Veel veidi Venemaast

Nagu ma ühte eelmist sissekannet täiendasin, on Eesti poliitikute käitumine Venemaa suunal mõistetav: rahva raske tööga teenitud raha eest kallilt tagasi ostetud raudteevagunid ja vedurid seisavad jõude, kuna Venemaa tõmbas transiidile piduri peale. Aga see oleks nagunii juhtunud! Venemaa hakkas Ust-Luuga sadamat ehitama juba aastaid tagasi. Kus olid teie silmad?! Sellest rääkis isegi Raivo Vare, et transiit kukub ära. Ja on vastutustundetu nüüd sellepärast kogu Venemaa-suunalisele bisnisele käsi ette panna. Kes sellest võidab? Eestis? Ma mõtlen peale Jüri Böhmi ja teiste elukutseliste vabadusvõitlejate. Sellest võidavad vaid soomlased, või rootslased, või taanlased, või hollandlased, kes nagunii venelastega tihedat äri ajavad ja teevad pärast Eesti äralangemist seda veel suurema lustiga. Ei saa mõelda nii, et kui trumm läind, mingu pulgad ka. Nii või mõelda Jüri Böhm, aga ei saa mõelda peaminister.

Ja selle asemel, et öelda otse, et tegime vea, kui julgustasime Gruusial rünnata Vene vägesid, aetakse mingit kuradi pläma ning tiritakse veel rahvas ka kaasa, justkui terve eesti rahvas on süüdi selles, et mõned eestlastest nõuandjad, kes Gruusia riigi palgal, veidi mööda keppisid, kui piltlikult väljenduda. Ja selle asemel, et nüüd puru silma ajada ja paanikat külvata, võiks mõelda pigem sellele, miks kepiti mööda. Ilmselt tuli see sellest, et ei tunta piisavalt hästi Venemaad. Kas kes siis veel peaks tunda Venemaad, kui mitte eestlased?! Sest eestlaste arvamusele toetuvad paljuski ka Lääneriikide esindajad. Ja kui eestlased ütlevad nüüd, et venelased on muutunud täielikeks pättideks, kes tuleks maamunalt minema pühkida, siis kas see on tõsi?! Kas kust otsast?! Kuidas see venelane siis nüüd nii äkki muutus?! Seni oli suur sõber, kellega sai äri ajada ja oli suur kisa ja hala, kui transiit ära kukkus, aga nüüd selline vaenlane, et annab teist sellist otsida. Et isegi Osama bin-Laden kahvatub selle kõrval.

Ma tahaks teada, kes Eestist usub tõsimeeli, ma mõtlen tõsimeeli, mitte mingi järjekordse meelepuhangu ajel, usub, et Venemaa võiks Eestit sõjaliselt rünnata? Miks Venemaa seda tegema peaks? Venemaa on kapitalistlik riik, palju kapitalistlikum kui Eesti seejuures. (Jah, demokraatia ja kapitalism ei pea käima käsikäes. Ka Hiina on üha kapitalistlikum, kuigi seda juhib kommunistlik partei. Perverssus, eksole.) Paljud Vene ettevõtted ja eraisikud on investeerinud Eestisse. Ehk Eesti on venelaste jaoks nagunii hõivatud. Majanduslikult. Venelased on ostnud kokku kinnisvara, neile kuulb tööstus- ja põllumajandusettevõtteid. Miks nad peaks selle kõik ühel päeval hävitama?! Pigem on nad huvitatud, et see neile hästi sisse tooks, et investeering end tagasi teeniks.

Ja mida on Venemaa õigupoolest teinud, et tema suhtes järske avaldusi teha? Ok, allutas Tšetšeenia. Aga milline teine riik ei talitaks niimoodi?! Inglismaa ei loobu samuti Põhja-Iirimaast, ega Hispaania Baskimaast, kuigi seal vihisevad pommid ja surevad heausksed inimesed. Käib nö sõda. Ja see sünnib otse Euroopa Liidus, selles humaansuse ja demokraatia kantsis. Kus tegelikkuses demokraatia peale vilistatakse, kui vaja. Samuti nagu ka Venemaal. Või USAs. Isegi Eestis. Kas Eesti loobuks Setumaast, kui setud häälekalt iseseisvust nõuaksid ja pomme paneks ning inimesi tapaks?! Eesti ei suutnud ja ei suuda loobuda isegi Ida-Virumaast, kus elavad ainult venelased, kellest paljud Venemaa kodanikud ja mis on sisuliselt nagu Venemaa, kus eesti keelt ei kuule ja keegi sellest keelest arugi ei saa.

Ja mispoolest erineb Venemaa käitumine Gruusias USA käitumisest Afganistanis?! Nii nagu ründasid ühe kuritegeliku grupi liikmed New Yorgi kaksiktorne, kus hukkus mitu tuhat inimest, nii ründasid ka Gruusia KURITEGELIKU valitsuse käsilased Vene sõdureid ja nende kaitse all olnud süütuid osseedi tsiviilelanikke. Kas USA oleks sel puhul öelnud aitäh, ja teise põse ette keeranud, nagu Venemaa puhul oodati?! Kui kuubalased oleks mõnda USA kaitse all olevat Kariibi mere saart rünnanud, näiteks?! Afganistani ja Iraagi kogemus näitab, et USA oleks selle Kuuba teinud pihuks ja põrmuks, vahetanud seal valitsuse ja mida kõike veel. Nii nagu tehti Afganistanis, kus lisaks muule koheldi kohalikke väga alandavalt, eriti neid, kes viidi sinnasamasse Kuubale vangilaagrisse. Kus neid piinati ja neilt mingeid tunnistusi, ma julgeksin öelda, välja peksti. Selliseid kuritegelikke rühmitusi, olgu nad siis ameti poolest presidendid või miskid muud, ei kohelda kusagil siidikinnastes. Teise põse keerab ette ainult ori, kes on loll nagu saabas ja oskab ainult rasket füüsilist tööd teha.

Venemaa tegi, mida ta tegema pidi sellises olukorras, võttes eeskuju teistelt nn demokraatlikelt ja humanistlikelt riikidelt. Ja ongi kogu lugu. Miks selle puhul eeldada, et Venemaa tahab kogu maailma hävitada? Ma tean, et on ka selliseid ideelisi fundamentaliste, kes arvavad, et USA tahab kogu maailmale käppa peale panna ning et Afganistan ja Iraak on alles algus, ja neid on ka riigijuhtide hulgas. Ning on selliseid, kes arvavad pärast iga pommiplahvatust, et maailma lõpp on kohe-kohe käes, no isegi Eesti riigijuhtide seas oli neid, kes kuulutasid, mõni aasta tagasi, et terroristid on kohe-kohe Eestis ja terrorism on kõige suurem oht. Aga kas Eesti riigijuhid peavad selliste lollustega kaasa minema?! Käituma Jüri Böhmi kombel. Õhutama paniköörlust. Ja kui nad käituvad nagu Jüri Böhm, siis milleks hoida palgal tervet armeed ametnikke ministeeriumides, analüütikuid ja muid spetsialiste. Siis võiks nad kohe lahti lasta. Võtta üheks ja ainsaks nõunikuks Jüri Böhm ja kogu lugu!

Tulgem tagasi maa peale, sõbrad riigijuhid, Eesti riik on majanduslikus mõttes väga raskes seisus, tegelege praegu selle riigi asjadega, ja kui olete sellega valmis saanud, siis vaatame, mis edasi saab. Kui Jürgen Ligi valib kahe halva vahel: kas boikott või võidurelvastumine, siis mina ütlen, et lahendus pole kumbki. Lahendus on Venemaaga heanaaberlike ja sõbralike suhete arendamine. Ja Eesti omariikluse kaotamiseks pole lihtsamat teed, kui ajada venelane närvi, kas siis boikoti või võidurelvastumisega. Ja miks peaks Eesti olema see, kes Venemaa närve proovile paneb ja oma rahva saatuse ning eludega riskib. Kaukaasias on Saakašvili-taolisi ullikesi jalaga segada, võta üks ja viska teist. Ja kahuriliha on seal ka rohkem. Öelge oma sõjakatele jänki-sõpradele, et jätku eesti rahvas mängust välja, las leiavad kuskilt mujalt lolle.