Eesti on teel totalitaarse riigi suunas

Eile helistati Innole EÜS-ist. Kes ei tea, mis see EÜS on, siis ma seletan lahkelt (teadmiseks - kirjutab Irja, mitte Inno). EÜS on Eesti Üliõpilaste Selts, kuhu kuuluvad teiste tähtsate tegelinskite seas ka Toomas-Hendrik Ilves (astus Ameerikas), Mart Laar, Indrek Tarand jt. Helistajaks oli Sven Tarum, kes küsis hauataguse häälega, kas räägib Inno Tähismaaga. Inno seepeale (olime parajasti Pärnus, Hiina restos Chopsticks ja sõime), et jaa. Tarum vastu, taaskord hauataguse häälega, et kas on aega rääkida. Inno, et ei ole. Tarum jonnakalt, et kas kahe tunni pärast on aega. Inno vastu, et jaa. Tarum siis, et no ma ei hakka nii hilja õhtul helistama, helistan homme. Inno seepeale, et ok.

Täna hommikul kell 11 see naljakas tegelane siis jälle helistas. Me ei võtnud vastu. Sest mis asja peaks olema ühel Svel Tarumil, kes pole esiteks Inno sõber ja teiseks ka hää tuttav, olema meiega? Kui mitte meid pisut noomida, sõnu pääle lugeda ning öelda, mis hea, mis paha. Eilse päeva hommikupoole oli Inno kirjutanud siia blogisse loo president Toomas Hendrik Ilvese KGB-minevikust. Et Tomi ei tahetud isegi mitte Ameerika Häälde tööle võtta ning kuis ta noorena kena kommunist oli. Eks Ameerika eestlased teavad selle kohta rohkem pajatada, aga Inno teadis vaid niipalju, et Tom tekitas Ameerika eestlastes kahtlusi, ning tavaliselt ei tule säändsed kahtlused tühja koha päält, nagu öeldakse. Ja arvata võib, et Tom tundis end seesugusest kirjatükist puudutatuna ning palus lakei Tarumil (minu väljendus - Irja) enda nimel kaasvõitleja Inno Tähismaaga kõnelda. Tarum, kelle tulevikus võib terendada perspektiiv töötada ühel kaunil päeval presidendi isikliku kingaviksijana, lõi muidugist kulpi ning helistas Inno Tähismaale. Et tal nagu kord ja kohus natist kinni võtta ning selgitada, et pole ilus kaasvõitleja kohta pahasti kirjutada.

Ajakirjaniku mõjutamine on üks totalitaarse riigi ilminguid. Ameerikas ei tuleks kõne allagi, et keski pooltuttav helistaks Vanity Fair'i peatoimetaja Craydon Carterile, kes oma igakuises kolumnis George'i tümitab, ning soovitaks tal tungivalt selline tegevus lõpetada. Mõjutamine organisatsioonide, töökohtade kohta tuletab meelde nõukaaega, kus sa pidid töökoha kaotamise hirmus unustama au ja südametunnistuse, põhimõtted ja inimlikkuse.

Meil siin Eestis ei ole veel ühe partei võimu, kuid me oleme sinnapoole teel. Sest meedia, mis peaks olema esimene poliitikuid karvustama, on nendesamade poliitikute kontrolli all. Norrakatele kuuluvat ajakirjanduskontserni Schibsted Eesti juhib peaminister Andrus Ansipi sõber Mart Kadastik, ning too Schibsted kontrollib suurtest päevalehtedest kahte: Postimeest ja Õhtulehte. Mis tähendab sisuliselt seda, et Ansipist ja tema sõpradest seal halvasti ei kirjutata. Kolmas, väheloetav päevaleht kuulub teisele meediagigandile, Hans H Luigele, aga ka Luige käed on seotud, sest ta on Schibstedi partner Õhtulehe ja Ajakirjade Kirjastuse kaudu ning kuidas sa ikka kolleegile ja koostööpartnerile meelehärmi valmistad. Luik tegi ühe õnnetu katse Ansipi minevikku valgustada, kui lahvatas Näksipi-skandaal, aga ka see ettevõtmine jäi üsna pea soiku ning mis välja tuli, oli vaid toss.

On teada, et Andrus Ansip kutsub aeg-ajalt juhtivate lehtede peatoimetajaid nö audientsile, kus selgitab neile, mis ja kuidasmoodi kirjutama peab. Pinnas on seks soodus, sest näiteks Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi on väljendanud Lennart Meri Armuneeme-skandaali ajal arvamust, et presidendist ei tohi halvasti kirjutada. Postimehe peatoimetaja Merit Kopli on Mart Kadastiku marionett ja Päevalehe peatoimetaja Lea Larin Hans H Luige marionett. Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg on lihtsalt arg mees. Millest auväärt peatoimetajad sõnagi ei räägi, on see, et neile meeldib väga käia presidendiballil. Hõbemäe kaasal Ingrid Sembach-Sakiasel oli ju sel aastal üks ilusamaid kleite ning kuis sa ikka ütled oma kaasale, et järgmisel aastal me ei lähe, sest peame olema presidendikriitilisemad. Ikka ju surud hambad kokku ja lakud püüdlikult talda, sest tahad ka tähtis olla, kasvõi siis kõige tähtsam tallalakkuja. Ja Päevalehe peatoimetajal Lea Larinil oli viimati nii ilus hõbedane kleit seljas. Kus mujal kui presidendiballil oleks volüümikas daam saanud sellist uhkuseasja kanda? Edevuse laadalt ei tohi puududa, sest siis võidakse äkki arvata, et sa ei olegi nii tähtis kui sa ise arvad end olevat.

Ajakirjandus suukorvistatud, on totalitaarse valitseja järgmiseks sammuks end kehtestada, sest kehtestamine on väga oluline, ja selle kehtestamise vormiks on tavaliselt poliitiliste vastaste sandistamine või hävitamine. Kostja Päts, meie esimene autoritaarne valitseja, tegi seda nii, et heitis poliitilised vastased türmi ja lasi oma põhirivaali Artur Sirgi väljamaal hotellitoa aknast välja visata. Meie teine autoritaarne valitseja Andrus Ansip veel nii kaugele minna ei julge. Temal on nö softim approach. Praktikas näeb see välja sedasi, et kui keegi kirjutab Ansipi ja tema partei kohta halvasti, siis tal ei lähe ühtäkki enam tööl või ärides hästi. Linnavalitsuses võetakse vastu otsus, et tal ei lubata ühes teatavas linnas mitte kui midagi teha. Tema postkasti poetatakse fekaal. Talle hakkavad helistama hauataguse häälega pooltuttavad. Ja ta hakkab saama ähvardava sisuga telefonisõnumeid ning e-kirju. Mitte miski ei viita iseenesest sellele, et nende taga võiks olla autoritaarne valitseja või tema partei, jumal hoidku selle eest, ega nõukaajal ei paistnud ka partei kõrvad kuskilt välja, aga inimesed oli päev-päevalt, aasta-aastalt üha enam hirmul. Ja käisid ringi küürus seljaga ning kõnelesid vaikse häälega.

Kas olete märganud, et meie inimesed käituvad täpselt samamoodi? Tund-tunnilt, päev-päevalt, aasta-aastalt käiakse ühe enam küürus ning kõneldakse tasemini? Ja ajakirjandus kiidab tund-tunnilt, päev-päevalt, aasta-aastalt, järk-järgult, et inimesed muutusi ei tajuks, üha enam Andrus Ansipit ja kritiseerib Edgar Savisaart, kes on totalitaarse valitseja kõige suurem rivaal. Kuna totalitaarsel valitsejal on ajakirjanduse üle totaalne võim, siis ta laseb end kujutada Piiblist tuttava Püha Jürina, kes võitles ohtliku, suisa saatanliku draakoniga, ja võitis. See ohtlik draakon, niiütelda ühine vaenlane, kelle alistamisega totalitaarne valitseja oma võimu kehtestab ning legitimeerib, on aga meie mõistes tavaline, väike vene inimene. Aga draakoni/pronkssõduri alistanud Püha Jüri/Ansip sõnum ühiskonnale on selline: olge minuga ja teid ei ähvarda mitte kui miski. Tegelikult ei ähvardanud meid, s.o siis eesti rahvast ka algusest peale mitte miski. Kamp venkusid käis lihtsalt Tõnismäel jõuramas, no ja mis siis. Meil on omad sambad, jõurame nende juures. Aga ühine vaenlane liidab, ja seda teadis pronksööl rahva ajalooliste alanduste eest nö kätte tasunud Ansip hästi.

Meie traagika rahvana on see, et meie ajaloos ei ole tegelikult olnud demokraatlikku riiki (kui välja arvata aastad 1918-1934, kui käisid ettevalmistused selle riigi loomiseks) ja sestap on väga kerge üle võtta seda, mis oli. Ansipil on väga kerge teha nagu Päts, sest nii on juba kord tehtud ning hirm autoriteedi ees on eestlastel veres, emapiimaga kaasa antud. Need, kel seda polnud, kas löödi maha, küüditati, läksid 44ndal laevadega põhja või põgenesid vabasse maailma, kus redutavad siiani. Järele jäid ansipite vanaisad, kes kasvatasid oma poegi ja pojapoegi pugema tugevate ees ja tümitama nõrku. Sest vaadake, ansipite vanaisad teadsid, et kes poeb kuninga ees, võib ühel päeval kuninga põlve peal istuda, või veel enam - ise ükspäev kuningas olla. Ansipite vanaisad olid ka suured küüditajad, sest nemad teadsid, et kui varakas majaperemees viiakse ära, siis tema vara jääb ju siia ning seda saab siis rõõmsasti jagada ning laiali tassida.

Nõukaajal olid võimul nende pojad ja nüüd pojapojad ehk ansipid ise. Ja kuna suurele osale inimestest on niisamuti nagu neilegi emapiimaga kaasa antud hirm autoriteedi ees, siis sellist rahvast on väga kerge valitseda. Selline rahvas oleks nõus autoriteedi ükskõik millise otsusega, lööks vaid tülpinult käega ja peaks suu. Selline rahvas oleks nõus ka sellega, et meil oleks ükspäev üksainus partei, Põllumeeste Kogu, ptüi, Reformierakond, ning üksainus ajaleht, tollal Päevaleht, nüüd Postimees. Suurem osa sellisest rahvast ei näeks sellises asjade käigus midagi imelikku, ja need, kes näeks, oleksid hirmunult vait.

Ehk õnnestub meil siiski sellist asjade käiku vältida? Ehk oleme me riigi ja rahvana siiski nii targad, et ei lase tõusta uuel Pätsul ja Põllumeeste Kogul ning tõmbame ta alla, kuni see on veel võimalik? Ehk. Sest ma arvan, et on ka teisi, kes arvavad nii nagu meie. Kelle eluõnnistuseks ei ole pääseda presidendiballile. Ja kellele nende nõukaajal kapi taga Stalini surma oodanud vanaisad on õpetanud au, südametunnistuse ja väärikuse tegelikku tähendust. Mina igatahes väga loodan, armsad sõbrad. Sest ärgem unustagem, mis juhtus 34ndal aastal, kui meie totalitaarne valitseja kinkis meie riigi ükspäev lihtsalt ühele teisele totalitaarsele valitsejale ära. Kuidas ta seda küll teha sai, küsite.

Aga seepärast, et tal oli selleks piisavalt võimu.