Väljavõte Postimehe veebist.
Ma ei saa aru, miks eilset "Märkamisaja" kontserti Tallinna lauluväljakul seostatakse öölaulupidudega. Kui neil kahel pole teineteisega mingit pistmist. Isegi mitte sarnasust, kui laulmine välja arvata. Loodan, et see pole katse hakata ajalugu nö ümber kirjutama. Pigem sarnanes see "Märkamisaeg" 1988. aasta 11. septembril toimunud "Eestimaa lauluga", samasugune kontsertetendus, kuhu kogunes kokku plejaad tuntud lauljaid ja muid tegelinskeid ja mis oli samuti organiseeritud üritus, kuhu siis rahvas karjana kokku aeti, egiidi all "Perestroika toetuseks NSV Liidu koosseisus", või midagi säärast. Kus siis võimud üritasid saada asja oma kontrolli alla ja saadigi, kuni saatusliku riigipöördekatseni, kus Jeltsin Moskvas võimu haaras ja NSV Liidu laiali saatis, misjärel ka liiduvabariigid end riburada pidi iseseisvaks kuulutasid. Muud varianti ju ei jäänudki.
Asjalugude selgitamiseks, eriti nooremate inimeste jaoks, tahaks veidi kirjeldada olukorda 1988. aasta kevadel.
Kuigi, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama 1986. aasta aprillist, mil toimus Kiievi külje all, toonases Ukraina NSVs tuumakatastroof: üks Tšernobõli tuumaelektrijaama reaktor väljus kontrolli alt ja tomus plahvatus, misjärel tuumapilv liikus tuulega esialgu Valgevene poole, ja siis tuli tiiruga tagasi üle Venemaa, Kirde-Eesti, Soome ja Rootsi. Kuni Rootsi kohalikud asjatundjad tuvastasid tugeva radioaktiivse reostuse. Misjärel jõudis asi välispressi. Misjärel "ärkasid" ka Nõukogude võimud eesotsas Gorbatšoviga. Ja olid sunnitud mitu nädalat saladuses hoitud õnnetuse avalikustama. Millest algas nn Glasnost, Avalikustamine, mispeale said ka NLiidu kodanikud teada, et juba aasta otsa on käimas Perestroika, ehk Uutmine. Ja see Glasnost oli ilmselt hädavajalik, et vältida vene inimeste mässu riigi vastu, mis oli lasknud surra kümnetel tuhandetel inimestel ja haigestuda sadadel tuhandetel, kuna infot Tšernobõli õnnetuse kohta hoiti vaka all. Samuti nõudsid avalikustamist välisriigid, kellelt NLiit sai abi (raadio teel juhitavad helikopterid ja muu tehnika, robotid) õnnetuse tagajärgede likvideerimisel. Ja see Glasnost võimaldas hakata asjadest rääkima ka Eestis. Ja mis huvitav, lasti vabaks paljud poliitvangid nagu Lagle Parek, Enn Tarto ja Mart Niklus. See olevat olnud samuti NLiidu lubadus Lääneriikidele, saadud abi eest Tšernobõli tagajärgede likvideerimisel. Ja seoses Glasnostiga hakati rääkima fosforiidikaevanduste plaanidest Virumaal. Muidugi valdas eestlasi seepeale suur hirm tuleviku ees, mistõttu tärkas Roheline liikumine ja massiliselt hakati tellima ja lugema ajakirja Eesti Loodus. Ja kui toonane teleajakirjanik Juhan Aare tegi 1987. aasta veebruaris Panda saatesse intervjuu toonase tähtsa NSVLi väetisetööstuse ametniku Juri Jampoliga, läks rahvas päris pöördesse. Fosforiidist ja selle kaevandamisest räägiti igas kodus.
Asi läks karmiks Hirvepargi meeleavaldusega MRP (Molotov-Ribbentropi Pakt) aastapäeval, 23 augustil 1987. aastal, kus osales ligi 10 tuhat inimest. Kes siis tahtsid Tallinna raekoja platsilt Toompeale suunduda, aga kelle tee sulges miilits ja suunas nad lõpuks Hirveparki Toompea jalamil. Asja korraldasid Tiit Madisson ja Lagle Parek (Tarto ja Niklus olid veel vangis), samuti Eve Pärnaste MRP-AEG (MRP Avalikustamise Eesti Grupp) juhatusest. See oli planeeritud ettevõtmine ja rahva ajasid kokku Ameerika Hääl ja Raadio Vaba Euroopa. Ja seal olid inimesed väljas Eesti iseseisvuse, NLiidust lahkulöömise eest. Miilits ajas selle meeleavalduse vaikselt laiali.
Vahetult pärast seda tuli vastulöök võimudelt: ETV saates "Mõtleme veel" käisid 26. septembril toonased parteifunktsionärid Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Tiit Made välja IME ehk Isemajandava Eesti idee, mis oli kantud ideest "Perestroika toetuseks NSV Liidu koosseisus". Ilmselt selleks, et rahvast maha rahustada. Sest olgem ausad, iseseisvuse pooldajad olid toona samasugused dissidendid nagu Tiit Madisson tänagi, kelle algatusel püstitatud leegionäride mälestussamba Lihulas võtsid maha juba "iseseisva" Eesti võimud eesotsas Juhan "pavts" Partsiga ja lasid oma rahvale gaasi näkku.
Siis saabus see kurikuulus 2. veebruar 1988, mida samuti Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa reklaamisid ja kus, nagu ilmselt mäletatakse, saatis Andrus Ansip, praegune peaminister, toonane EKP Tartu rajoonikomitee funktsionär, koerad rahva kallale, kui rahvas julges tulla Tartu rahu aastapäeva puhul meelt avaldama. No seal võis olla samuti ligi 10 tuhat inimest. Mispeale Ansip jäeti hiljem "edutamata". Kõik oli KGB karmi kontrolli all. Osa meeleavaldajaid, kes kätte saadi, viidi arestimajja "kainenema". Parekit hoiti samuti kontrolli all, sellega tegeles praegune AS Eesti Meedia juht, toonane Edasi peatoimetaja Mart Kadastik isiklikult. Taktika oli selline, et meelitada rahvas tänavatelt saalidesse, nagu teatri Vanemuine saal jmt. Kus siis võimude palgatud tegelased, "ajaloolased", "selgitasid" rahvale, kuidas asjad "tegelikult" olid ja on. Asi vaigistati nagu ka see Hirvepargi üritus.
Siis 24. veebruar 1988, mil toimusid juba meeleavaldused nii Tallinnas kui Tartus. Jälle iseseisvuse eest. Kus samuti tegid eeltööd need nn Hääled. Kus olid väljas juba kümned tuhanded inimesed. Kus võim ja KGB hoidsid madalat profiili, rahvast küll pildistati, aga ei torgitud. Kus rahvaga saadeti rääkima truud riigiteenrid nagu teleajakirjanik Mati Talvik, kes Tallinnas Tammsaare pargis rahvast "rahustas" ja suunas massid Estonia kontserdimajja "kainenema". Kus siis samuti mingid võimude poolt palgatud tegelinskid meeleavalduse summutasid. Olin seal ise kohal ja nägin kõike seda pealt. Hiljem tahtsin kirjutada asjast Noorte Häälde, aga Toomas Sildam, praegune presidendi pressiesindaja, kes oli seal lehes KGB esindaja, nagu räägiti, keelas asja ära.
Sellele järgnes, ilmselt taas võimude korraldatud Loomeliitude ühispleenum 1-2. aprillil 1988. aastal, mis aga läks ilmselt ülekäte, kuna karikaturist Heinz Valk ja kirjanik Lennart Meri esinesid väga tugevate avaldustega Eesti iseseisvuse toetuseks.
Ja asi läks ilmselt natuke "käest ära" ka 13. aprillil 1988, kui Edgar Savisaar tegi ETV saates "Mõtleme veel" ettepaneku Rahvarinde loomiseks, seda siis jälle Perestroika toetuseks. See tähendas sisuliselt opositsiooni sündi senise ainuvõimaliku kompartei asemele. Võimalik, et ka see käik oli ette valmistatud reformimeelsete võimukandjate poolt, et rahutut rahvast vaos hoida. Sest sellised "rinded" tekkisid samaaegselt ka teistes liiduvabariikides.
Ja siis läks asi jälle käest ära. Kui tuli 1. mai paraad. Senine võimude suur propagandaüritus. Mida oli hea kasutada võimude enda vastu. Näiteks meie, Tallinna 7. Keskkooli abituriendid tegime ise loosungid kirjadega "Eestimaa eestimaalastele!", "Elagu peremehetunne!", "Ei fosforiidile!". Ning rullisime need vahetult enne Vabaduse väljaku (siis oli see Võidu Väljak) tribüüni lahti, see oli praeguse linnavalitsuse maja ees, umbes selle koha peal, kust äsja leiti üks kiviaegne asustus. Hiljem kuulsin, et neid loosungeid oli isegi telepildis üle kantud. Kui olime sealt, toonase parteijuhi Karl Vaino nina alt läbi marssinud, ilmusid kuskilt mingid mehed, erariietes, ilmselt KGB agendid ja rebisid meilt loosungid käest. Ning talutasid meid siis koolimaja juurde, kus me pidime mingid seletused kirjutama. Aga sellega asi piirdus. Olime üllatunud, sest veel aasta varem oleks sellise asja eest koolist välja visatud.
Siis 1988. aasta maikuu algul toimusid Tartus levimuusikapäevad, kus mulle teadaolevalt toodi esimest korda massiliselt välja sini-must-valged lipud. Seal tulid ka ettekandele Alo Mattiiseni 5 isamaalist laulu.
Ja 1988. maikuu lõpus, 20. mai paiku, kui ilmad olid erakordselt soojad, sirelid õitsesid, kool oli läbi saanud, toimusid need nn öölaulupeod. Ükspäev lihtsalt oli kogunemine, vist mingi Tallinna vanalinna päevade ürituse raames Raekoja platsil, kus üks grupp noori, mõned neist koorilauljad, ja punkarid, hakkas liikuma spontaanselt Lauluväljaku suunas. Lauluväljak on nagu eesti rahva muistne hiis. Püha koht. Kuhu minnakse siis, kui tuntakse, et on vaja minna. Ainult selle vahega, et enam ohvriande (inimesi või loomi) sinna ei viida. Olin ka ise tookord minejate hulgas, täiesti juhuslikult. See polnud mingi planeeritud ega reklaamitud üritus. Lihtsalt hakati minema. Esimesel korral polnudki palju rahvast. Vast tuhatkond, kui sedagi. Miilitsaautod sõitsid pidevalt lauluväljaku kõrval mäe peal üles alla ja jälgisid toimuvat. Algul istuti niisama ja aeti juttu. Keegi võttis laulu üles ja teised lausid kaasa. Eks joodi ka veidi õlut. Aga oli selline mõnus kammerlik üritus. Ööd olid juba valged ja kuna toona bussid öösel ei käinud, ja taksosid ka eriti polnud, tuli igaühel jalgsi koju kõmpida. Minul kulus koos klassivennaga Lauluväljaku juurest Männikule ikka oma paar tundi matkamist. Nii et hommikuks olin kodus. Käisin ka paaril järgmisel päeval kohal. Rahvast oli iga päevaga üha rohkem, nii 10 tuhande ringis (inimesi tuli pidevalt juurde ja lahkus) ja lauldi spontaanselt nii Mattiiseni lugusid kui muid laule. Kohal olid noored inimesed, valdavalt keskkooli lõpetanud või nii. Mingeid erilisi tuntud lauljaid või muid tähtsaid tegelasi polnud. Ja nii kestsid need laulmised seal mingi nädal aega. Neist öölaulupidudest hakati alles hiljem rääkima, pärast nn taasiseseisvumist. Ilmselt kellelegi tuli meelde.
Enne lõpueksameid tegime klassikaaslastega jalgrattamatka Virumaale, Kundasse. Kus avanenud pilt pani jahmatama. Kirjutasin sellest ausalt ja avameelselt lõpukirjandisse (tol aastal oli kirjandites lubatud ka vabateema) ja sain hindeks "5" ning isegi kiita. Veel aasta varem oleks mind sellise ühiskonnakriitilise kirjandi eest koolist välja visatud.
Ja neist "öölaulupidudest" kasvas välja koguni suuremat sorti noorteliikumine, Eesti Sõltumatu Noortefoorum. Noored tundsid oma jõudu.
Ja see suurüritus Eestimaa Laul, mis sarnaneb kõige rohkem "Märkamisaja" üritusega, toimus alles 11. septembril, see oli massiüritus, kuhu siis kogunes, või õigem oleks öelda, et aeti kokku ligi 300 000 inimest. Ma olin ka seal kohal, aga, noh, seda öölaulupidude fiilingut seal küll polnud. Polnud kohta, kuhu istuda ega astuda. Seal siis esinesid Heinz Valk ja Edgar Savisaar ja tuntud muusikud. Peeti kõnesid ja oldi muul moel tähtsad. Ja eks siis olid ajad ka juba teised, veidi vabamad, sest Karl Vaino oli suve jooksul vahetatud Vaino Väljase vastu. Väljas oli selline liberaalsemate vaadetega, tagasihoidlik reformimeelne mees, kes oli vahepeal pagendatud Ladina-Ameerikasse.
14 kommentaari:
Hei,
Kuna esimese/esimeste laulupidude aegu olin ma pisike tegelane ning sündmuste käiku on raske meenutada, siis võib ka Inno sõnades tõtt olla, kuid noorte seas, kes lauluväljakul ennast unustavalt kaasalaulid oli see esimene erakordne kogemus, mis kananaha ihule manas.
Paroodiaks ma nimetaks rohkem "joomarlus kultuuri lipulaeva" ehk Õllesummeri öölaulupidu, mis lõõskava päikse all korraldatakse.
Nende öölaulupidude käigus võis see kananahk tekkida pigem sellest, et kas miilits tuleb ja viib sind minema või mitte. Aga ega siis neid noori tegelt ei kottinud see miilits, või need militsionäärid, kes seal põõsaste vahel luusisid ja pildistasid, või kurat teab, mis nad seal tegid. Nende üle pigem irvitati. Noortel oli suht pohhui, mis neist saab. Selline "surm siin või Siberis" tunne. Aga õnneks kedagi Siberisse enam ei viidud.
Pigem tekib selline kananahk selliste suurte massiürituste nagu laulupidude käigus.
Ja mis veel tähelepanuväärne, neil spontaansetel öölaulupidudel istus rahvas, siis need noored ise laulukaare all. Ja laulsid siis, näoga Lasnamäe poole. Eks see oli ka omamoodi sümboolne. Ja need lasnamäelased siis vast kuulsid ka ja värisesid.
Väga ilus.Nõnda need kestsid jah vast paar kolm suve.Mõnikord mängisid ka bändid lugusida,mäletan mil,oli see nüüd Justament või Kukerpillid või oli sel ajal juba ka Väikeste lõõtspillide ühing olemas,igatahes sai seal jalga keerutada lõbusas taktis.Hiljem mil bänd lõpetas pilli puhumise jäi rahvas sinna laulma edasi.Väga ilusad ajad olid need,rahvas elas uutes ootustes ja lootustes,iga inimese süda oli tulvil armastust ja õnne.
Need ilusad mälestused oleksid jäänudki ehtima mu elu aga...
Üks naisterahvas rääkis järgmise loo.Aasta oli siis kas 1989 või 1990.Veetis too noor naine,ilus ja koolis õppinud viitele,terve öö sellel öölaulupeol,tantsis ja laulis,kurameeris kallimaga,musutas ja kaisutas,süda täis armastust ja õnne,romantikat,loodus rohkesti täis suviseid hõrgutavaid lõhnu,ümberringi lilled ja neidudel peas punutud lille pärjad,ilus elu ees täis unistusi ja lootusi,vabadus ja valge laev ju saabunud,mere kaldal käidi vastu võtmas uut algavat ootusrikast päeva nautimas koidu kuma...
Õrnake neiukene elas lasnamäel,laulukaarest kiviga visata,oli vaja vaid minna üle põllu,peiu lahkesti soovis teda saata koduukseni,armas neiu ei pidanud seda vajalikuks sest oli juba valge ja päike säras...
Tee peal,keset põldu tulid neiule vastu kaks mundris Eesti politseinikku...Nad haarasid neiul
käest ja jalust ja jõhkralt vägistasid teda...rikkusid ära neiu elu,muutsid ta halliks varjuks,närtsinud lilleks,kes ei tunne elust ei külma ega sooja,neiu ei ole saanud mehele ja lapsi samuti ei ole...
Ta rääkis sellest mulle mil tulin vene sõjaväest.Mida ma oskasin talle öelda,ta ju isale sellest ei rääkinud,ma olin esimene kes sellest kuulis,ma ei pidanud kinni ÕE palvest asjast mitte rääkida vanematele,vanemad sellest kuulda saanud olid kui puuga pähe saanud ja tardusid kivisammasteks,muidu elus kui saatanad tugevad ja vägevad,asjast oli möödunud juba vast aasta ja kaks,mida teha? Kuidas politseinikud?! Kelle poole siis veel pöörduda abi palumiseks?
Ma olin nõutu.Hiljem mil sain targemaks oleks saanud asja anda kohtusse aga see selleks.Kusagil seitse aastat hiljem ma püüdsin teda veenda kõigest väest kirjutama avalduse politseisse,teise variandina pakkusin välja pressida välja raha neilt vägistajatelt,jah ma sain jälile noile värdjatele Eesti politseinikele,tõsi tänu juhusele aga noh siin elus ei juhtu miskit vaid juhtumisi.
Küsimus on selles loos see,et "Kuidas sai selline asi võimalikuks,et kaks Eesti politseinikku vägistasid naisterahva?" Siis veel polnud toimunud 1992 aasta riigivõimu struktuuride ärastamisi peterburi maffiale.
Teine lugu on nende Eesti politseinikega kes varastavad sõidukeid...
Illuminaadid ahju!
Üldhinnanguga "Märkamisajale" olen nõus.
Öölaulupidude ja "Eestimaa lauluga" oli tõesti nii, nagu autor kirjeldab, olin ka ise kõigil öölaulupidudel kohal ja nägin ka selle nomenklatuurse "Eestimaa Laulu" ära. Öölaulupeod olid spontaansed, omaalgatuslöikud ja seal valitses tõepoolest vaba vaim, aga "Eestimaa Laul" oli kroonulik üritus, kus nomenklatuura ajas oma asja; valuuta eest vahvlit, õlut ja suhkruvatti müüvad kooperaatorid ajasid oma asja; valuutat omavad tulevased "esimese eesti esindajad" kammisid kioske ja purksiputkasid läbi; valuutat mitteomanud "tulevased teise eesti esindajad" vaatasid näpp suus kogu seda lavastust pealt.
Erinevalt öölaulupidudest torkas rahvamassis juba silma teatav eestlaslik viha, põlgus ja sallimatus oma rahvuskaaslaste suhtes. See "Eestimaa laulule" kogunenud seltskond oli valmis ette jäänud inimesed jalge alla tallama. Minu jaoks oli "Eestimaa Laul" selleks pöördepunktiks, kus oli näha, et tekkimas on "esimene ja teine Eesti" ning eestlaste okupatsiooniaegne solidaarsus on läbi.
kolmas faktiviga:
Sündmused Tammsaare kuju juures toimusid mitte 23.02.1988 vaid 24.02.1988.
Omaette teema on meie mõnede "patriootide" käitumine.
Mina mäletan veel, kuidas Trivimi Velliste koos Mati Talvikuga ajas rahvast sealt platsilt Estonia kontserdisaali. Seda millegipärast ei taheta enam mäletada.
Ma mäletan ka Trivimi Velliste kõnet "Eestimaa Laulul". Minu jaoks oli ta ma margi siis juba täis teinud ja ma suhtusin Trivimi kõnesse kui tavalisse KGB provokaatori ettevõtmisse. Seepärats ei üllatanud mind ka, et pärast välisminister olles Trivimi Eesti merepiiri leppe alla kirjutas.
-------------------
Kui see minu "esimene faktiviga" ja "teine faktiviga" kommentaar sattus vale artikli alla, siis palun see julgelt siia üle tõsta, ning selle praeguse kommentaari joonealuse osa võite rahumeeli maha kustutada.
Innu, Innu, mis sa virised koguaeg?
Nagu pisike memmekas.
Anonüümne kirjutas:
Esimene faktiviga:
"Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Ignar Fjuk"
Mitte Ignar Fjuk vaid plagiaatorist poliitkommentator ja endine Rootsi saatkonna töötaja, tumeda, et mitte öelda KGB-liku minevikuga Tiit Made.
Teine faktiviga: Tšenobõlis ei toimunud tuumaplagvatust, lihtsalt reaktor väljus kontrolli alt ja toimus plahvatus. Paraku see plahvatus ei kvalifitseeru mitte mingil juhul tuumaplahvatusena. Otsige mõni füüsikust tuttav ja see teeb teile kahe õlle eest asja selgeks.
Tänan, parandasin need faktivead tekstis ära.
Öölaulupidude ajaloost on väga hea jutt ilmunud ühe peamise asjaosalise sulest ajakirjas Kultuur ja Elu
http://kultuur.elu.ee/ke486_laulupidu.htm
ära vingi kogu aeg, olen ka käinud öölaulupidudel ja Eestimaa laulul.
uidugi oli teistsugune fiiling, ajalugu ei saa korrata.
Mis siis sellest, et Eestimaa laul korraldati. Suur osa inimesi ei oleks muidu julgenud tullagi lauluväljakule. Need mõned tuhanded, kes öösel laulsid, poleks sellist võimsat muljet jätnud.Tööl tegid noored plakatid ja marssisime koos lauluväljakule. Meil oli küll vägev tunne ja mina küll ei näinud kuskil mingit üksteise vihkamist. Müüdi suhkruvatti? Ma ei mäleta, samas, kes keelas endal kooke küpsteda?
Käisin ka teispäeval lauluväljakul. Seal olid ka minu laps koos sõpradega,praegused 19 aastased.Nemad kuulsid neid laule esimest korda ja olid väga rahvuslikult meelestatud.
Esimene pool oli muidugi üle lavastatud, aga peale keskööd oli väga ülev tunne. Äkki peaks sina ka üle saama oma kibestatusest, olete koos Savisaarega paras paar, mõlemad niisugused solvunud ja vissis
imelik on mõelda, et sama mees, Andrus Ansip, vaagis 1988 oma EKP limukate seltskonnas millal oleks õige üliõpilastele verekoeri kallale ässitada, ja 20 aastat hiljem on meie lugupeetud peaminister. see mõte ajab oksele, kui aus olla
Jajah. 88-nda aasta maiparaad. Kes ei mäleta. Olime abituurimis, ei läinud me keegi paraadile. Kõrini sellest tobedast külmetamisest ja marissimisest jms.
3.mail ilge lament. Kus kogu abiruurium oli. eks me olime väiksemad ka üles kütnud, need ka ei läinud, mõned aremad läksid.
Aga liidu konstidutsioonis oli punkt, et paraadidest osavõtt on vabatahtlik. Umbes nii, et nõukogude inimene ise tahab ja au asi, et saab osaleda. No meie ei tahtnud. Saime peapesu kätte, ülbitsesime konstidutsiooni lausega vastu ja ... oligi kõik. Poolteist kuud hiljem lõpetasime sini-must-valge lipu all. Samal päeval oli Vaino Väljas etteotsa pandud.
Ilusad ajad olid.
olin 1 neist punkaristest, kes nädal otsa öölaulukatel käis. ja Toomas Sildam passis mentide sidrunikongide juures pooled ööd.
Ka mina lõpetasin sel aastal keska ja need öölaulupeod olid täpselt sellised nagu Inno kirjutas. Ühelt laulupeolt sai otse mindud vene keele lõpueksamile. Koju jalgsi rändamine oli ka omaette lõbu - vist laulsime ka siis.
Postita kommentaar