Ingridil ja Urmasel on mure

Nagu ma juba kirjutasin, olime end siis üleeile õhtul Hundiorul mõnusasti sisse seadnud, Irja, Nirti ja mina, istusime lõkke ääres ja soojendasime peopesi. Kui järsku märkasime eemalt, justkui udu seest lähenemas kolme kogu. Esialgu arvasime, et tont seda teab, võibolla on mõned eksinud seenelised. Või kodutud. Kes tulevad vastu ööd ulualust noolima. Või midagi säärast. Aga kui nad lähemalt jõudsid, siis tundsime ära: need ju meie vanad tuttavad, Urmas, Andres ja Ingrid. Vikatid ja rehad üle õla visatud, näod higist leemendamas.

"Kust te siis nüüd tulete?" küsisime justkui ühest suust.
Urmas viskas vikati õlalt. "Ähh, mis siin ikka rääkida. Praegu päästsime poole viljast."
"Mismoodi?"
"No mismoodi, mismoodi. Niimoodi!" Võtab vikati maast ja tõmbab mõned korrad läbi heina nii et korralikud vaalud maha langevad. "Ikka niimoodi!"
"A mis teil kombaini pole vä?"
"Mis kombaini, eksole, Ants!" Pöördub Andres poole.
"Ja-jah," vastab Andres. Tal näikse keha päris vaevatud olevat.
"Ants vajus meil täna päris ära," jätkab Urmas, "ta vajus lausa küüru seal vaalu otsas lõpuks."
"Jäta, Urki!" sekkub Andres, "mis sa patrad!".
Urmas naerab kõva häälega, nii et mets vastu kajab. Eemalt on kuulda huntide ulgumist.
"Lähevad tigedaks vastu ööd," kostab Urmas elutargalt, "ei tea, kas peaks hakkama kodu poole sättima."
"Mis te elate seal nüüd kõik koos vä?" küsib Nirti.
"Nujah," kostab Urmas, "nii nagu teie siin. Ikka koos. Kuis muidu saab. Kokku peab hoidma. Talvel külmaga muidu jääd kangeks. Ikka koos. Ajame ka loomad talveks tuppa. Kitsed ja sead. Lehmad, nemad jäävad lauta. Koos lammastega."
"Teil vist igav ei hakka?" jätkab Nirti küsitlemist.
"Kus sa sellega!" lausub Urmas, "meil tegemist küllaga. Ingrid, tema, see naispool, kraamib ja talitab kodus, meie Antsuga käime jahil, eksole, Ants?!" Osutab näpuga Andrese poole. "Hahaa, vaadake, ta on päris ära kustunud."
"Mnjaa," sõnab Nirti ja põrnitseb oma varbaid.
"Egas midagi, me peame nüüd hakkama minema," jätkab Urmas,"läheb külmaks, Ingrid peab veel ahju kütma, meie Antsuga nülime ühe talle, eksole, Ants. Ha-haa."
"Nülime-nülime," pobiseb Andres oma kikkhabemesse. Ta lausa vaarub, kui käib. Nõnda võttis mehe läbi päev otsa vilja niites.

Ja sedaviisi, päev-päeva haaval rajavad Urmas, Ingrid ja Andres teed ühise õnne poole. Ikka tasa ja targu. Samm-sammult. Vaikselt ja kaalutletult. Rabistamine siin ei aita. Külarahvas teab rääida, et olid kunagi saabunud Hundiorgu samamoodi, üks naine ja kaks meest. Kukkusid kohe hirmsat moodi rühmama. Niitsid lisaks oma heinale ka naabrite oma ära. Küttisid metsast kõik loomad. Korjasid kõik marjad ja seened. Kuni ühel päeval polnud neist enam midagi kuulda. Lõpuks leiti nad maja toanurgast, kõik puntras koos. Olid pärst üht järjekordset rahmeldamise päeva lihtsalt üksteise otsa kukkunud ja nii puntrasse, et enam lahti ei saanudki. Ja nii nad seal leidsid oma otsa. See rahmeldajate seltskond.
Urmas, Ingrid ja Andres on teisest puust. Sellist vana eesti tegu. Mida ei murra tuul ega torm. Mis läheb tasa ja targu, vaikselt ajab oma vagu. Et siis nõnda kindlameelselt rajada oma teed ühise tuleviku poole, õnne ja armastuse poole.
Istusime Nirti ja Irjaga veel mõnda aega lõkke ääres, kuni viimanegi halg oli ära kustnud. Siis vantsisime pärast väsitavat päeva tagasi tarre ja heitsime unele.
Seekord nägin unes hirmsaid painajaid. Aga sellest täpsemalt juba homme.