Kritiseerisin siin ennist naisteajakirja Lilit, aga augustinumbris on ka väga huvitav lugu Mati Undi lesest Lii Undist, kes hetkel Indias seikleb.
Lii ütleb: "Ma elan noortega ühes majas ja näen, mille poolest on 20-aastased naised paremad kui 40-aastased. See ei ole mitte naha siledus, mis neid nii vastupandamatuks teeb. 20-aastased hoiavad alati meeste poole, usuvad ja usaldavad neid. See on suur väärtus maailmas, kus on nii palju petmist, pettumust ja pettunuid.
Ma tõesti soovin, et kõik mehed leiaksid endale siira, armastava ja usaldava kaaslase. Ning et naised loeksid vähem naisteajakirjadest õpetusi, kuidas olla hoolimatu bitch, kes mehi ümber sõrme keerab. See on kibestunud, elus petta saanud vanade naiste õpetus. Tuleb hoida oma süda avatud ja haavatavana, siis ei loe aastanumbrid midagi".
_ _ _
Väga targad sõnad. Tõepoolest, nii see on. Kui hoiad südame avatuna, siis võid küll saada petta, aga sama suur on tõenäosus, et sulle naeratab õnn. Ole aus ja siiras, usu ja usalda ning sa leiad selle, keda otsid. Varem või siis hiljem, aga leiad.
5 kommentaari:
Tõepoolest targad ja ka ilusad armsad sõnad Liilt. Rõõm kuulda, et mitte kõik keskealised naised pole kanatädid. Tegelt tuleks muidugi petta saamise eest hoidumiseks olla ka väheke ettevaatlik, aga ma usun, et see on kõik balansseerimise küsimus. Inno võib ju arvata, et keha peaks kaaslase otsingutel omama triumfi mõistuse üle, aga kuidas muidu aru saada, et potentsiaalne kaaslane on vale, kui mitte hoolikalt tähele pannes ja läbi mõeldes. Mina arvan, et keha ja mõistus peavad olema tasakaalus.
Naised kahekümnendates otsivad meestes ilu,maskuliinsust,jõudu,tarkust,
armastust.
Naised kolmekümnendates vajavad meeste positsiooni ja maist varandust,soliidsust.
Neljakümnendates naistele anna vaid mehi,nende seksiiha on kõrge ja noid ei huvita ei armastus ega varandus ega positsioon.
Mul teooria, et 20-aastased naised saavad sellised olla ainult selle pärast, et ka mehed on muutunud. Ei kasuta naisi ära, vaid oskavad väärtustada seda, kui naised neid hoiavad.
Et kui praegused 40-aastased olid omal ajal 20-aastased, siis selle põlvkonna (praegu 40-aastased) mehed reetsid oma põlvkonna naised. Naised hakkasid peegeldama siis meestele tagasi nende endi maailmasuhtumist ning asi väändus hirmsal kombel.
Et tegelikult praegused 20-aastased saavad olla nii positiivsed üksnes tänu sellele, et vahepeal üks põlvkond naisi ohverdati meeste poolt. 1980ndad Läänes ning 1990ndad Eestis (Ida-Euroopas) oli postmodernism ja küünilisus ja väärtuste segiminek ja "me-generation", mina-põlvkond, mehed kes reetsid kõiki ja mõtlesid üksnes iseendale.
Kui too Lii Undi jutt üldse õige on või kui selle põhjal saab üldistada. Irjal siin oma tagamõtteke, eks, miks ta nii väga nõus on Lii Undiga.
aga miks 40 aastane enam ei usalda?Sest on antud küllaga põhjust.Isegi 25 aastane, kui usaldab, siis valetab endale, surub endas midagi alla, on võlts. Me kõik teame üht 70 aastast usaldajat, kel keldripervert kodus. Ja siis ühel hetkel vaatab peeglist vastu üks hästi loll nägu.Aga muidugi ei tohi haiglaselt umbusaldada, see on teine teema.
Ei olnud muud tagamõtet kui see, et ma ise olen alati olnud väga usaldav ja seepärast väga palju petta saanud, aga see usaldavus aitas mind ka Inno leida, nii et pimesi usaldamisel on ka hea külg.
Aga see on huvitav point, et üks osa põlvkondi naisi ohverdati. Samas minu isa oli jällegi nö uue aja mees: aitas oma naist kogu aeg, tegi süüa jne. Aga tema oli jälegi eesti aja mees, eestiaegse kasvatusega.
Postita kommentaar