esmaspäev, 22. september 2008
Kuidas 70-aastaselt 40-aastane välja näha
Cliff Richard, 16. septembri ajakirja Hello numbrist.
Selline näeb siis välja 68-aastane sir Cliff Richard, kes veedab oma talved Barbadosel ning suved Algarves. Cliff räägib ajakirjale Hello, et tema elus on olnud kaks tõsisemat suhet, aga ta ei abiellunud kummagi naisega, sest ta lihtsalt ei armastanud neid piisavalt. "Ma ei pidanud vajalikuks abielluda ainuüksi seepärast, et kõik teised abiellusid. Ma sain aru, et küsimus polnud mitte selles, kas ma suudaks selle inimesega elu lõpuni koos elada, vaid selles, kas ma suudaks elada ilma temata. Ja kui ma suutsin elada ilma temata, siis polnud mõtet suhet jätkata. Ma ei pea üksi elamist egoistlikuks. Egoistlik on see, kes on abielus, aga mõtleb vaid iseendale".
Ta väidab ka, et on õnnelik, kuna tal on töö, mida ta armastab, ning hulk häid sõpru. Ka see, et ta pole oma geene lastele edasi andnud, ei morjenda Cliffi. "See, et lapsed just sinu moodi välja kukuvad, on väga vähetõenäoline," ütleb ta.
Ja veel üks huvitav fakt sir Cliffi elust - nimelt on ta oma menüüst jätnud täielikult välja kõik nisu- ja piimatooted. Ta räägib, et kui neid enam ei söönud, siis võttis kiiresti kaaust alla ning on nüüd samas kaalus mis 40-aastaselt. Sir Cliff sööb hommikul nisujahuta müslit või speltajahust leiba munadega, ja lõunaks kas kanasalatit või kala juurviljadega.
Tasub eeskuju võtta! Ja see on jube õige point, et kaasa valikul tuleb lähtuda sellest, kas saaksid elada selle inimeseta või mitte. Kui saaksid, siis pole mõtet jamada. Tasub oodata seda inimest, kelleta sa elada ei saa.
Ja lastega on tõesti sedasi, et nad ei pruugi sugugi sinu moodi olla. Näiteks minu vennad Eino ja Vello on oma emasse, isa esimesse naisesse Vaidasse, aga mina olen isasse. Kui isa oleks sellega leppinud, et ta pojad on Vaidasse, siis poegade sõnad ("seniilne vanamees") poleks talle ehk nii rängalt mõjunud. Sestap ei maksa lastele liiga suuri lootusi panna. Nad võivad teid ükspäev lihtsalt perse saata. Kõige parem on oodata neist halvimat ning olla siis meeldivalt üllatunud, kui nad mõne heateoga hakkama saavad :).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
11 kommentaari:
Kas see on tingimata hea, kui on inimene, kelleta sa ei suudaks elada? Ühest küljest võiks seda vaidlustada sellest seisukohast, et irratsionaalne kiindumus võib põhjustada hingele kannatust. Et ütleme, mis siis juhtub kui Inno surma saab? Kas siis ongi terve edaspidine Irja elu üks suur rist ja viletsus ilma ainsamagi päiksekiireta? Teisalt see teema, et kui sa ei suudaks kellegi teiseta elada, siis see võib teisele jätta mulje, et sa oled psüühiliselt nõrk tüüp, kes vajab teist, et ennast valideerida. Ja siis see teema, et kas mitte enamik inimesi pole tegelt võimetud kogu aeg ühe inimesega koos olema, kuitahes hea klapp? Sedasi on mulle igatahes väidetud. Ise ma kipun küll arvama, et need, kes nii väidavad, on vale inimesega koos, aga see on ikkagi see teema, et me ei tea tegelt absoluutselt, kui roheline ikkagi on rohi teisel poolel. Mis arvad?
Ma mõtlen, et ainult selline inimene, kelleta sa ei suuda elada, on väärt seda, et loobud oma vabadusest, iseseisvusest. Sest kui sa suudaks elada ka selle inimeseta, siis mis point on ses kooselus üldse? Miks siis üldse kellegagi koos elada? Võib ju mõnusalt iga päev partnerit vahetada. Mina igal juhul eelistaks sel juhul totaalset vabadust.
Ja selle surma kohta - mina usun, et inimene ei sure kunagi, ta lihtsalt eksisteerib teisel kujul edasi. Isa on ju ka surnud, aga ma tajun ta kohalolekut, lähedust. Minu jaoks ta ei ole surnud. Arvasin enne tema surma ka, et suren ise ka ära, kui isa ära sureb, aga näe, elan ja olen õnnelikki.
Irja, see on õige point, et pole mõtet oma vabadust loovutada igale suva eidele, lihtsalt sellepärast, et ühiskonnas on see tava. Ka minu jaoks freedom all the way! Las vabadusest loobumine sellepärast et "nii peab" jääb kanatädidele.
Ma lihtsalt mõtlesin seda, et kui realistlik on üldse leida selline inimene, kellega tõepoolest teisiti ei saa, kui siduda ennast elu lõpuni. Enamik inimesi arvab, et see on "ebarealistlik ootus" ja seetõttu kapituleerutakse ja nässerdatakse valede inimestega. Ja sealt see tobe "marriage is a series of peaks and valleys" ideoloogia. See on kurb. Aga ma tahaks teada, kas traagika seisneb selles, et paremini polegi võimalik või selles, et millegipärast lastakse mõõda võimalused selleks paremaks.
Kusjuures Cliff on homo, oli alles välisajakirjanduses, et tuli kapist välja, nii et teil suht vanad andmed:)ja homod näevad enamasti alati paremad ja hoolitsetumad välja, kui heterod.
See on tõesti üks tee, aga kõrvale võiksid ju kirjutada Alain Deloni eluloo, kes elab üksi oma koertega ja tunneb tohutut üksildust ja kahetsust, et õigel ajal piisavalt tähelepanu ja armastust ei "investeerinud". Tema sõnum on sir Clifist" täiesti teistpidine...
mis te fotobotoksist pole midagi kuulnud või? Peaks nagu olema, näh, teid ennastki sel viisil suht söödavaks tehtud, silmi suuremaks ja muidu ka siledamaks. Ja ju sel vanal Cliffil ikka paremad võltsimisvahendid käes kui teil, te kaunis paar!
Õigem oleks sõnastada nii:
hakka koos elama siis, kui sa leiad inimese, kes tekitab sinus tunde: vau, kui selline inimene on olemas, siis ma EI TAHA enam üksi elada.
Ja see tahtmine peab olema selle inimese enda pärast, mitte sellepärast, et üksi on raske kommunaalkulusid maksta või et kõik teised abielluvad vms.
Nii et minu meelest on õigem kasutada "ma ei taha" "ma ei suuda" asemel, suudaks ju tegelikult küll (kui teine surma saaks, oleks ju võimalik ikkagi edasi elada), aga kuni ta on elus, ei taha ja selle tahtmise ignoreerimine - ükskõik mis põhjuseid mõistusega tuua, sinu alateadvus ei saaks aru, miks sa loobud parimast võimalikust eluvariandist ja tõstaks mässu - deprekas, haigused jne.
Püsisuhete teema jätkuks: sattusin ühe teadusliku artikli peale, mis väidab, et monogaamia edukus sõltub tihtipeale geneetikast, et nende isendite vahel, kes harrastavad monogaamiat ja kes polügaamiat, on geneetilised erinevused. Mis arvad Irja? Kas võib olla, et ehk on sinul ja Innol miski monogaamiageen olemas, mis samas näiteks Aapo Ilvesel puudub? ;)
Ja minu küsimus teile on selline.
Mis siis, kui mina tunnen, et minu jaoks on olemas üks ja ainus ja ma ei saa ilma selle teiseta elada, aga see teine ütleb viisakalt, sorry, ma saan küll ilma sinuta elada? Ja ma ei tea isegi, milles asi - kas ta on munk või gei või lihtsalt võimuka ema poolt ära lörtsitud.
Viimasele - noh, heh, siis ma arvan, et saad ka sina selle munninahata elatud :).
Erki - ei tea, kas nüüd Aapo ikka on päriselt polügaam. Ma pigem arvan, et ta kelgib niisama. Mina ka enne Innoga kohtumist uskusin muide, et olen nümfomaan ja polügaam :). Aga miks mitte nautida vabadust, kuni leiad õige? See on suur asi, kui sa ei pea iga päev oma elus kompromisse tegema, aga vale inimesga on siuke asi paratamatu. Ja kuna õige inimene on nagu sina, siis ta tahab sama mis sina ja ei pea kompromisse tegema.
Aga Irja, mis asi on üldse kompromiss? Kas tõesti "pugemine", "perselakkumine", "pliisimine pliisimise enda pärast"? Või äkki on kompromisside tegemine igapäevaelus hädavajalik, et nati ikka peab painduma vastavalt sellele, kuda tuul puhub?
Postita kommentaar