelastel sellele tornile keskele, üpris kõrgel maapinnast pihta anda. Ning kuigi ta pikka aega ööd kui päevad tervetest ja pooltest kartaunidest selle pihta laskis, ei teinud ta ometi kõige lasmise kiuste muud ära, kui et ühel küljel nii suure augu torni lõi, et sellest paar härga korraga läbi võis pääseda. Sel puhul laskis venelane ka kindlustorni valitseja Hans Schulte, kingsepa, maha. See oli kõige suurem kahju, mida ta Tallinna linnale sel korral oma 2000 tünni püssirohuga tegi.
----

Kui linnapealik Claus Holste ühes Hannibali ja mõningate teistega nägid, et palju venelasi olid tapetud ja kõik teised kantsist pakku aetud ning et tallinlastel kants käes on, siis ei hoolinud nad pasunamehe signaalist, vaid tahtsid venelasi veel taga ajada ja kantsi lõpuni hävitada, arvates, et kõik teised niisama teevad. Kui aga nimetatud pealik ja vähesed tema juurde jäänud ümber vaatasid, siis olid kõik teised linna läinud. Venelased aga olid vahepeal põgenenud sügavasse käiku, mille nad maa all linna poole olid kaevanud. Kui nad nüd nägid, et tallinlased kõik olid ära läinud välja arvatud vähesed mehed, siis tulid venelased koopast, mida pealiksilmas ei pidanud, hulgaviisi välja, võtsid nad kinni ja tapsid nimetatud pealiku ühes teistega ära. Selles võitluses kaotasid tallinlased oma salgast tingisõdurite, löömameeste, noorte sulaste ja mõnede Hannibali meeste näol kokku umbes 30 isikut.


Ja nagu igaüks nende tublide poiste ja sõjameeste ning iseäranis selle ausa mehe, pealiku, pärast üsna kurvaks sai, nõnda rõõmustas jälle kogu linn vangistatud venelaste käest saadud teadete üle. Nendest teadetest selgus kui ühest suust: esiteks, et suurvürsti käsk juba leeris on, et nad ära peavad minema. 2) juba 3000 bojaari ühes oma meestega on ära läinud. 3) ka mõned kõige suuremad suurtükid on kantsist ära veetud. 4) need meistrid, kes pidid linna alt õõnestama, on oma riistadega tükkis viie päeva eest ära reisinud. 5) järgmisel ööl veetakse kõik suurtükid kantsist ja kesknädalal lahkub viimane mees leerist ja läheb minema. 6) juba üle 3000 venelase olevat lossist ja linnast maha lastud või kokkupõrgetes tapetud ja maha löödud.
----

11. märtsi öösel läks Tõnismäel ja mäe all, mõlemast kantsist leer teele ja asus suurtükiväega laagrisse Ülema veski juures. Siis oli linnas suur rõõm ja igaüks jooksis veel selsamal hommikul kantsi vaatama ja nägi seal sääraseid hirmsaid asju, et juuksed püsti tõusid. Sest seal leiti äramineku aegu lossist mahalastute pooli kehasid, käsivarsi ja sääri, käsi ja jalgu. Siis nähti ka 10 surnuks piinatud ja alasti kistud Tallinna sõjameeste ja talupoja surnukeha.
----

13. märtsil, ühel kesknädalal, süütasid ja põletasid venelased oma leerid igast küljest maha ja läksid sootuks minema. Nad olid tervelt 7 nädalat Tallinna all olnud ja 6 nädalat ööd ja päevad vahet pidamata lasknud ja tuhandeid kivikuule ja tulekerasid linna pildunud. Ning nagu nähti ühel kesknädalal enne lõunat esimest venelast lähenevat, nõndasamuti nähti ka ühel kesknädalal enne lõunat viimast ära minevat.
----

Mis aga kõikidest taplustest saadud kahjudesse puutub, siis ei kaotanud tallinlased enam kui umbes 50 meest, missuguse kahju Ivan Vassiljevitš Selimetin ja mitu tuhat venelast ja tatarlast küllaltki tasa tegid.
---

Ja nüüd NB!!!

Mis nüüd sõjaväe arvulisse suurusesse puutub, mis selle piiramise kestel Tallinnas oli, siis oli seal esiteks 100 mõisameest ja 400 saksa tingisõdurit ning kodanikkude, talupoegade ja igasugu elanikkude, aadlikkude ja mitteaadlikkude näol, ühes sulaste ja poistega üle 4000 mehe. Lossis ja Toompeal oli 1000 rootsi tingisõdurit, välja arvatud Toompea kodanikud ja talupojad koos nende sulaste ja majakaaslastega, keda hinnati ka 400 ümber. See oli kogu linna sõjavägi selle ränga piiramise ajal moskoviidi 50 000 mehe vastu.